Meie hulgas on palju üksikuid inimesi, kes on füüsilise puudega, vähihaiged...jne. Kui me reklaamime end kuskil tutvusportaalis, siis esialgu sellest puudest rääkida niikuinii ei julge, sest teame, et peale info saamist partner ehmatab ja kaob. Samas- me oleme samasugused head, kenad, toredad inimesed, ainult et.... Me ju teame kui ebamugavalt inimesed end meiega suheldes tunnevad, hoia Jumal siis veel selle eest, et mõni neist end julgeb siduda proteesiga mehe või rinnata naisega, kurdigajne. Siit ettepanek- teeme siis siia oma tutvusportaali neile, kel minevikus raske haigus põetud, kuid nüüd tahaks uut elu alustada kellegagi, kes mõistab ja mis peaasi- ei karda:)

väga kurb teemaalgataus, ausalt. tutvumine on ilusa ja tervenagi raske, ma ei kujuta ette, kui raske see on veel puudega. elu on ikka karm, idee on Sul igatahes suurepärane!

mõtlesin, kas ise oleksin valmis astuma suhtesse invaliidiga? ilmselt kui tekiks tõmme ja puue ei segaks igapäevast elu, poleks üldse probleemi, kuid ausalt, raske oleks hakata tutvuma näiteks kurdiga. no viipekeele õppimine on nagu mistahes muu keele õppimine ju - pikaajaline ja vaevaline protsess. samuti proteesiga või ratastoolis kaaslasega on paraku siiski ju väga paljude asjadega koos tegelemine piiratud. väga kurb tõdemus. küüniline? sorry :(

aga õige oleks vist ikkagi kohe teada anda, kui selline puue, mis piire seab, siis saab võimalik kaaslane reageerida ja pärast pole üllatus ning ei kao ka kuskile, sest teadis arvestada.

ma olen raske finantspuudega, aga tutvuda tahaks ikka.

Mina olen küll mõelnud, et kui inimene on väga tore ja armas, siis puue ei tekita minus küll mingit kohutavat tõrget tema suhtes. Proteesjalg või kurtus näiteks ei ole asjad, millega kaaslane toime ei tuleks. Mida sügavam puue, seda keerulisem olukord ilmselt on.

Kas puuetega inimestele tõesti ei ole ühtegi tutvumisportaali? Vaataks isegi sinna sisse, saaks mõne toreda sõbragi ehk...

No siis saavad leida ka erinevate puuetega inimesed üksteist. Sügaval nõuka ajal ütles minu lapse lasteaia puudega söögitädi, et mitte mingil tingimusel poleks ta abiellunud terve inimesega. Ta abikaasa oli ka puudega ja neil oli imekena terve laps.

Vat see pole nüüd küll koht, kus ilkumas käia, usu.


Ma tean, et see on hea algatus, kuskilt peab ka alustama et minusugustel oleks koht, kus tutvuda. On jah raske leida sõpra muudes portaalides, seda enam, et minusugused seal niikuinii mingit õnne ei otsigi. Meid ju maha kantud, osasid juba surmale määratud. Teame niigi, et kui veel puudest räägime, siis panevad needki udupuhujad jooksu, kes esialgu keelt kõrva ajavad.
Niiet näis, kas söendavad inimesed kirjutada siin, või löövad kartma aadusuguseid tolasid, kes delfis iga teemat solkimas käivad. Milleks siin siis veel lasta end mõnitada.

Puue ei ole alati väliselt nähtav, puudeid ju igasuguseid. Minu puhul näiteks tänavapildis näeb aktiivset kena tervet inimest, kuid puue mul on. Milline, sellest vast vaikin. Mitte psüühiline :)Üldjuhul ei soovitata puudest rääkida enne kui partner on ikka juba päris tuttav. See lihtsalt selleks, et ta õpiks inimest enne tundma ja näeks sinus ikkagi eelkõige inimest, mitte santi.

Kui siia e-posti aadress lisada, kas see jääb kõigile nähtavaks? Ilmselt kasutaks suheldes privaatsemat kohta, aga kuidas? Kas on üldse võimalik vastata siin otse e-postile või peab olema enne ennast reganud?

Ma arvan, et tutvutakse ja suheldakse ikka eelkõige inimesega, mitte puudega.....

Loomulikult suheldakse inimesega, aga mingil hetkel peab ju ikkagi ütlema, et puue on (alati pole see nähtav) ja siis kaob arg inimene ära.

Tasuta foorumipõhjasid peaks ju netis olema, tehke foorum ja suhelge seal rohkem privaatsemalt. Idee on minu meelest ülihea ja pooldan, et algusest peale peab teada olema, et tegu puudega inimestega, sest mitte kellelgi ei ole vaja läbi elada lisavalu, mille võib põhjustada peale "saladuse" paljastumist vaikselt varvast lasknud inimene.

Oh, see nüüd küll päris teemasse ei lähe aga siiski..loodan, mõnda suht kiiret vastust. Ise ei oma füüsilist puuet, küll aga mu homne kohvikaaslane. Me oleme endised töökaaslased aga mure on selles, et tal on ka rääkimisega raskusi ja ma kahjuks olin üks neist töökaaslastest, kes ei saanud kuni töölt lahkumise hetkeni ega siiamaani tema jutust näost näkku rääkides aru...küll aga on olemas vastastikune empaatia (meie kohting ei ole eesmärgiga suhtesse astuda), kuid mul siiski hirm, et olen sunnitud igat ta lauset üle küsima ja kogu vestlus olekski minupoolt ainult ala ''kas sa palun saaksid end korrata?''...Kuidas sellise inimese mõttemaailm on, st kas ta tuleb kohvikusse ja on juba end nö ettevalmistanud selleks, et ilmselt ei pruugi ma kõigest kohe aru saada vms ja kuidas oleks tõesti kõige viisakam üle küsida, kui miski osa lausest või terve lause arusaamatuks jäi? Kindlasti hakkaksin ma temast üheltmaalt koguaeg aru saama aga see vajaks ikka palju kohvitamisi.

Mida loomulikumalt käitud, seda parem. Oluline on ju kommunikeerumine, nii et küsi aga uuesti, kui ei saanud aru.

nujah
29. märts 2012, kl 13.06
Loomulikult suheldakse inimesega, aga mingil hetkel peab ju ikkagi ütlema, et puue on (alati pole see nähtav) ja siis kaob arg inimene ära.

No ja kui arg inimene näeb kohtumisel, et uus tuttav on punapea, prillidega, tedretähnidega jne.... Siis ta kaob ka ära. Kadugu! Ju siis ei olnud see õige.

Igatahes olen ma oma idee välja käinud ja kui on oskajaid ja tegijaid, siis suur matsuga musi minu poolt.
to jajah..... asi pole arguses, asi on oskamatuses reageerida, mistõttu pannakse punuma enne kui mõeldakse, et vastas istub täiesti pandav tibi, missest et puudega.
Aga portaal omasugustele....igati tibens tobens.

Seda ka veel, et polnud seda ideed kuhugi mujale kirja panna. Tervisemuresid mul endal pole, terve kui purikas, ainult et kunagi olnud vähis :)))))

jäin lombakaks ja tänu sellele on kadunud mu endised sõbrad nagu oleksin peast lombakas ju nad siis häbenevad mind rohkem kui ma ise....see algne mõte mis siin välja käidi on väga positiivne ja tore oleks kui leiduks tegija!Jõudu!

arvan teadvat, kes on teemaalgataja :)
Jõudu sulle selles ilusas heas ettevõtmises, sa üdini optimistlik p.......n

Kui ikka mõistusega võtta, siis inimene jääb inimeseks igal juhul-puudega või mitte. Vahel loen mõnes portaalis tibide kirju- no neil on küll tõeline mõistuse puudus. Olgu nad küll füüsiliselt terved ja ilusad, aga kui rumalate nõudmiste ja kapriisidega nad on. Mina ei karda puudega inimest, austan pigem. Nii et teretulnud mõte igatahes ja loodan kaasalööjatele ja -mõtlejatele. Jõudu

Minu puue on frigiidsus ja see on košhmaar kogu eluks. Vajan inimesi enda kõrvale; õnneks sõpru mul siiski jagub, kuid oma koju longin alati üksi ja seal ootab mind ees tühjus. Olen netis vargsi ostinud suhet, kuid ilma seksita ei juhtu midagi. Kõik taandub sellele.
Kuigi väljast minu viga välja ei paista, tunnen end ikka erilise väärakana, sest väljavaateid ju pole. Minu ema ja isa pärivad juba ammu, et millal pere lood, kus on mees, kus lapsed? Minu sõbrad küsivad sama. Aasta aastalt muutub see aina raskemini talutavaks. Näen päris kabe välja ja nii mõnigi meeskodanik on teinud lausa abieluettepaneku, aga mina pean ikka ei ütlema, sest seksi ma pakkuda ei suuda. Ma ei suuda seda isegi vägisi teha.
Mina olen lootuse maha matnud ja kaen kassiportaalidest võimaliku isendi profiili, keda endale seltsiliseks võtta.

Oleks sa mees, ma võtaks su ää, aga kahjuks see nii pole. Mul sama seis, kuniks suhtlemine on netiridadel, pole viga.Kokkusaamised viivad alati ka teise kutseni, kuid voodini asi ei jõua, sest ma pean ju ikkagi ütlema, et mul on rinnavähk, ehk, et mul pole kumbagi rinda. Kõik. Pole veel kohanud meest, kes julgeks minuga edasi kohtuda. Mitte ühtegi. Ja ometi on kõik muu paigas-tervis korras, välimus tip-top. Välja see kah ei paista tänu proteesile, aga voodis tuleb vist välja, mis?
Mehed, ärge kartke minusuguseid. Siin eespool keegi kirjutas- me oleme täitsa pandavad tibid :)Ja lisaks sellele on minusugustel hoopis etem maailmatunnetus ja teadmine kui palju väärt on üks elu:)

naiiviku küsimus
29. märts 2012, kl 10.52

Kui siia e-posti aadress lisada, kas see jääb kõigile nähtavaks? Ilmselt kasutaks suheldes privaatsemat kohta, aga kuidas? Kas on üldse võimalik vastata siin otse e-postile või peab olema enne ennast reganud?
..........................
Ei pea regama ja tee endale üks netitutvuste ja netiküsimuste jaoks eraldi e-posti aadress, mille võid siis vabalt üles panna.

Ka minu haigus ei paista välja.
Kui julgen öelda, mis haigus mul on,kaovad kõik mehed ja uued sõbrannad, nagu mul oleks midagi jubedat.
Isegi töölt lasti mind haiguse pärast lahti.
Minust hoitakse eemale, nagu keskajal pidalitõbisest.
Ei tea mina ega keegi teine, millal haigushoog peale tuleb. Loomulikult ehmatab see võõra inimese ära, mind samuti, kui tunnen, et hakkan ära vajuma.
Aga välja paistan, nagu terve inimene ja jagub ka tutvuse sobitajaid hetkeni, kui ütlen tõe ja siis kohe põgenetakse.

kuna töötan ervajadustega inimestega, siis on kummaline lugeda, et ühiskond tõesti nii eelarvamuste küüsis vaevleb. Aga mida imestada, kui isegi kerge ülekaal põlastusväärne nii mõnegi silmis on.

epileptikule
kas siis ravimid haigust kontrolli all ei hoia?

Kurdid ilmselt sellest foorumist eriti huvitatud pole, sest neil on vägagi tugev kogukond ning nad suhtlevad omavahel aktiivselt. Ka elukaaslased leitakse enamasti omasuguste seast.

Ravimid hoiavad tõesti haigust kontrolli all, aga sellest hoolimata mõnikord ikka vajun ära.
Töövõimetus 40%
Mu elu peab olema stabiilne, kui ärritun või on tugevad negatiivsed emotsioonid, siis tunnen, et hoog hakkab tulema. Raske see elu.
Terve inimene ei suudagi sellist asja mõista.

Tegin ettepaneku teha meiesugustele portaal ühele ilmselt meile kõigile tuntud portaalitegijale. Lubati mõelda, kuidas, ja aidata. Olen ise 80% töövõimetusega ja samuti töötan erivajadustega inimestega, sellepärast selle portaaliettepaneku tegingi. Tean, et need inimesed eelkõige vajavad kohta, kus suhelda. Oma terviseprobleemidest rääkimiseks on muudki portaalid, aga ka meie vajame suhet. Vaimset, füüsilist eelkõige :) Suhe sõbranäolgi oleks oh kui hea ;) Ja tegelikult meie nn puue ei sega ei voodis ei väljaspool voodit inimest, kes teab, kuidas käituda ja ei karda.
Meiesugune ei ootagi suhet kaaslasega, kellele üleliigne 100 gr juba peavalu tekitab. See inimene las siis elab oma tühist mõttetut elu ja püüab luukeresid edasi.
Mina tahan enda kõrvale meest, kes on sama tugev kui mina; meest, kes teab, et tuleb elada õnnelikult tänases päevas. Sest siis on neid õnnelikke päevi ees veel palju-palju :)

epileptikule

suudab küll terve inimene seda mõista, kuid see eeldab keskmisest paremat kursisolekut inimese anatoomia-füsioloogia ja meditsiiniga ning ka empaatiavõimet. Kahjuks on suht raske selliseid inimesi leida. Ja millegipärast on mul tunne, et mida noorem on inimene, seda keerulisem tal mõistjaid leida on, sest meie ühiskonnas tohib olla vaid ilus, terve ja sale. Igasugused kõrvalekalded on nii mõnegi meelest out ning taunimisväärsed.

Üldiselt seatakse kriteeriumiks kahjuks välimus, mina olen tugevalt ülekaaluline ja seda mitte et ma söön, aga see on geneetiline viga. Olen puudeastmega, diabeetik. Mul poleks midagi omasuguse kaaslase vastu.

Olen osaleja.

mina ka