Minu sugulasega koos ühes väikses külas elab üks dementne vanahärra. Kipub kodust ära jalutama ja tagasi tulla ei oska. Kolm korda on politseiga taga otsitud ja leitud ja üles soojendatud ja koju saadetud. Ta on päevad läbi üksi. Lapsed käivad tööl. Ei ole kedagi, kes vanahärraga koos kodus oleks ja hooldekodu jaoks raha ka ei ole. Külas on kõik sellest häiritud, sest kui ta jälle kadunud on, käib politsei kõik majad läbi ja uurib, kas keegi teab midagi/on näinud. Külarahvas on aidanud otsida ka.
Meil on jälle nii, et vend võttis eaka isa enda juurde. Minul poleks teda kuhugi panna. Me elame mehega päris väikses korteris, üks väike avatud köök-elutoake ja üks väike magamistuba. Ja sellegi eest maksame laenu tagasi veel ikka mõnda aega. Suuremat elamispinda ei saanud lubada. Vennal on lapsed ja minia ja selles peres pannakse väga suurt rõhku tervislikule toitumisele. Ka koolis käiv laps oskab juba arutleda, mis on tervisele kasulik ja mis ei ole. Ta väike vend veel ei oska, aga areneb. Seega ei tehta seal peres mitut toitu. Vahet pole, et isa on harjunud sööma liha ja kartulit jms lihtsaid toite. Neid ta seal ei saa. Peab leppima sellega, mis on, kuigi kõht jääb tihtilugu tühjaks. Terve vennapere on sellise tervisliku menüüga harjunud, keegi pole alakaaluline ja hästi terved on nad ka. Nii ollaksegi harjunud sööma. Tavaline asi, et kui isa mingit soovi avaldab söögi suhtes, siis saab vastuseks: "See pole südamele hea," "See tõstab kolesterooli," "See pole tervislik," "See põhjustab ülekaalu" jne. (isa on ka terve elu olnud ülekaaluline). Ja soovitud toit jääb kohe kindlasti saamata. Ja hooldekodu jaoks samuti raha pole meil kellelgi. Usun, et keegi annaks nõu, et ma viiks isale midagi toekamat süüa, aga me elame erinevates linnades. Töö kõrvalt ei jõua seal käia ja sõit on kulukas ka.