Kuidas saab üks depressiooni põdev inimene oma last kasvatada,kui ta ei saa iseendagagi hakkama.Parem irduda perest ja elada eraldi.Ülejäänud "terve" perekond saaks ise lapse eest hoolitseda.Teadagi on kroonilist depressiooni põevad haiged täiesti ükskõiksed kõige ja kõigi suhtes.

Kui tal on olemas natukenegi kohusetunnet, eks ta siis ikkagi kasvatab seda last kuidagi. Oleneb kui suur on laps, aga ehk on paremgi kui vanem laseb tal omaette olla, kui muudkui aga näägutaks.

Proovi aru saada et depressioon on ravitav.Perekond peaks haiget toetama ja talle abiks olema.
Suurim probleem on siis kui haige ei võta ravimeid.Siis on vaja haigla reis ette võtta.Kui haige võtab ravimeid siis tervis muutub paremaks 1 kuuga ja täielik paranemine võtab aega max 3 kuud.

Lisan oma eelmisele postitusele juurde et ka krooniline depressioon ravitav.Peab lihtsalt koguaeg rohte võtma.Siis patsient tunneb end normaalselt ja haigusnähte ei ole.Käid 3 korda aastas psühhiaatri juures kontrollis ja elad täisväärtuslikku elu.

üks mees ei ole asjaga kursis. depressioon ei ole otseselt tablettidega ravitav. ilmselt seetõttu on haigus krooniliseks muutunudki, et on loodetud vaid ravimitele. ravimid suruvad nähud maha kuid need ilmnevad mõne aja pärast taas. nõnda jääbki korduma kui midagi asjalikumat ette ei võeta

see Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> üks mees ei ole asjaga kursis. depressioon ei ole
> otseselt tablettidega ravitav. ilmselt seetõttu on
> haigus krooniliseks muutunudki, et on loodetud va
> id ravimitele. ravimid suruvad nähud maha kuid nee
> d ilmnevad mõne aja pärast taas. nõnda jääbki kord
> uma kui midagi asjalikumat ette ei võeta


Hetkel sa kirjutad siin lauslollust.Aga teha pole midagi, ka sinul on õigus oma arvamust öelda.

õhtulehest Tervisplussi kirjutist!ad-d süvendavad mõnel juhul depressiooni.omal nahal kogetud!seega-ajangi ilma läbi, kannatan oma masenduse ja fibriomüalgia käes(arsti sõnul ravitakse sedagi ad-ga)ja püüan tegevusega mõtteid vaos hoida.teemaalgatajale soovitan enne lapsest eemaldumist käia psühholoogi juures.see peaks küll toimima.

Mingi aja tagant halab siin jälle, see lapse kasvatamine ja perekonna hooletu suhtumine ja-mis-kõik-veel hädad.
Kohe-kohe on ilus kevad, mine jaluta looduses, ära jää kellelegi jalgu ja hambusse oma DEPRESSIOOOONIGA! Sul on lihtsalt igav, sa oled laisk ja ilmselt täiesti mõttetult lapse sünnitanud ja arvasid, et laps kasvab niisama...Sa pole ise veel küpseks saanud ja muretsesid lapse, ja oled nüüd justkui aheldatud ja ahistatud. ÄRA palun risusta siin seda foorumit iga kuu või paari tagant. Seda teemat on ikka nii palju siin nämmutatud ja ikka leidub ju häid nõuandjaid. Aga sa lihtsalt ei loe vastuseid või ajad oma lapsikut jonni edasi. Nõme oled! Vaata ometi peeglisse ja hakka elama!

Sul on isegi õigus.Tuleks jätta see perekond kus seda ja teist ja hakata elama.Nooremaks ei lähe meist keegi.Laps on muide mõlemate jagu ja selle lapse isa suhtumine oli terve rasedusaja väga "mürgine" ja nüüd saab tunda seda enda nahal samuti.Muide laisk olla on ülihää ja ega see jalutamine mingit kopikat sisse ei too ja mõtetu tegevus.Playboy kaanepildilt ma astunud pole ja peegleid ei armasta.

Mis putukas või häda sind sundis oma kommi siia kirjutama?

õhtused rohud veel võtmata vä?

Siiani see on inimese enda valik, kas kasvatab või ei kasvata, see oht on nagunii, et depressioonis inimene ennast elust eemaldab, aga vahel ei olegi valikut, kui ema on depressioonis ja isa jalga lasknud, jäävad variandid lastekodusse anda lapsed või midagi veel hullemat, et mitte rahutute kodanike silma häirida.
Ravimitest saab abi küll, kui leiad toimivad ravimid, aga see otsimine võib ka aastaid võtta. Võimalik, et tulevikus võetaksegi lapsed lihtsalt ära, kui haige vanem hakkama ei saa, enam ei ole ju lapsel õigust oma peres kasvada.

mina arvan ka, et siinkohal on lihtsalt tegemist sama trolliga, kes siin ammuilma juba oma hirmsast mehest ja lapsest lahtisaamisest jahub. haige ta on, see on selge, aga mis hädaga tegemist, kes teab. iga asja vastu ei olegi rohte, mõni koge peab õnnetu ja rahulolematu olema, teisi süüdistama ning pidev vajadus kõiki lõppematu irisemisega tüütama. aga et endaga midagi ette võtaks, abi otsiks, raviks, vaat seda ära mitte loodagi. meil oli ka tööl kunagi säherdune vingats, igavene hüpohondrik ja vampiir. hullult väsitav, tüütas kolleege, tüütas kliente, elas ise oma elu keeruliseks, aga iialgi midagi ei õppinud. jumala raske juhus. parim oli temaga mitte mingit juttu aretama hakata, mitte midagi küsida, kaasa rääkida, kui tuli jälle ja ohkas sügavalt ja vahtis õnnetute silmadega otsa. sellistest hoia eemale.

Misasi see depressioon õigupoolest on? Kui inimenesel on masendus, siis see on masendus, kui inimesel on tüdimus, siis on see tüdimus, kui inimesel on ärevus, siis on see ärevus, kui inimesel on tuimus, siis on see tuimus jne. Aga mis on depressioon?
See sõna on kujunenud juba lausa moesõnaks, aga keegi ei ole suutnud mulle selgeks teha, mis see ikkagi on teistmoodi kui need eesti keele lihtsad sõnad ja tavalised masendused.

sinu viga kui aru ei saa.

siis sa ei saa seda teada, ja ei olegi vaja. ei ole põhjust kadestada, moodne võib olla ka märksa meeldivamal viisil.

Last maha jätta ei tohi! Depressioon on selline haigus, et see möödub ja vahel on selline tunne, et kõik on nii hull, et tervel maailmal, ka lapsel, oleks parem kui sind ei ole, aga see mõtlemine tuleneb depressioonist, ega vasta absoluutselt tõele. Sul võib olla väga suur tahtmine ennast distantseerida lapsest ja kõigist inimestest, aga fakt on see, et isegi raske depressiooniga oled sa juba oma lapsele väga, väga vajalik. Sa annad talle turvatunde. Ta ei saa sellest ise enne aru kui järsku tekitad sa sellise hirmu lapses, et ta võib sust ilma jääda, sa võid ära minna või ära surra või teda maha jätta lihtsalt. Seda sa mitte mingil juhul lapsele teha ei tohi. Ükskõik kui haige sa ka ei ole, pead sa jääma lapsega kokku. Vähihaigedki elavad koos oma lastega, ehkki nad ise vajavad abi ega suuda midagi lapsele anda, aga ta annabki sellega, et ta on olemas ja ei jäta kunagi oma last maha, ainult siis kui haiguse läbi peab lahkuma siit.

Kõigepealt - miks sa annad sellistele kiusatustele üldse järgi ja lubad endale selliseid mõtteid, et äkki ma jätan lapse maha? Kas sa tead, et nii ei tohi isegi mitte mõelda ja veel vähem hakata sellist kurja mõtet endas toitma ja hellitama. Küsimus on praegu selles, et kas sa üldse tahad tervemaks saada? Kas sa tahad selle nimel pingutada igapäevaselt või sa juba laskud ohtlikule enesehaletsuse ja allaandmise magusale unele, kust sind võib üles äratada vaid mingi raske raputus? Kui sa haudud lapse mahajätmismõtteid ja poed depressiooni taha, et neid mõtteid aina edasi mõelda, mitte neid hüljata, siis sa pole mitte ohver vaid süüdlane. Sa ei tohi isegi mitte veidikene selliseid mõtteid mõelda, rääkimata neid hellitada endas ja lasta neil enda sees pesa punuda. Siin ei ole süüdi ainult depressioon, vaid ka sa ise, et sa selliseid mõtteid koheselt kui nad sind kiusama ja meelitama tulevad, neile vastu ei seisa ja kindlat EI neile ei ütle. Võta nüüd ikka vastutus oma mõtete eest enda peale, mitte ära aja depressiooni süüks kõike! kahetse oma patuseid mõtteid ja hülga nad igaveseks ja asenda nad kindla otsusega jääda oma lapse juurde alatiseks.

Parim depressiooni leevendaja on värskes õhus jalutamine kuni 1 tund.Proovi vältida sihitut jalutamist.Kas vee protseduurid ja soe dušš mõjuvad hästi.

niikaua, kuni inimene ei muuda oma mõttemaailma, ei muutu midagi. Ei aita siin ravimid ega ka kellegi õpetused - inimene peab ise tahtma oma elu muuta. See pole lihtne, aga siiski võimalik.

Mul on üks kolleeg praegu selline. Räägi talle ükskõik mida, ta leiab ikka 10+1 põhjust, miks ta ei saa ja miks tal on raskem kui teistel. Ja no põhiline - kõik teevad talle liiga ning teiste elu on lill...

tjaa Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Sul on isegi õigus.Tuleks jätta see perekond kus s
> eda ja teist ja hakata elama.Nooremaks ei lähe mei
> st keegi.Laps on muide mõlemate jagu ja selle laps
> e isa suhtumine oli terve rasedusaja väga "mürgine
> " ja nüüd saab tunda seda enda nahal samuti.Muide
> laisk olla on ülihää ja ega see jalutamine mingit
> kopikat sisse ei too ja mõtetu tegevus.Playboy kaa
> nepildilt ma astunud pole ja peegleid ei armasta.

Teemaalgataja, kas see on sinu kirjutatud kommentaar?

tjaa kommentaari põhjal ei ole inimese probleemiks depressioon, vaid patt, millest tuleb ära pöörduda, tuleb oma süda puhtaks kasida. Kättemaksu ja viha ja solvumise asemel tuleb Jumala ees oma patud tunnistada, need hüljata ja andestada. Paluda, et Jumal aitaks sinu südames sellist muutust läbi viia. See kõik käib pisaratega ja võib olla pikk protsess, aga see on ainus võimalus saada kergendust ja ravi oma südamele. "Anna meile andeks meie võlad nagu meiegi andeks anname oma võlglastele." See peaks olema meie elu igapäevaseks motoks. Depressioonis inimestel on andestamise õppimine ja praktiseerimine üks olulisemaid asju. See ei tähenda ka seda, et kui ühel korral oled juba suutnud kogu südamest inimesele andestada, siis jääb see alatiseks. Tasahiljukesi võib viha ja andestamatu meel taas mõtete kaudu tagasi hiilida, ka võib keegi uuesti oma sõnade ja tegudega tekitada üsna kergesti viha ja solvumist ja sügavat pettumust. Siis tuleb mingi aja pärast taas oma süda sellest puhtaks küürida ja andestada. Mida sügavamad ja pikemaajalised on kibeduse ja solvumise ja pettumuse tunded, seda suurem on nende tehtud kahju vaimsele tervisele.

Kuna inimesele käib närvidele kui Jumal talle liiga lähedale tuleb, siis ma tean juba ette, et ma saan siit sõimuvalangu endale kaela. Mitte et Jumalat ei oleks olemas või Ta oleks kõigis meie hädades süüdi, vaid, et inimene ei kannata Jumala lähedalolu. See lähedalolu nõuab talt enda alandamist ja oma minast loobumist. Tuleb alanduda ja tunnistada oma patte, ei saa Jumala ees jääda õigeks ja ajada kõik süü teiste kaela. Jumala ette minnes tuleb kõigepealt avada enda süda ja tunnistada enda patud ja paluda, et Tema ise näitaks meile meie eksimusi, meie patte, et me võiksime neid kahetseda ja hüljata. Alustada tuleb iseendast, tuleb ise esimesena puhtaks saada Jumala abiga ja andestada teistele ja siis alles saab hakata paluma oma elu pärast, et ka seal hakkaksid asjad paranema - suhted ja kõik muu, mis muret teeb. Sageli jäetakse iseennast muutmata, ei loobuta oma minast 100%, palvetatakse ainult selle pärast, mida ise oodatakse ja tahetakse. Ja seda täiesti tulutult. Kui ise ei muutu, ei loobu oma minast täielikult, siis ei muutu midagi.

Kellel on soovi seda nõuannet järgida, siis allpool on link samast teemast. Vaga Efraimi palve võiks ka pähe õppida ja seda kogu oma südame ja meeltega paluda. Selle leiate allpool antud teemast üles kui hästi tuhnite või kui panete Google otsingusse selle, saate ka vastuse.

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?10,13421705,13421705#msg-13421705

On depressioonijuhtusid, mis alluvad ravimitele (anti-depressantidele) ja neid, mis ei allu.
Mõttemaailma muutmisest üksi on vähe, kui ajukeemia on paigast ära. Tõsiselt kohe.
Muidu on nii, et ratsionaalselt mõtled ühte ja saad ka aru, aga keha tunneb teist. Ega sellest enne aru ei saa, kui pole ise kogenud. Postitaja 1mees räägib enda kogemusest (kas tema või ta lähedane), mis on olnud positiivne ja sellest on vaid hea meel.

Olen nõus, ka ravimid ja psühholoogiline abi, kui ka oma südame puhastamine ja andestamine - kõiki vahendeid ja võimalusi tuleb kasutada, ka jalutamist kui selleks jõudu jätkub. Ja laps ei ole mängukann, et kui ilma temata on kergem, siis jätan ta maha. See ei ole valik, vaid kohustus!

seda ei tea täpselt keegi, milline see keemia seal ajus mingil hetkel on, ravimite määramine käib ehku peale. samuti ei saa öelda, et mõtlemine just seepärast sassi läheb, et ajukeemia paigast ära on. pigem on ikka nii, et depressioon tekib mõtlemisest, mis selle teket soosib. tablettidega aga mõtlemist sobivaks juba ei tee. sellega ongi seletatav, et depressioonijuhud ei allu ravimitele

see Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> seda ei tea täpselt keegi, milline see keemia seal
> ajus mingil hetkel on, ravimite määramine käib eh
> ku peale. samuti ei saa öelda, et mõtlemine just s
> eepärast sassi läheb, et ajukeemia paigast ära on.
> pigem on ikka nii, et depressioon tekib mõtlemise
> st, mis selle teket soosib. tablettidega aga mõtle
> mist sobivaks juba ei tee. sellega ongi seletatav,
> et depressioonijuhud ei allu ravimitele

Kahjuks sinu väited on valed.Kurb et foorumites on nii palju väär infot ja valesid arusaamasi.
Depressioon allub ravimitele.Kuid paranemine ei toimu päevadega vaid kuudega.
Ja on olemas ravimeid mis korrastavad ka mõtte tegevust.
Kurb on lugeda et inimesed tõemeeli arvavad et depressioon on ravimatu haigus.Miks te arsti juures ei käi?

tjaa Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Muide > laisk olla on ülihää ja ega see jalutamine mingit > kopikat sisse ei too ja mõtetu tegevus.

Siit võib järeldada, et su üks suur probleem (patt) on rahaga seotud. Ma tean oma elus selliseid inimesi, kes pole kunagi kurtnud, et neil puudub oskus raha kulutamise osas, vaid kellel alati on raha vähe. Ja selliste inimeste kõik hädad saavad alguse just rahaga seotud probleemidest. Kui sa nüüd ausalt end analüüsid ja leiad, et enamuse tülide põhjuseks on rahapuudus, siis kindlasti vajad just selle probleemiga tegelemist ja nõustamist. Pole normaalne, et isegi jalutamine värskes õhus enda depressiooni leevendamiseks seostub sul kohe rahapuudusega. Laristajale anna raha kui palju tahes, tal on alati puudus. Lahke inimene, kes oskab keerulistel aegadel oma vajadused ja kulutamise seada ümber vastavalt sissetulekule, ei laena enamasti kunagi kelleltki teiselt ja raha ei ole enamasti kunagi tema tülide põhjuseks, v.a kui just keegi laristaja tema kukil liugu lasta ei püüa. Sellised laristajad muutuvad üsna alatuteks kahjuks.

to last ei tohi hüljata, sinu väited on muidugi õiged, irw. kui oleksid kirjutanud, et mu väited on SINU arvates valed, siis poleks ma uuesti sulge haaranud, sest sa võid ikka arvata, mida mingil hetkel soovid arvata.
ravimid ei saa kuidagi mõtteviisi muuta. küll aga vähendavad ravimid ärevust ja sellega seotult ka hirmumõtteid. inimesele tundub siis, et ta ongi paranenud. paraku ta eksib. mingi aja järel on ta endises seisus tagasi kuna ta mõtteviis jäi ju samaks

see
Sa ilmselt ajad mind "endine depressiooni haigega" segi. Mina ei vaielnud sinu väidetele vastu, vastupidi, ma asusin kohe asja kallale, mitte ainult ei ütelnud, et tuleb mõttemaailma muuta, vaid andsin kohe konkreetsed praktilised juhised ka juurde, et inimesel oleks mõtteid ja ta saaks seda juba täna alustada.

jah, tõepoolest olen kogemata kommenteerijad segi ajanud. palun vabandust.

depressioonihaige ehk siis maakeeli"hull" ei suuda ju iseendagagi toime tulla ja nagu teada aju närvirakud ei taastu ja inimene võib lausa teovõimetuks jääda ja seda sel juhul just ,kui lähedased teda ei toeta.Antud olukorras peab tõepoolest ainult lapse isa oma last kasvatama,sest siis on kõik vähemalt korras.

No kuulge, kuulge, mis ajast depressioonis inimene hulluks muutus? Sellisel juhul meil ju 2/3 inimestest aeg-ajalt "hullud". Kui silmas peetakse nüüd psühhiliselt haiget inimest (erineva raskusastme skisofreenikuid, psühhiliste hälvetega (manikaal-depressiivsed, luuludega), siis nende toimetulek iseenda ja lähedastega on tõesti raskendatud, kuid korraliku raviskeemi korral ikkagi võimalik. Seega depressioonis inimene on täiesti võimeline oma last kasvatama, lihtsalt tal on raske (väsib kiiremini ja võib olla lihtsalt tundlikum).