Mina ei usu enam, juba ammu tegelikult. Juba siis, kui olin veel väike plika, sain aru, et midagi on valesti minu sees. Et ma olen teistmoodi. Seda kõike võimendas kuri kasuisa; kas tema pärast ei suuda ma ühtegi meest endale ligi lasta? Ta on ammu surnud ja ma peaksin andestama. Ei suuda ja tahaks, et just tema oleks süüdi, aga ta ei ole. Ei ole, ta tekitas küll palju valu, aga minu kuradi frigiidus ei ole tema süü. Tema süüks võin lugeda ülimadalat enesehinnangut, ärevust, erinevaid hirme jms, aga ta ei ole süüdi "selles", selles, mis on mu isoleerinud ülejäänud maailmast; justkui oleksin pidalitõbine või midagi veel hullemat. Ma ei saa kellelegi öelda, et olen selline friik. Ei julge. Kõik minu lähikondsed on tavalised argiinimesed: vahest õnnelikud, vahest õnnetud, ent siiski tervelt funktsioneerivad. Ja neil on teatud arusaam elust. Mees ja naine ja lapsed. Eluring. Mina olen sellest ringist välja jäänud ja pean muudkui uusi valesid välja mõtlea, et miks minul veel ei ole meest, ei ole lapsi. See on frustreeriv, see valetamine ja teesklemine, et ma olen siiski ka inimene. Tahaks karjuda neile näkku, kõigile neile, ka teile...et jah, olen värdjas frigiidne mutt ja mul ei saa kunagi olema meest ega lapsi; ma ei mahu iial nendesse raamidesse. Kuigi tahaks, väga tahaks. Ma olen pealtnäha terve inimene, ilus inimene - ütlevad osad. Mul on hea töökoht, kolleegid peavad minust lugu. Aga mis on sest tulu, minu puue on nagu surmapatt, see pole ju tegelikult haigus. See ei ole aktsepteeritav. See justkui ei olegi päris, on mingi luulu peas. Sain hiljuti teada, et üks minu kolleeg põeb rasket haigust, mille lõppresultaadiks on ratastool. Ja mina oigan siin oma frigiidsuse pärast. Jah, see ei ole surmahaigus, aga minu hinge ja keha on see 100%liselt invaliidistanud. Ma hakkan väsima ja tahaks tõtt kõnelda kasvõi ühelegi kodanikule, aga ei suuda. See neti anonüümne soig aitab mind, ärge pange pahaks!

Kas mina, naiskuulaja, võiksin olla see, kellega sa räägid. Olen hea nõuandja, kuigi jah, naine?

Ma arvan, et selline foorum oleks väga hea mõte. Ja usun, et seal ei käiks lugemas, tutvumas ainult puuetega inimesed. Mina oleksin küll valmis sealt sõpra otsima.
Mul on suur austus puuetega inimeste vastu ja lapsevanemate vastu, kes peavad seisma oma armsa kuid "erilise" lapse heaolu eest. Ma imetlen neid, kes suudavad oma probleemidest üle olla. Neilt on väga palju õppida, mõista, et oma olmemuredest on ikka palju tähtsamaid asju.
Mul endal on elus väga vedanud. Olen ise terve, mul on terve laps. Mul ei ole lähedases tutvusringis puuetega inimesi. Sellepärast oleks mul võibolla raske alguses suhelda teistsuguse inimesega, kardan, et teeksin või ütleksin midagi valesti..Kuigi nii oleks vist ka täiesti terve kuid võõra inimesega :D
Igatahes loodan teie ettevõtmisele edu! Pai ja kalli kõigile, kes on saanud elus kannatada :)

Mina olen igatahes portaalis siis kohe kõpsti sees.



Kaisale....tubli:)
Ja toredaid inimesi on meie hulgas palju.

Hea idee.

....et see jutt võiks olla hoopis Saame tuttavaks all. Või eksin, seal hakkavad ilkuma nagu tavaliselt iga teemaga?

hei, epileptik, mina mõistan su haigust täielikult ja ei karda ei sind ega su haigust

iseasi, kas meil muidu see suhtlemine sujub :)))

Väga hea idee. Kuna töökohal intiimsuhete loomine pole just kõige parem teguviis, siis liikumispiiranguga inimesel muid variante eriti polegi.

Osaleks ka hea meelega.

Usun, et paljudel inimestel puue enesele ise külge haagitud. Näiteks ebatervislike eluviisidega, või siis liikluseeskirjade vastu eksimisega jne. Mina olen eksinud ühiselu reeglite vastu ja pikka aega eraldatuses olnud. Mind ka ei taha peale seda enam mitte ükski normaalne inimene enda kõrvale. Mida ma siis nüüd teen - tempel mälus kogu allesjäänud elus. Muidu ma olen ju väliselt täiesti terve. Sisemiselt ka ja seda tõendavad mul taskus olevad rekkamehe paberid. Aga nagu teada saavad hoiavad eemale nagu pidalitõbisest. Kuidas edasi - võtate osalema?

to skisoid
Tore, et mind mõistad ja minuga suhelda tahad.
Kus kandis elad?
Mina ei ole Tallinnast ja ka mitte esimeses nooruses.

ma ka mitte :)))

suhtlen netis mehega, kellel on epilepsia. ise olen terve. eks muidugi see on haigus, aga minema see mind ei hirmuta. küll teevad mind murelikuks nt. mäluprobleemid. üldse, oleks hea, kui saaks veel mõne epileptikuga suhelda justnimelt haiguse osas, et millega peaksin arvestama kooselus.

epileptik, kas soovid natuke avada seda maailma mu jaoks? ise olen naine ja teisel ringil.

Ok. Kes soovib minuga suhelda, jätke oma e-mail.
Epilepsiahaigel on mälulüngad pärast haigushoogu. Hiljem mälu taastub täielikult.Haigushoo saabumist tunnetab ette ainult paar sekundit ja siis ei jõua enam midagi teha.

epileptik, jätsin e-maili.

muuseas, mul oli enda sarnaste hoogude saabumisega analoogne probleem, ka tajusin paar hetke enne ette ja siis see tuli, tuttavalt sain pärast teada, et see võis mõnikord kesta koguni 10 minutit

arvan, et ma saaksin ehk midagi su epilepsia osas aidata, aga selleks peaksin su hoogusid korduvalt nägema ja sinuga mõned päevad koos olema :)

Ega need hood ei tule tellimise peale, et iga päev ja mitu korda järjest. Nii need asjad ei käi.
Tänan abi pakkumast, aga mul on oma raviarst ja ravitsejavõimetega kass. Me saame hakkama.
epileptik.

Mina mäletan vanast ajast mitmeid juhtumeid. Üks oli küll pisut kõhedust tekitav. Nimelt ühel pikal Paide poisil tuli pohmakaga hoog peale. Meie kõik nõutud. Olime kuulnud aga aidata ei osanud. Vähe sellest, tal see hoog kordus. Jätsin veinid sinnapaika ja lippasin koju Tervishoiu käsiraamatut uurima. Tagasi tulles oli tal juba kolmas hoog ka peal käinud. Kutsusime kiirabi ja tehti vist süstike. Selgus, et ta oli oma tabletid koju unustanud ja neid mitu päeva võtmata jätnud. Epileptikuks aga sai seetõttu, et kasvas liiga kiiresti ja midagi seal tema peas ei jõudnud järele. Muideks tunnistas ta veel, et tal need hood kordudes jäävad jarjest nõrgemaks aga intervall tiheneb kuni "jääbki kramp peale." Aga kuuldavasti olevat seni täie tervise juures.

Mina jälle olin vähis. Olin:)))
Nüüd tahaks elama hakata, aga ......pole neil Barbidelgi lööki, saati siis vähiseljatajal;)
Või mis, julged kaaslased?

Täiesti terve optimistlik atraktiivne naine( 5+)otsib oma ellu pikka kasvu meesolevust mistahes eesmärgil. Tingimusi on ainult üks- hoia mind nii, et vähk enam tagasi ei tuleks:)

....aga e-mail on tühi:(
Vat siis, lähen Barbide lehele, seal vähemalt mehed norivad pilti:)

Üle tuhande loeb, kuid kirjutab ilmselt 1-2. Ikka ja jälle aetakse taga miniseelikus siresäärset rinnakat blondi ja pikka musklis BMW ja rahakotiga noorsandi. Pole jah lootustki:)

See mõte on väga hea, kuid kirjutatud valesse kohta. Äkki peaks olema Saame Tuttavaks all. Ega tervisemurede alla ikka nii lihtsalt ei tulda seda lugema.
Moderaatorid- APPI

loen siit välja,e t probla pole mitte seetõttu,e t kellegi oleks mingi puue või haigus, vaid et nad inimestena on lihtsalt vastikud

ära ilgu, tervetelgi on elu keeruline ja puudega inimest enda kõrval ei talu isegi need, kes ise mingi puudega, asi on hullemast hullem suhte leidmisega, edasi tulevad mängu veel lähedased oma ebaratsionaalsete hirmudega. Olen ise praegu sellise jama sees, et anna olla. Tutvusin inimesega ja mulle endale oli ka täielik šokk teada saada, et tegu on kroonilist haigust põdeva inimesega, kuigi olen varem sama diagnoosiga inimestega, muus situatsioonis, päris palju kokku puutunud. Ei ole nii lihtne seda barjääri ületada isegi kui näed, et on tegemist oma puudega üsna hästi kohanenud ja väga tubli inimesega.
Varem (peale invaliidistumist) on mul olnud üks kooselu inimesega, kelle üks vanem oli liikumispuudega, enamuse terevetega ei näe ma mingit võimalust isegi mingi sõbrauhte tasandil, nad lihtsalt ei ole võimelised mõistma, mis seisus ma olen ja mis võimalused mul üldse on. Pealtnäha ei olegi nagu midagi viga, aga tegutsemisvõimalused on üsna piiratud ja pidevalt tuleb ravimitega igasugu jamasid korrigeerida. Tulevikuväljavaated on sellised, et isegi ei taha sellest mõelda, teistele on see koheselt punane tuli, et milleks seda jama kaela peaks vaja olema?

läks ka lahti,nii et üks teiega koos.

Tutvusin ükskord ühe ratastoolis mehega. Ta meeldis mulle väga aga...ma ei andnud endale võimalust teda paremini tundma õppida. Kartsin vastutust, kartsin teisete arvamust..Ma ei pidanud ennast ise liiga heaks vaid et teiste silmis poleks see suhe võrdväärne..või siiski ootasin kedagi paremat..
Praegu ma kahetsen, et ma ei saanud selle kena, toreda, optimistliku, enesekindla ja ettevõtlikku mehega lähemalt tuttavaks. Mõtlen tema peale vahest, mõtlen, et tegin vea..
Nüüd kui olen juba vanem ja natuke targem :D siis ei oleks see minu jaoks enam takistuseks kui mees oleks ratastoolis, kui tal oleks mingi puue..Määrav oleks ainult tema iseloom, aga jah meeldiv on ikkagi see inimene, kes ei ole ennast koju haletsema jäänud vaid liigub elus edasi ja võtab oma elust selle rõõmu, mis tal võimalik on.

..ja see, et terve inimene ei ole võimeline mõistma erivajadustega inimest..see ju sama teema nagu naine ei ole võimeline mõistma meest ja vastupidi:D

No oled sa vast tobu.

Jaa, võibolla tõesti olen tobu, eks mul elukogemust ka veel parasjagu vähe:)
Aga ma üritan natuke seletada..Minu jaoks ei olegi täielikku teineteisemõistmist olemas, ei sõprade ega partnerite seas. Oleme ju kõik nii erinevad. Olulisem on püüd üksteist mõista, olla salliv ja tolerantne. Loomulikult ei suuda mõista võõrast erivajadustega inimest tänavalt, võibolla ei saa üldse aru, mis teda vaevab. Aga lähisuhtes on ju ometi võimalik rääkida!!! Mida sa ei saa teha või saad, mille pärast sa muretsed, mis sulle raskusi valmistab jne. Loomulikult ei saa terve inimene panna ennast haige või erivajadustega inimese olukorda 100 protsendiliselt. Nii nagu mees ei saa panna ennast naise olukorda ja vastupidi. Kuigi jah, mehe ja naise mittemõistmise allikateks on tavaliselt pseudoprobleemid, mis muidugi ei tähenda, et need suuri tülisid või isegi lahkuminekut ei või põhjustada. Aga üksteise mittemõistmine ei takista meestel ja naistel suhteid loomast ja ei tohiks olla takistuseks ka tervete ja erivajadustega inimeste vahel. Takistus suhete loomisel on ikka milleski muus- suhtumises, hirmudes..

Sattusin siia lugema teemat, millega ise lähedalt seotud.
Olen juba 27 aastat ühe jalaga, kasutan reieproteesi. Õnneks piisavalt toimekas ja saan elus kõigega hakkama.
Lahutasin 7 aastat tagasi.
Olen vahepeal olnud erinevates suhetes, kuid kirjutan vaid viimasest. 8 kuud oli õnn ja rõõm mu õuel, klapp oli hea, kuni Ta ütles, et ei suuda leppida mu puuduva jalaga. Kõik.
Jah, pole kerge leida, kes lepib sinuga sellisena nagu sa oled.
Töötan puuetega inimestega, olen nende muredega kursis.
Tegelikult oleks hea, kui oleks portaal kus saaksid tutvuda puuetega inimesed omavahel.
Jõudu neile, kes sellega hakkama saaksid.