Tervisemure
Tutvusportaal puudega inimestele ja neile, kes ei karda.....
Vanatüdruk pealinnast, ei saa mitte vaikki olla. 01. aprill 2012, kl 21.46 |
Mina ei usu enam, juba ammu tegelikult. Juba siis, kui olin veel väike plika, sain aru, et midagi on valesti minu sees. Et ma olen teistmoodi. Seda kõike võimendas kuri kasuisa; kas tema pärast ei suuda ma ühtegi meest endale ligi lasta? Ta on ammu surnud ja ma peaksin andestama. Ei suuda ja tahaks, et just tema oleks süüdi, aga ta ei ole. Ei ole, ta tekitas küll palju valu, aga minu kuradi frigiidus ei ole tema süü. Tema süüks võin lugeda ülimadalat enesehinnangut, ärevust, erinevaid hirme jms, aga ta ei ole süüdi "selles", selles, mis on mu isoleerinud ülejäänud maailmast; justkui oleksin pidalitõbine või midagi veel hullemat. Ma ei saa kellelegi öelda, et olen selline friik. Ei julge. Kõik minu lähikondsed on tavalised argiinimesed: vahest õnnelikud, vahest õnnetud, ent siiski tervelt funktsioneerivad. Ja neil on teatud arusaam elust. Mees ja naine ja lapsed. Eluring. Mina olen sellest ringist välja jäänud ja pean muudkui uusi valesid välja mõtlea, et miks minul veel ei ole meest, ei ole lapsi. See on frustreeriv, see valetamine ja teesklemine, et ma olen siiski ka inimene. Tahaks karjuda neile näkku, kõigile neile, ka teile...et jah, olen värdjas frigiidne mutt ja mul ei saa kunagi olema meest ega lapsi; ma ei mahu iial nendesse raamidesse. Kuigi tahaks, väga tahaks. Ma olen pealtnäha terve inimene, ilus inimene - ütlevad osad. Mul on hea töökoht, kolleegid peavad minust lugu. Aga mis on sest tulu, minu puue on nagu surmapatt, see pole ju tegelikult haigus. See ei ole aktsepteeritav. See justkui ei olegi päris, on mingi luulu peas. Sain hiljuti teada, et üks minu kolleeg põeb rasket haigust, mille lõppresultaadiks on ratastool. Ja mina oigan siin oma frigiidsuse pärast. Jah, see ei ole surmahaigus, aga minu hinge ja keha on see 100%liselt invaliidistanud. Ma hakkan väsima ja tahaks tõtt kõnelda kasvõi ühelegi kodanikule, aga ei suuda. See neti anonüümne soig aitab mind, ärge pange pahaks!
Vanatüdrukule 02. aprill 2012, kl 13.20 |
kaisa 02. aprill 2012, kl 15.17 |
Ma arvan, et selline foorum oleks väga hea mõte. Ja usun, et seal ei käiks lugemas, tutvumas ainult puuetega inimesed. Mina oleksin küll valmis sealt sõpra otsima.
Mul on suur austus puuetega inimeste vastu ja lapsevanemate vastu, kes peavad seisma oma armsa kuid "erilise" lapse heaolu eest. Ma imetlen neid, kes suudavad oma probleemidest üle olla. Neilt on väga palju õppida, mõista, et oma olmemuredest on ikka palju tähtsamaid asju.
Mul endal on elus väga vedanud. Olen ise terve, mul on terve laps. Mul ei ole lähedases tutvusringis puuetega inimesi. Sellepärast oleks mul võibolla raske alguses suhelda teistsuguse inimesega, kardan, et teeksin või ütleksin midagi valesti..Kuigi nii oleks vist ka täiesti terve kuid võõra inimesega :D
Igatahes loodan teie ettevõtmisele edu! Pai ja kalli kõigile, kes on saanud elus kannatada :)
Mul on suur austus puuetega inimeste vastu ja lapsevanemate vastu, kes peavad seisma oma armsa kuid "erilise" lapse heaolu eest. Ma imetlen neid, kes suudavad oma probleemidest üle olla. Neilt on väga palju õppida, mõista, et oma olmemuredest on ikka palju tähtsamaid asju.
Mul endal on elus väga vedanud. Olen ise terve, mul on terve laps. Mul ei ole lähedases tutvusringis puuetega inimesi. Sellepärast oleks mul võibolla raske alguses suhelda teistsuguse inimesega, kardan, et teeksin või ütleksin midagi valesti..Kuigi nii oleks vist ka täiesti terve kuid võõra inimesega :D
Igatahes loodan teie ettevõtmisele edu! Pai ja kalli kõigile, kes on saanud elus kannatada :)
Margit 02. aprill 2012, kl 20.46 |
Ma mõtlen 06. aprill 2012, kl 08.30 |
skisoid 07. aprill 2012, kl 00.08 |
to teemaautor 07. aprill 2012, kl 05.15 |
Mina siin 07. aprill 2012, kl 08.16 |
Osaleks ka hea meelega.
Usun, et paljudel inimestel puue enesele ise külge haagitud. Näiteks ebatervislike eluviisidega, või siis liikluseeskirjade vastu eksimisega jne. Mina olen eksinud ühiselu reeglite vastu ja pikka aega eraldatuses olnud. Mind ka ei taha peale seda enam mitte ükski normaalne inimene enda kõrvale. Mida ma siis nüüd teen - tempel mälus kogu allesjäänud elus. Muidu ma olen ju väliselt täiesti terve. Sisemiselt ka ja seda tõendavad mul taskus olevad rekkamehe paberid. Aga nagu teada saavad hoiavad eemale nagu pidalitõbisest. Kuidas edasi - võtate osalema?
Usun, et paljudel inimestel puue enesele ise külge haagitud. Näiteks ebatervislike eluviisidega, või siis liikluseeskirjade vastu eksimisega jne. Mina olen eksinud ühiselu reeglite vastu ja pikka aega eraldatuses olnud. Mind ka ei taha peale seda enam mitte ükski normaalne inimene enda kõrvale. Mida ma siis nüüd teen - tempel mälus kogu allesjäänud elus. Muidu ma olen ju väliselt täiesti terve. Sisemiselt ka ja seda tõendavad mul taskus olevad rekkamehe paberid. Aga nagu teada saavad hoiavad eemale nagu pidalitõbisest. Kuidas edasi - võtate osalema?
epileptik 07. aprill 2012, kl 10.22 |
mõtlen 08. aprill 2012, kl 00.24 |
suhtlen netis mehega, kellel on epilepsia. ise olen terve. eks muidugi see on haigus, aga minema see mind ei hirmuta. küll teevad mind murelikuks nt. mäluprobleemid. üldse, oleks hea, kui saaks veel mõne epileptikuga suhelda justnimelt haiguse osas, et millega peaksin arvestama kooselus.
epileptik, kas soovid natuke avada seda maailma mu jaoks? ise olen naine ja teisel ringil.
epileptik, kas soovid natuke avada seda maailma mu jaoks? ise olen naine ja teisel ringil.
epileptik 08. aprill 2012, kl 10.03 |
skisoid 08. aprill 2012, kl 18.10 |
muuseas, mul oli enda sarnaste hoogude saabumisega analoogne probleem, ka tajusin paar hetke enne ette ja siis see tuli, tuttavalt sain pärast teada, et see võis mõnikord kesta koguni 10 minutit
arvan, et ma saaksin ehk midagi su epilepsia osas aidata, aga selleks peaksin su hoogusid korduvalt nägema ja sinuga mõned päevad koos olema :)
arvan, et ma saaksin ehk midagi su epilepsia osas aidata, aga selleks peaksin su hoogusid korduvalt nägema ja sinuga mõned päevad koos olema :)
to skisoid 09. aprill 2012, kl 08.26 |
Doktor Pederastitšeskihh Nauk. 09. aprill 2012, kl 13.10 |
Mina mäletan vanast ajast mitmeid juhtumeid. Üks oli küll pisut kõhedust tekitav. Nimelt ühel pikal Paide poisil tuli pohmakaga hoog peale. Meie kõik nõutud. Olime kuulnud aga aidata ei osanud. Vähe sellest, tal see hoog kordus. Jätsin veinid sinnapaika ja lippasin koju Tervishoiu käsiraamatut uurima. Tagasi tulles oli tal juba kolmas hoog ka peal käinud. Kutsusime kiirabi ja tehti vist süstike. Selgus, et ta oli oma tabletid koju unustanud ja neid mitu päeva võtmata jätnud. Epileptikuks aga sai seetõttu, et kasvas liiga kiiresti ja midagi seal tema peas ei jõudnud järele. Muideks tunnistas ta veel, et tal need hood kordudes jäävad jarjest nõrgemaks aga intervall tiheneb kuni "jääbki kramp peale." Aga kuuldavasti olevat seni täie tervise juures.
teemaalgataja 10. aprill 2012, kl 16.29 |
teen alguse lahti... 16. aprill 2012, kl 16.50 |
algus on lahti 23. aprill 2012, kl 13.41 |
kurbus siingi 04. mai 2012, kl 14.18 |
hei, moderaatorid 04. mai 2012, kl 14.21 |
jama 05. mai 2012, kl 11.45 |
@jama 05. mai 2012, kl 19.58 |
ära ilgu, tervetelgi on elu keeruline ja puudega inimest enda kõrval ei talu isegi need, kes ise mingi puudega, asi on hullemast hullem suhte leidmisega, edasi tulevad mängu veel lähedased oma ebaratsionaalsete hirmudega. Olen ise praegu sellise jama sees, et anna olla. Tutvusin inimesega ja mulle endale oli ka täielik šokk teada saada, et tegu on kroonilist haigust põdeva inimesega, kuigi olen varem sama diagnoosiga inimestega, muus situatsioonis, päris palju kokku puutunud. Ei ole nii lihtne seda barjääri ületada isegi kui näed, et on tegemist oma puudega üsna hästi kohanenud ja väga tubli inimesega.
Varem (peale invaliidistumist) on mul olnud üks kooselu inimesega, kelle üks vanem oli liikumispuudega, enamuse terevetega ei näe ma mingit võimalust isegi mingi sõbrauhte tasandil, nad lihtsalt ei ole võimelised mõistma, mis seisus ma olen ja mis võimalused mul üldse on. Pealtnäha ei olegi nagu midagi viga, aga tegutsemisvõimalused on üsna piiratud ja pidevalt tuleb ravimitega igasugu jamasid korrigeerida. Tulevikuväljavaated on sellised, et isegi ei taha sellest mõelda, teistele on see koheselt punane tuli, et milleks seda jama kaela peaks vaja olema?
Varem (peale invaliidistumist) on mul olnud üks kooselu inimesega, kelle üks vanem oli liikumispuudega, enamuse terevetega ei näe ma mingit võimalust isegi mingi sõbrauhte tasandil, nad lihtsalt ei ole võimelised mõistma, mis seisus ma olen ja mis võimalused mul üldse on. Pealtnäha ei olegi nagu midagi viga, aga tegutsemisvõimalused on üsna piiratud ja pidevalt tuleb ravimitega igasugu jamasid korrigeerida. Tulevikuväljavaated on sellised, et isegi ei taha sellest mõelda, teistele on see koheselt punane tuli, et milleks seda jama kaela peaks vaja olema?
noor, ilus ja rumal 15. mai 2012, kl 16.08 |
Tutvusin ükskord ühe ratastoolis mehega. Ta meeldis mulle väga aga...ma ei andnud endale võimalust teda paremini tundma õppida. Kartsin vastutust, kartsin teisete arvamust..Ma ei pidanud ennast ise liiga heaks vaid et teiste silmis poleks see suhe võrdväärne..või siiski ootasin kedagi paremat..
Praegu ma kahetsen, et ma ei saanud selle kena, toreda, optimistliku, enesekindla ja ettevõtlikku mehega lähemalt tuttavaks. Mõtlen tema peale vahest, mõtlen, et tegin vea..
Nüüd kui olen juba vanem ja natuke targem :D siis ei oleks see minu jaoks enam takistuseks kui mees oleks ratastoolis, kui tal oleks mingi puue..Määrav oleks ainult tema iseloom, aga jah meeldiv on ikkagi see inimene, kes ei ole ennast koju haletsema jäänud vaid liigub elus edasi ja võtab oma elust selle rõõmu, mis tal võimalik on.
Praegu ma kahetsen, et ma ei saanud selle kena, toreda, optimistliku, enesekindla ja ettevõtlikku mehega lähemalt tuttavaks. Mõtlen tema peale vahest, mõtlen, et tegin vea..
Nüüd kui olen juba vanem ja natuke targem :D siis ei oleks see minu jaoks enam takistuseks kui mees oleks ratastoolis, kui tal oleks mingi puue..Määrav oleks ainult tema iseloom, aga jah meeldiv on ikkagi see inimene, kes ei ole ennast koju haletsema jäänud vaid liigub elus edasi ja võtab oma elust selle rõõmu, mis tal võimalik on.
aa 15. mai 2012, kl 16.26 |
aa 17. mai 2012, kl 08.55 |
Jaa, võibolla tõesti olen tobu, eks mul elukogemust ka veel parasjagu vähe:)
Aga ma üritan natuke seletada..Minu jaoks ei olegi täielikku teineteisemõistmist olemas, ei sõprade ega partnerite seas. Oleme ju kõik nii erinevad. Olulisem on püüd üksteist mõista, olla salliv ja tolerantne. Loomulikult ei suuda mõista võõrast erivajadustega inimest tänavalt, võibolla ei saa üldse aru, mis teda vaevab. Aga lähisuhtes on ju ometi võimalik rääkida!!! Mida sa ei saa teha või saad, mille pärast sa muretsed, mis sulle raskusi valmistab jne. Loomulikult ei saa terve inimene panna ennast haige või erivajadustega inimese olukorda 100 protsendiliselt. Nii nagu mees ei saa panna ennast naise olukorda ja vastupidi. Kuigi jah, mehe ja naise mittemõistmise allikateks on tavaliselt pseudoprobleemid, mis muidugi ei tähenda, et need suuri tülisid või isegi lahkuminekut ei või põhjustada. Aga üksteise mittemõistmine ei takista meestel ja naistel suhteid loomast ja ei tohiks olla takistuseks ka tervete ja erivajadustega inimeste vahel. Takistus suhete loomisel on ikka milleski muus- suhtumises, hirmudes..
Aga ma üritan natuke seletada..Minu jaoks ei olegi täielikku teineteisemõistmist olemas, ei sõprade ega partnerite seas. Oleme ju kõik nii erinevad. Olulisem on püüd üksteist mõista, olla salliv ja tolerantne. Loomulikult ei suuda mõista võõrast erivajadustega inimest tänavalt, võibolla ei saa üldse aru, mis teda vaevab. Aga lähisuhtes on ju ometi võimalik rääkida!!! Mida sa ei saa teha või saad, mille pärast sa muretsed, mis sulle raskusi valmistab jne. Loomulikult ei saa terve inimene panna ennast haige või erivajadustega inimese olukorda 100 protsendiliselt. Nii nagu mees ei saa panna ennast naise olukorda ja vastupidi. Kuigi jah, mehe ja naise mittemõistmise allikateks on tavaliselt pseudoprobleemid, mis muidugi ei tähenda, et need suuri tülisid või isegi lahkuminekut ei või põhjustada. Aga üksteise mittemõistmine ei takista meestel ja naistel suhteid loomast ja ei tohiks olla takistuseks ka tervete ja erivajadustega inimeste vahel. Takistus suhete loomisel on ikka milleski muus- suhtumises, hirmudes..
karvik 02. juuni 2012, kl 11.13 |
Sattusin siia lugema teemat, millega ise lähedalt seotud.
Olen juba 27 aastat ühe jalaga, kasutan reieproteesi. Õnneks piisavalt toimekas ja saan elus kõigega hakkama.
Lahutasin 7 aastat tagasi.
Olen vahepeal olnud erinevates suhetes, kuid kirjutan vaid viimasest. 8 kuud oli õnn ja rõõm mu õuel, klapp oli hea, kuni Ta ütles, et ei suuda leppida mu puuduva jalaga. Kõik.
Jah, pole kerge leida, kes lepib sinuga sellisena nagu sa oled.
Töötan puuetega inimestega, olen nende muredega kursis.
Tegelikult oleks hea, kui oleks portaal kus saaksid tutvuda puuetega inimesed omavahel.
Jõudu neile, kes sellega hakkama saaksid.
Olen juba 27 aastat ühe jalaga, kasutan reieproteesi. Õnneks piisavalt toimekas ja saan elus kõigega hakkama.
Lahutasin 7 aastat tagasi.
Olen vahepeal olnud erinevates suhetes, kuid kirjutan vaid viimasest. 8 kuud oli õnn ja rõõm mu õuel, klapp oli hea, kuni Ta ütles, et ei suuda leppida mu puuduva jalaga. Kõik.
Jah, pole kerge leida, kes lepib sinuga sellisena nagu sa oled.
Töötan puuetega inimestega, olen nende muredega kursis.
Tegelikult oleks hea, kui oleks portaal kus saaksid tutvuda puuetega inimesed omavahel.
Jõudu neile, kes sellega hakkama saaksid.
Lisa postitus