Tere, sooviksin teiega jagada oma teekonda lamelauast rinnakaks saamiseni.
Lõpliku otsuse rindu suurendada võtsin vastu neli nädalat tagasi, mil sai ka lõpuks konsultatsioonis ära käidud. Peale pikka kaalumist otsustasin Ars Medica kasuks, kuna dr.Krüünvaldi kohta oli meeletult palju positiivset vastukaja ja samuti on ta paljudel koolitustel osalenud nii Eestis kui välismaal. Plaan on mõtteis mõlkunud juba viimased 6aastat, kuid varem polnud ei raha ega julgust, aga nüüdseks on mu kohutavad-kohutavad rinnad minu jaoks juba suur probleem.
Operatsiooni aeg sai paika pandud detsembri esimesele poolele ja hinnaks kujunes ilus 4500.- ja varsti olen siis ilusa D-korvi omanik. Järgmise postituse üritan teha juba päev peale operatsiooni (juhul kui mu postitusele vastukaja ei tule), seniks võite jagada oma kogemusi.
Praeguseks olen suutnud juba kümneid kordi ümber mõelda just narkoosi kartuse tõttu, aga et mitte lasta hirmul endast võitu saada, tegin ülekande ära, sest nii suurest summast juba naljalt ilma ei taha jääda.

Milleks nii suured lüpsikud?

Mina olen juba 7 aastat uute rindadega..Olen ka kaks last sünnitanud ja üles kasvatanud ning mõtlesin,et oleks nüüd aega ja tahtmist endaga tegeleda.
Lasin oktoobris 2007 uued rinnad panna ega pole kordagi kahetsenud.

Naine: ma ei teinud seda postitust siia selleks, et vastata nii sisutühjadele küsimustele ja õigustada oma valikut ning vaevalt, et silikooniga D-korv väga lüpsik välja näeb.
Erika Emmar: kuidas narkoosiga lood olid, mingeid komplikatsioone ei tekkinud? Kelle juures operatsioonil käisid ning kui kaua Sa toestavat rinnahoidjat kandsid?

ma sooviks vähendada väga raske on. kes teeb vähendus oppi

Erika Emmar Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mina olen juba 7 aastat uute rindadega..Olen ka ka
> ks last sünnitanud ja üles kasvatanud ning mõtlesi
> n,et oleks nüüd aega ja tahtmist endaga tegeleda.
>
> Lasin oktoobris 2007 uued rinnad panna ega pole
> kordagi kahetsenud.


Minu arvutuste kohaselt teeb see 6 aastat.

..et kas kellegil ka selliseid kogemusi rääkida on, kas ja mis juhtub peale lapse/ laste imetamist? Eriti huvitav oleks, kui kellegil oleks võrdlusmoment- imetamine enne rinnasuurendusoperatsiooni ja peale (kindlasti leidub ju naisi, kes peale rinnasuurendust sünnitanud on).

Tubli!
Kui nüüd endale ilusad rinnad saad ja nende üle hea meel on, siis on ainult hea. Imelik, et alati selliste teemade juures on naised õiendamas, et fui ja võlts jne.. kadedus või midagi, ma arvan.
D pole üldse niii suur, seal tähtede järjekorras on tõesti A-st kaugel, aga ei ole midagi kohutavalt suurt ju. Kindlasti on uued rinnad suuremad.. ja pringimad, mis ongi oluline.

Netis on erinevaid saite, kus üleval pilte enne/pärast fotodest, seal saate vaadata, milline võiks umbes olla. Oleneb ka, millal peale operatsiooni fotod tehtud on, kohe pärast ei ole vaade väga meeldiv.

Kust ma seda kõike tean? Mulle lihtsalt meeldivad suuremad rinnad ning olen uurinud netist, jälginud mõnd saiti jne. Kohe 1. päeval peale operatsiooni ei ole vaatepilt eriti meeldiv ning enesetunne ei ole ka väga mõnus, aga see peaks paari päevaga üle minema.

Iga lõikusega võib kaasneda tüsitusi (bakter jne), iga tuimestus, on see siis paigaline või täis narkoos võib kujuneda miskitpidi ohtlikuks.Need asjad pead endale selgeks tegema. Tänapäeval on siiski vahendid ja teadus niivõrd palju arenenud, et mitte kordaminevad lõikkused on väga-väga haruldased (püsime "vähe " rohkem arengu maades). Mida sa täpsemalt narkoosi all kardad?
Olen teinud erinevate lõikustejärgset ravi pea 8 aastat ja siiani on kõik ilusti narkoosist välja tulnud :)
Spetsiaalseid tugitekstiile oleks hea kanda 1-2 kuud, oleneb kuhu ja kuidas täpsemalt implant pannakse. Need peaksid olema sul kohe olemas õiges suuruses (ma ei tea kas Eestis muretseb klient need ise või saab haiglast kaasa), sest peale lõikust on neid tüikas muretsema minna (paistetus, valu, nõrkus).

Scara: ma kardan seda, et narkoos ei mõju ja ärkan keset operatsiooni üles-ma tean, loll kartus, aga ometigi kardan. Samuti kardan ka kanüüle ja kõike mis on seotud sellega, mis on enne operatsiooni. Operatsioonijärgset valu ma iseenesest ei karda ja ma ei jõua ära oodata,et operatsioonist oleks paar päeva möödas ja et narkoos ja operatsioon oleksid juba minevik :)

mina olen väga õnnelik, et 80-ndatel udarate-trendi ei olnud, ei olnud meil ka võimalust rindu suurendada. ei tulnud pähegi. nüüd, 50-sena, mitme lapse emana on omal ikkagi väga normaalsed rinnad, mitte nabaniveninud nahad või kivid soki sees.

Mis korv sul praegu on?

Väiksem B-korv, selili olles jookseb korv miinustesse ilmselt...

Kuidas läinud on, kas tehtud? Kuidas tunne on?

Mina ootan samuti põnevusega muljeid :)

meestele ei meeldi silikoonid, mõnele üksikule ehk küll. On mehi, kelle jaoks sobivad ka väikesed, ei pea alati suured olema. Tundub, et silikoone on vaja teistele naistele näitamiseks, meeste pärast ei oleks vaja oppe teha. Aga kui jäädakse rahule ja enesetunne paraneb, siis see on ka oluline :)

noo, näppida silikooni voib olla ei meeldi, kuid vaadata kohe kindlasti meeldib ja veel kuidas! Ja iga kord kui mees rinniakat naist vaatab ei motle ta kohe silikooni peale. Töötasin firmas kus kahel mu naiskolleegil olid silikoonrinnad, ja kohe olid pandud D korvid, firmas oli kus mehi rohkem kui naisi, vaatamata sellele et väga toredad meeskollegid olid - mina olin meeste jaoks ikkagi armas plikka :) silikoontädid olid aga kohe automaatselt naised :)

Kõige tervislikum on elada enda rindadega, sest väga paljud mehed jälestavad kummirindu ja võtavad palju rohkem omaks aga loomulikke, mistahes väikeseid ja armsaid naiserindu. Rinnaoperatsioon on üks suur äri, millega vaesed naised ära petetakse, sest need summad, mida selliste operatsioonideeest välja käiakse pole ju sugugi väikesed ega ka ainsad ja viimased. Võtke aru pähe ja elage loomulikena, enda rippuma kippuvaid rindasid ise tagasi trimmi treenides

Nii, operatsioonist on kuu aega möödas ja ma olen õnnelik, et otsustasin selle operatsiooni ära teha. Rinnad on super super ilusad ja pringid ja vastuväiteks viimastele kommentaaridele- ka väga pehmed ja mõnusad.
Operatsioon möödus hästi, kuigi minut-kaks enne narkoosi tegemist läksid jalad nõrgaks. Narkoosist ärkamine oli nagu igahommikune ärkamine-ei mingit halba enesetunnet.
Rinnad pole kordagi otseselt valutanud, samuti ka õmbluskohad, ainult esimesel viiel ööl oli magades selg nii valus et täiesti nutma ajas- see oli siis tingitud padjast,mis oli selja all, et rindade turset vähendada.
Praegu on ainus asi mis häirib see kole kole toestav rinnahoidja, mis nö tapab rinnad ära, tundub nagu polekski operatsioonil käinud, aga alasti peeglist vaadates võibki jõllitama ja imetlema jääda :) Voodist püsti saamine polnud ka (eeldatavasti tänu treenitud kõhulihastele) mingi eriti raske tegevus. Esimesed paar päeva ma pusa all pluusi ei kandnud,samuti kandsin vaid dressipükse, kuna käte üles tõstmine ja teksapükste jalga tõmbamine olid valulikud tegevused, aga juba neljandal päeval riietasin end ise ja valu oli peaaegu märkamatu. Viinakompressi tegin samuti mitmeid kordi päevas-see muidugi kuivatas rindadelt nahka nii kõvasti, et nüüd pean koguaeg rindu kreemitama, et see ketendav nahk kinni jääks.
Üleüldiselt olen väga rahul, et sellel operatsioonil ära käisin, ainus mida ma praegu niivõrd-kuivõrd kahetsen, on see, et oleksin võinud lasta suuremad silikoonid panna, et tulemus oleks silmapaistvam.
Kui küsimusi veel on, siis küsige julgelt ;)

PS!! Kiitused üleüldiselt Ars Medicale ja ka narkoosiarstile, kes oli super super nii inimese kui arstina.

Väga tubli, et ära tegid!

Kui suured on nüüd, kui suured silikoonid panid?

Palju õnne, uute ilusate rindadega :)

Väga lahe, et leidsin saatusekaaslasi. Tegin opi 10. jaanuar. Meeleldi vahetaks muljeid e-maili teel teemaalgatajaga :).
Ka mina kaalusin rindade suurendamist ja korrigeerimist kaua. Enne lapsi(olen 3 last sünnitanud) oli mul loomulik suur rind, no 70E või vähemalt 70DD. Võite arvata, mis neist pärast kolme last alles jäi. Suhteliselt tühjad nahad...

385cc lasin panna ja nüüd on väiksem D-korv. Viimasele kommenteerijale-kus kohas operatsiooni tegid ja kui suured silikoonid lasid panna? Kuidas enesetunne on?

Mina lasin silikoonid panna dr Viiklepal, üks rind 350CC ja teine 325CC. Nüüd on enesetunne juba täitsa hea, silikoonid pandi täielikult rinnalihase alla, esimesed 3 päeva olid ikka väga valusad. Voodist püsti aitas mees :). Kuna endal enne operatsiooni olid rindadest alles jäänud 70B, siis lõpptulemus peaks olema 70 väiksem D. Kui kaua läks Sul aega kuni rindade turse kadus? Praegu mulle tunduvad nad küll liiga suured, ilmselt harjusin juba oma väikestega nii ära :)

On meeldiv lugeda, et naised ikkagi julgevad selle tee ette võtta ja on ka lõpptulemusega rahul.

Minul oleksid aga mõned küsimused ja väga tänan juba ette neid, kes võtavad vaevaks vastata (kes on loomulikult rinnasuurenduse läbi teinud)

1. Kui vana olete? Kas teie arvates on õigustatud 22-aastasele rinnasuurendus? Kui mul oleks vaid B korv, ma kindlasti ei kaaluks seda varianti niivõrd tugevalt, aga minu rind on AA, isegi AA korviga rinnahoidjad (mida pole üldse lihtne leida) jäävad mulle suureks ja seest tühjaks. Isegi push-up rinnahoidja ei aita, sest lihtsalt ei ole mitte midagi pushida.
Puus on mul aga lai (93 cm) ja rind kõigest 78 cm, seega võite ettekujutada, sellises silmatorkavas pirnikehas ma ennast hästi ei tunne.

2. Kas armid on väga hästi märgatavad või jäävad need rinnavoldi alla?

3. Kui konfidentsiaalne on kliinikus see info, et seal rinnasuurendusel käisite? Loomulikult ei teeks mina sellest aasta suurimat saladust, vaid eelistan, et seda teaksid vaid perekond ja lähedasemad sõbrad. Info lekkimine kusagilt ei oleks kuigi meeldiv.

Samuti võite aga julgelt jagada veel enda kogemusi, kuna nüüd jälle aega rohkem möödas jne. Kuidas ennast tunnete, millal saate juba ilusat pesu ostma minna jne.

Paigaladasin pool aastat tagasi Dr. Katrin Krüünvaldi juures implantaadid. Olen peenike 25a. ja rind oli A-korv, kuid mul oli ühe operatsiooni järel ühe rinna kohal suur arm ja see rind oli väiksem ka, seega sai paigaldatud erineva suurusega ja tulemus on ilus B-korv. Paigaldati siis lihase alla ümarad, tulemus on väga loomulik. Armid on ka juba jäänud rinnavoldi alla.
Ma ütlen ausalt, et elu parim otsus. Endal on enesetunne palju mugavam, riided istuvad seljas hästi, saan korralikult trenni teha muretsemata et rasvaprotsendi vähenedes kaob ka see viimane rasv rindadest ära. Ütlen ausalt mul on siiamaani ainult 2 rinnahoidjat, kuna väga ei kasuta neid, kodus olen alati ilma ja tööl ja trennis käin spordirinnahoidjaga ning kui väljas käin, siis ainult panen.
Kartsin kõige rohkem komplikatsioonide tekkimist pärast paigaldust, kuid õnneks läks hästi. Rinnad olid juba ilusti kolme kuuga ka vajunud paika.
Kõige raskem oli minu jaoks narkoos just.

Rindade paistetus kadus mul ära neljandal-viiendal päeval, ma tegin iga päev viinakompressi, mis tegi siis olekut kõvasti paremaks. Muidugi viinakompressi miinus on see, et nahk muutub kuivaks ja hakkab rindadelt ketendama-selle probleemi lahendasin siis kreemidega niisutades.



Miks peab selleks õigustus olema? Mina olen 20- aastane ja ei näe selles mingit probleemi. Kliinikust öeldi samuti, et 20-aastased ongi neil kõige nooremad patsiendid. Armid on rinna all, praegu veel on nähtavad, sest nad pole täielikult ära paranenud, aga mind need ei häiri, sest nad on suhteliselt väikesed armid(4cm).
Ma kipun arvama, et see info ei levi, sest see on siiski arsti-patsiendi konfidentsiaalne suhe, aga mina sellest saladust ei teinud ja mitte keegi minu tutvusringkonnast ei vaata samuti viltu, pigem ma ise võtan selle jututeemaks, kuna enamustel on väärarvamused (silikoonrinnad on kõvad ja koledad ja valusad jne), mida ma saan ümber lükata ja seega parendada inimeste teadlikkust. Kliinikus sidemeid ära võttes ütles arst veel ka, et enamus nende patsientidest varjavad seda ning ei taha, et keegi teada saaks, kuna Eesti on nii väike riik.

To Lamelaud-teema algataja: Nii nooreke veel oled, miks otsustasid selle tee ettevõtta? Ma üldse ei parasta sind, pigem suured kiitused, et julgesid selle tee ette võtta ning ka siin enda kogemusi jagada ja teisi naisi julgustada.
Olen ka arvamusel, et rahulolu enesega on kõige olulisem ning kui mõne jaoks on rahulolu saavutatav rindade suurendamisega, siis see on igaühe enda asi. Inimene, kellel on ees kasvõi B korv, ei saa iial mõistma neid, kellele rinnapealse ja rinnaaluse vahe on 3 cm.

Küsin teemaalgatajalt veel seda, et kes sind aitas neil nö "kriitilistel" esimestel päevadel? Kas elukaaslane, mõni sõbranna või mõni pereliige?
Kuna sa oled nii noor, siis kuidas sa enda perele seda otsust serveerisid ja kas nad kiitsid selle kohe heaks? Ma olen ise ka noor (paar aastat küll vanem, aga siiski) ning ei oska seda kuidagi enda perele teatada, et sooviksin ka selle tee ettevõtta. Sõbrannadele on kergem öelda, sest nemad on ka rinnasuurendus kaalunud ning mõistaksid, miks ma soovin rinnasuurenduse läbi teha.

Otsustasin selle tee ette võtta, kuna mind häirisid minu olematud rinnad. Esimesel päeval aitas mind mu õde ja järgmistel päevadel pusisin ise ringi. Viin koos käterätikuga, söök ja jook olid kõik max rindade kõrgusel ja sain kõigega ise hakkama.
Pere polnud mu otsusest üllatunud, kuna olin sellest juba aastaid rääkinud. Pigem just sõbrannad kukkusid bitchima, et miks ma sellise opi läbi tegin, et kas pole targemat kohta kuhu enda raha panna+siis hakati meeletult mu rahakotis nö ''sobrama''. Aga kõik on sellega nüüd harjunud. Kui just push-upi selga ei pane ja rindu kurgu alla ei tuuni, siis pole arugi saada, et oleks kunstrinnad vaid lihtsalt ilus vormikas rind :)

Vanus siin tõesti mingi rolli ei mängi.
Olin 18 kui hakkasin aru saama, et "pesulaud" ma olen ja selleks jään, käisin veel paar korda naistearstil rääkimas oma muret, et kas see on tõesti normaalne (olen 180cm pikk ja "suurem" naisterahvas, aga rindu polnud mul sendi eest ka, kandsin AA korvi rinnahoidjaid, kuigi vajadust poleks olnud ka nende järgi). Igatahes naistearsti kinnitas, et on küll see ok jah ja mõned naised jäävadki rinnatuks.

See tee sai lõpuks ette võetud mul 21.a, 9.a tagasi juba, tegin seda Taastava Kirurgia kliinikus Tallinnas, lõikas dr. Olavi Vasar. Lasin panna suurema C korvi, maksis toona 37 000kr.

Ütleks nii, et see oli mu elu parim otsus. Ma olin nii kompleksides, nii õnnetu, nii endasse tõmbunud ja lisaks vältisin messugu) selle probleemiga, et ma ei tea kui õnnelikku pereelu ma oleks tulevikus üldse suutnud elama hakata :).

Minu praeguse abikaasaga oli mul toona n.ö käimisfaas veel. Teki alla jõudes ma talle seda ei rääkinud kohe (mees on mul selline lihtne maapoiss, kartsin alguses tema reaktsiooni), hiljem kui ma sellest talle rääkisin ütles ta ka ise, et on silikoonrindadest täiest teisel arvamusel olnud. Aru ei saanud ta vahest ise enne kordagi.

Seega mida ma tahan ütelda ongi see, et ärge tehke ennatlikke järeldusi mingite pornofilmide põhjal või mingeid veidraid friik dokumentaale vaadates. Õige arsti juures pandud, loomulikus suuruses silikoonid näevad välja nagu enda rinnad (hea küll, pringimad on nad küll tõesti kui loomulikud rinnad, ka praegu peale 2 last, mille üle ma muidugi olen väga õnnelik).

Seega, sooovin edu kõigile, kes selle tee ette võtavad :)

Okei, jutt on asjalik ja huvitav ,kuid teemaalgataja - sa kirjutasid,et oled 20 ? Eelnevalt,et möte opist peas olnud 6 aastat.. Kuskil on viga.