Mina ei usu enam, juba ammu tegelikult. Juba siis, kui olin veel väike plika, sain aru, et midagi on valesti minu sees. Et ma olen teistmoodi. Seda kõike võimendas kuri kasuisa; kas tema pärast ei suuda ma ühtegi meest endale ligi lasta? Ta on ammu surnud ja ma peaksin andestama. Ei suuda ja tahaks, et just tema oleks süüdi, aga ta ei ole. Ei ole, ta tekitas küll palju valu, aga minu kuradi frigiidus ei ole tema süü. Tema süüks võin lugeda ülimadalat enesehinnangut, ärevust, erinevaid hirme jms, aga ta ei ole süüdi "selles", selles, mis on mu isoleerinud ülejäänud maailmast; justkui oleksin pidalitõbine või midagi veel hullemat. Ma ei saa kellelegi öelda, et olen selline friik. Ei julge. Kõik minu lähikondsed on tavalised argiinimesed: vahest õnnelikud, vahest õnnetud, ent siiski tervelt funktsioneerivad. Ja neil on teatud arusaam elust. Mees ja naine ja lapsed. Eluring. Mina olen sellest ringist välja jäänud ja pean muudkui uusi valesid välja mõtlea, et miks minul veel ei ole meest, ei ole lapsi. See on frustreeriv, see valetamine ja teesklemine, et ma olen siiski ka inimene. Tahaks karjuda neile näkku, kõigile neile, ka teile...et jah, olen värdjas frigiidne mutt ja mul ei saa kunagi olema meest ega lapsi; ma ei mahu iial nendesse raamidesse. Kuigi tahaks, väga tahaks. Ma olen pealtnäha terve inimene, ilus inimene - ütlevad osad. Mul on hea töökoht, kolleegid peavad minust lugu. Aga mis on sest tulu, minu puue on nagu surmapatt, see pole ju tegelikult haigus. See ei ole aktsepteeritav. See justkui ei olegi päris, on mingi luulu peas. Sain hiljuti teada, et üks minu kolleeg põeb rasket haigust, mille lõppresultaadiks on ratastool. Ja mina oigan siin oma frigiidsuse pärast. Jah, see ei ole surmahaigus, aga minu hinge ja keha on see 100%liselt invaliidistanud. Ma hakkan väsima ja tahaks tõtt kõnelda kasvõi ühelegi kodanikule, aga ei suuda. See neti anonüümne soig aitab mind, ärge pange pahaks!