eluvõõraks ei jää kui oma n-ö väärt aega komöödiatega sisustad? ma ei suuda midagi nii igavat vaadata tõesti. mida see hingele või elust või inimestest arusaamiseks annab+ see ju ei arenda ei hingeliselt ega vaimselt.

oma naba põrnitsemine ja enesehaletsus on eemaletõukav omadus. see tekitab huvi ja tunnet vaid spetsialistides, kes selle nn huvi eest raha saavad.
teie inisemine oma saamatusest ja enesehaletsusest on eemaletõukav, püüdke aru saada, sest kõigil inimestel kogu maailmas on probleemid ja need on suuremad kui teil, eneseimetlejatel, kes neist karjute, niiet teised ei suuda omaenda probleemidest isegi kuulda, sest kõrvad on teie rämedast röökimisest vaha täis.

Briti komöödiasari on õhtuks väga hea, saab naerda, saab päeva pinged maha. Kas peaksin vaatama õhtul dokfilmi sellest, kuidas ISIS inimestelt päid eemaldab, kuidas lapsed vaesuses surevad või kuidas loomi tapetakse? See on kahtlemata väga arendav, aga kahjuks on mul selliste filmide vaatamiseks seda va empaatiavõimet liiga palju antud, ja õhtul ei vaata ma midagi sellist kohe kindlasti. Kes tahab, aga palun.

Ok, g, sa suhtud oma elusse rõõmsameelselt ja opimistlikult, see on hea omadus. Soovin, et sul jaguks seda optimismi ja rõõmu terveks eluks!
Kuna sa kenasti ütlesid, et sind ei huvita haiguste/patoloogiate üle kõneldes süvitsi minemine, siis saad ehk isegi aru, et soovitused stiilis "ma olen näinud nii-ja-naasuguseid haigeid, kes olid kohe kindlasti oma haiguses ise süüdi" on samasugune pinnapealne käelehvitus? Ole hea ja ära seda väga palju tee, loomulikult ei tohi ükski inimene haigeks jäämise puhul kohe esimese asjana lipata endale kirstu tellima (ja tavaliselt võtab seejärel suremine pärast seda mitukümmend aastat aega), kuid sama ohtlik on teiste inimeste suhtumine, et "pole sul muud häda kui kehv söök ja mõttetu enesehaletsus".

Vabandust, kui ma siin ehk mõnele liialt rõõmsalt räuskav tundun, ega ma tegelikult ei lähe inimestele tervise osas agressiivselt nõu andma, lihtsalt näen neid asju kõrvalt, ja püüan nii peenetundeliselt öelda kui võimalik, või ei ütle üldse. Igaühel on oma tee käia ja lõppude-lõpuks taandub kõik ju sellele, kas inimene on õnnelik ja kas tal on elujõudu ja energiat raskustega võitlemiseks.
Minu enda optimism ja ka oskus õnnelik olla on tulnud juba üsna pika elamise ja kogemuste tagajärjel, mitte kogemuste puudumisel.

Põen seda haigust ligemale 5 aastat. Magada ei saa, pidevalt on sundmõtted. Pealtnäha olen tavaline inimene tänaval, käin tööl, poes ja hoolitsen laste eest. Mitu õnnetut armastust ja peamiselt ongi kurbus sellepärast, et ma ei saa elada täiesti tavalist perekonnaelu. Pugeda õhtul mehe kaissu ja olla õnnelik. Ma tean, et teist inimest ei saa panna vastutama oma õnne eest, aga see teadmine ei tee mu olukorda kuidagi kergemaks.

Iga päeva algus on sundimine ennast tõusma ja tegema rutiinseid liigutusi/tegevusi, et mitte reeta kui sandisti end tegelikult tunnen. Kui oleks võimalus, siis vaataksin 15 tundi ööpäevas telekat ja ei liigutakski ennast. Aga on lõputud kohustused, mida täita. Kui ei täida, on see põhimõtteliselt kukkumine kõige sügavamasse porimülkasse siin vaeses eesti riigis. Ma isegi ei kirjuta enam eesti suure tähega, minu meelest läheb kogu aeg elu halvemaks ja seda kinnitavad pidevad artiklid meie valituse tegevusest.

Aju on väsinud analüüsimast, kuidas kogu aeg hakkama saada, et mitte sellelt peenikeselt nöörilt alla kukkuda ja ära uppuda.

Sa praegu mõtled, et vaataksid 15 tundi päevas telekat, aga kui sul selleks võimalus oleks, siis sul oleks lõpuks nii kõrini, et sa ei tahaks teleka varju ka näha.
Endal tekitab pikemaaegne teleka vaatamine masendust.
Kui olen juba 4 tundi järjest vaadanud, tuleb ängistus peale.

Olen selle etapi läbi teinud ja olingi haiguslehel mitu kuud ja vahtisingi 15 tundi telekat. Aga lõpmatuseni ei saa haiguslehel olla, palk niigi väike ja kui ei saa sedagi, siis tekivad võlad, kaotan kodu ja jään tänavale.

Vahe on selles, et sa ei ela üksi, su on pere, kellega tegeleda, rääkida teleka kõrvalt.

Kui sa üksinda elaksid, oleksid lõpuks teleka vaatamisest nii tüdinenud ja tahaksid mõne reaalselt olemasoleva inimesega rääkida.

Üldse ei tunne rääkimise vajadust. Kõige parem on mul siis kui on vaikne ja kellegagi suhtlema ei pea. Mind nagu polnudki mitu kuud olemas. Keegi ei näinud mind, kellegagi ma suhelda ei soovinud ega soovi ka praegu. Aga see tegelemine väsitabki, kõik tegevused on minu jaoks otsast otsani kohustused ja see pisike aeg, mis mul on enda jaoks, ma lihtsalt nõrken kokku. Vahel ei jõua riideidki seljast võtta ja jään diivanile riietega ühte asendisse.

Kui sa oleksid aastakümneid üksinda elanud, siis mõtleksid teisiti.
Sa elad lastega, kellega pead rääkima nagunii.

Kas sa mingit rohtu ei võta siis? Mina sain enda deprekast tabladega jagu. Ühe korra tuli vahetada, esimesed antideprekad ei töötanud. Lisaks tulin ära tasuvalt, aga ebameeldivalt töökohalt.

Ma olen depressiooni pôdenud üle 10 aasta. Muidugi ei ole mul kogu aeg sügav masendus aga on u. aastapikkused perioodid, mil elu tundub môttetu, motivatsioon on kadunud ning tahakski ainult lamada. Ôhtuti uinudes on soov, et hommikul ei ärkaks.
Sattusin sellise psühhiaatri juurde, kes mulle vägeva ravimikokteili välja kirjutas, nii et mul on kohati laua mälulüngad tollest ajast.
Suhteidki on depressioon lôhki ajanud.
Olen tarvitanud mitmeid erinevaid ravimeid, peamiselt SSRI tüüpi antidepressante (serotoniini tagasihaarde inhibiitorid), mis mind paraku ei aidanud vaid sageli olukorra isegi hullemaks tegid.
Viimaste episoodide ajal tegid SSRI-d mind suitsiidseks ja seetôttu otsisin alternatiive.
Vahetasin arsti ja uus arst kirjutas mulle välja Valdoxani (agomelatiin), pôhjuseks, et eelnevad tabletid ei sobinud ning olid ka unehäired.
Selle ravimiga sain üsna häid tulemusi, kui arvestada millises mülkas ma eelnevate tablettidega olin. Ainus miinus oli see, et Eestis on Valdoxan kohutavalt kallis ja ma pole kindel, kas haigekassa sellest ka midagi hüvitab.
Kolisin ôpingute tôttu välisriiki ja siin maksan selle ravimi eest kordi madalamat hinda, sest haigekassa hüvitab suure osa maksumusest.
Vôtsin seda ravimit pikalt aga tajusin, et kuigi see hoiab mind veepeal, ei ole tulemus siiski selline, et oma elu täisväärtuslikuks saaksin nimeata.
Siis hakkasin uurima alternatiive ja otsustasin proovida looduslikku ravi (aminohapped, mis on dopamiini, serotoniini ja melatoniini prekursorid).
Tundub, et aitab, depressiivsus on oluliselt vähenenud ja uni on väga hea, mistôttu olen päeval ka ärksam ja energilisem. Suudan rôômustada ja üleüldse olen meeleoluskaalal plusspoolel. Olen küll emotsionaalne ja vahel vôtab môni asi pisara silma, kuid selliseid nutuhoogusid, nagu varem, ei ole mul enam olnud.
Valdoxani karp seisab nüüd kapis, nö igaks juhuks aga ma usun ja loodan, et mul ei lähe seda enam vaja.

Riskin muidugi jälle viha enda peale tõmmata, aga tundub, et õigus ongi sel inimesel, kes kusagil väga lihtlabase kokkuvõtte tegi: depressioon võrdub rahuldamatus. Tabletid aitavad...?
Siin keegi tõi ereda näite, kuidas oli sügavas D-s, ja töö oli ka väga raske ja stressav; ühed tabletid ei mõiganud, sai ka uue töö, mis enam nii stressirohke ei olnud, ja ennäe, teised tabletid mõjusid - depressioon väheneski. Kas see, et tööpinge vähenes, oli tablettide teene?
Kui on painav rutiin, vale suhe, vähe raha, liiga palju raha, halb mees, liiga hea mees, õnnetu armastus, liiga vähe seksi, liiga palju seksi - mistahes kellelegi probleemiks on, siis tuleks muuta kas iseenda suhtumist olukorda või olukorda ennast. Pole eales tulnud selle peale, et elus ettetulevaid raskusi ehk elu ülesandeid ravimitega ravima hakata.

Muutus on see, mida sa tõesti hädasti vajad.
Ka see teine, kellest sa puudust tunned, tuleb su ellu siis, kui oma sissetrambitud kurvast jäljereast kõrvale astud või vähemalt pilgu mudast natuke kõrgemale tõstad. Mehed ei ole kahjuks erilised päästeinglid, et kaastundest armuksid, nad vajavad siiski väikest visuaalset ergutust, ma ei mõtle siinkohal sekspesu vm, vaid seda sädet sinu silmis, mida su silmis praegu pole. Ega elu keegi tagasi keerama ei tule ja eneseohverduse eest kah ei premeerita, aga sina ära ise raiska oma paremaid aastaid niimoodi elades, vaid proovi näiteks juba homsest alates natuke egoistlikumalt elama hakata.

kas inimpsüühika tagamaad ikka nii mustvalged iga kord on?
näiteks Robin Williams. suurepärane näitleja, võrratu koomik, imeline inimene. kümnetes jutusaadetes räägivad tema kaasnäitlejad ning sõbrad, kuivõrd elurõõmus, heatujuline, sõbralik, elujaatav jne ta oli. lisaks tunnustus, kuulsus, vapustavad rollid väga erinevates žanrites. ja ometi vaid väga lähedased teadsid tema peidetud depressiooniperioodidest. lõppes aga kõik enesetapuga.

kas ikka on kõik nii mustvalge? või tuleb g ja ütleb taas, et tegu oli tegelikult saamatu ning ilmselgelt valesti toituva inimesega, kes oma ellu sära ei osanud tuua? no, et väike elumuutus ja sekspesu (või mis iganes) oleks ju kohe kõik tiptop korda teinud.

kui mingi haiguse puhul siiski puudub isiklik kogemus, kas
ikka on mõistlik siis selles teemas na kõvasti oma kõiketeadvusest trummi lüüa? äkki nähtus nimega elu ei ole justnimelt reeglina nii ühene siiski?

Alati leidub keegi, kes enda arust teab täpselt, Kuidas Asjad Tegelikult On.
Kui see tõesti nii lihtne oleks, ei oleks inimkonnas enam ei vähki ega vaimuhaigusi, aga eks sellise inimese arust on teised lihtsalt rumalad ja saamatud.
Mulle tuleb siis alati meelde see Rakvere ATEK-i arst, kes võttis puudetoetuse (tollal küll invaliidsusgrupiga kaasneva invaliidsuspensioni) ära naiselt, kellel olid amputeeritud mõlemad jalad, sest "Väljastpoolt polnud midagi näha ja ta sai oma eluga ise hakkama". Naise selgitust, et mitte kõik olukorrad elus ei ole talle ilma abivahendite või abiliseta lahendatavad ei loetud miskiks.
"Su viga on tühine, könn. Söö õigeid toite, seksi palju ja vaata mind - ma olen nii tubli, sina pead ka selline olema!"
Ei ole elu nii mustvalge.

jah, moosimadu. kuigi jäin vaikselt mõtlema juhuslikult ka sellele, et kuidas selline üdini terve, tubli ning esmaklassiline inimene üldse satub rubriiki "halb kogemus", alateema depressioon?
ma lihtsalt püüdsin arusaamiseks korraks samastuda. näiteks ise nagu küll nii lihtsalt ei satu kuskile ei Naisteka autoabisse ega suitsustloobujate rubriiki. pole nagu enda jaoks teema ning ei oskaks ju õigupoolest nendes asjades nõu ka anda, kui isegi suured altruismitungid mõnel õhtul sisikonnas maad võtmas.
siin aga täiesti teemakauge inimene nö. lööb ukse jalaga lahti ning võtab sellise poodiumitekstiga sõna nagu äsjapühitsetud ususekti liige või uue erakonna loonud noorpoliitik. et mis haigused ja tabletid? elama peab hoopis nii ja nii, siis on paradiis ja tervis. laias laastus ikka needsamad eneseabiõpikute stamplaused siis. kusjuures enamikes kommides on üpriski suur annus kõlavat enesepromo ja joviaalset enesekiitust.
või.. kas see oligi ehk eesmärk? ennast kuskil (hallimal) taustal teistest värvikama, paremana, õigemana tunda? püüan lihtsalt natuke mõista...

Su kommentaar viis mind pisut hereetilisele mõttele, et äkki on tegemist hoopis enesesisendusvõttega? Inimene kordab kommentaarist kommentaari mantrat "Mul on kõik korras, mul on kõik korras, mul on kõik korras..."
On ikka tõesti? Või....?
Loodan muidugi, et on.
Samas - kes teab, kes teab...

jah, kes teab, moosimadu. see nagu ongi see, et pole ju kõik sama koogivormiga nagu sa ütlesid. aga taas nagu ei suudeta teistes aktsepteerida seda, et ehk võib olla ka teistmoodi. täiesti igate moodi võib olla.

kusjuures positiivne mõtlemine, aktiivne eluviis, tervislik toit, sillerdav päike, värske õhk, no muidugi on see kõik õige ja tore. ainus asi, et depressioonis inimesele ei pruugi tähendada need mõisted mitte midagi. need on lihtsalt mingid tähtedest kokku pandud fraasid. igale teisele on need ikka ju rohkem-vähem plussmärgilised väljendid aga depressioonis inimesele nad tõesti on minetanud sisu. või kui, siis tuletavad meelde ehk järjekordset kohustust. olemaks nii nagu kõik teised ja nö. normaalsed. depr-inimesed justkui ei suudagi meenutada, mis selles kõiges siis nii head õieti oli/on või miks sellest osad aina rääkida vaevuvad. nii kusjuures on paljude nn. tavanähtustega. kõik muutubki mingil momendil kuidagi abstraktseks ning justkui enesest välispidiseks, teravalt võõraks ja samas väga häguselt eemalolevaks. sama tunne võib kusjuures maad võtta ka oma keha, jalgade, isegi mõtete puhul. ühelt poolt muutub kõik sedavõrd irreaalselt arusaamatuks, teiselt aga ahistab mingi luuüdini imbunud ükskõiksus ja kontaktivõimetus. seda siis enamike nähtuste ja enamike inimeste suhtes. lihtsalt ei saagi aru, et milleks see kõik. mida pointi? räägin siis enda kogemusest eelkõige.
siin keegi näiteks ütles, et tahaks lihtsalt nonstop vaadata telekat. mina seda aga ei suutnud. mul tundus kogu sealne kemüüze mingi mõttetu, ajuvaba fabritseeringuna. ka raamatud polnud enam raamatud. olid mingid märkidest koosnevad koodid. juba paari rea lugemine oli tõeline piin. ometi enne neelasin raamatuid kilodes.

kusjuures ma pole ka nõus sellega, et selle haigusega endale tähelepanu tahetakse tõmmata. ehk on kellegi jaoks õpitud abitus tõesti võimalus manipuleerimiseks, kuid sügavamas depressioonis inimene tihtilugu lausa kardab tähelepanu. taas oma kogemus siis. tihti ilmneb äärmuslik sotsiofoobia ja avalike kohtadega või teiste inimestega seotud paanikahäired kuni lämbumishoogudeni. kusjuures avalikuks kohaks võib olla isegi omaenda trepikoda, kus asub näiteks postkast. isegi sinnani minek võib tekitada jubedaimat õudu.
ning ei, ei ole mugav olla depressioonis nagu siin keegi mainis. väga ebamugav on, lausa jäle. nii jäle, et jah, suitsiidimõtted pole üldse mitte harvaesinev seisund.

Ah, kes meist pole seda teinud... (ja see esimese kivi viskamise värk sinna otsa).
Kes poleks ise nõu andnud, kui pole küsitud ja teisi elama õpetanud, kui endal oleks hoopis midagi õigeks sättida vaja. Pole keegi vigadeta elanud.
Las inimene rõõmustab oma eksistentsi heleduse üle, jääb üle vaid loota, et keegi neid dogmasid tõe pähe ei võta.

Jah, Bo, ma olen näinud depressioonis inimest, keda isegi ta enese lapse nutt ei suutnud reageerima panna. Kena noor naine, aga sünnitusjärgne hormoonimöll keeras ajukeemia nii paigast, et abita oleks ta ise surnud (nädalapäevad söömata, täiesti ükskõikne kõige suhtes) ja lasknud ka lapsel surra.
Mida aitaks sel puhul ilus jutt linnulaulust ja ohtrast seksist?
Inimene sai abi.
Kuid see episood on ta elus nagu must auk.
(mu eelmine kommentaar on kirjutatud sinu oma nägemata)



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 18.04.2015 02.49.

see on kusjuures õigus, et selle haiguse tüüpilised kaasnähtused nagu krooniline unetus, isupuudus või isegi näiteks võimetus toitu neelata, alaline kurnatus teevad oma "partisanitöö" nii füsioloogia kui mentaaliga. oledki nagu lõppematus somnambuulis kulgeja. võta terve inimene, ära anna talle süüa, ära lase tal magada, arvata võib, et juba teise-kolmanda ööpäeva lõpuks on ehk kellegi jutt lillekestest ja liblikatest tema jaoks samamoodi idioodi lalina vääringus.

aga mis mõttes oli see episood nagu must auk selle noore naise jaoks? ta ei mäleta enam sellest midagi?

Must auk võrreldes kogu tema ülejäänud eluga. Ta on tegelikult väga optimistlik ja särav inimene, see episood ta elus eristub nii teravalt kogu muust elust, et tundubki musta auguna.
Näis, mis teise lapse saamise järel saab, nüüd, ta ise arvab, oskaks ta juba esimesi sümptomeid ka ise märgata ja abi otsida.

no ütle sellele noorele emale edasi, et said autoriteetsetest allikatest teada, et depreka puhul tuleb varakult õigesti toituma hakata, vaadata õhtuti komöödiaid ja küll saab ise korda. :)

head ööd. aitäh, moosimadu, sinuga oli meeldiv rääkida.

Bo sõnavõtuga nõus. Minu jaoks see lilled, päike, aktiivsus oleksid nagu järjekordsed kohustused. Et päike paistab, ma PEAN sellest rõõmu tundma. Ei tunne, tõesti. Päike nagu päike ikka. Ma tõesti tahaksin rõõmu tunda, naerda. Aga ma ilmselt ei oskagi seda enam. On mõned hetked, kus seda tunnen. Aga üsna kiiresti olen oma depressiooni lainetes tagasi. Kohati ei suuda ma meenutada, mis päeval ma midagi tegin. Kõik on üks ja sama päevast päeva.

Ega need "võta oma voodi ja kõnni!" nõuandjad paha pärast seleta, eks nemad kõnelevad asjast nii, nagu nemad seda näevad.
Kuid kui ikka mingi organ (sedapuhku siis aju) hakkab streikima ja inimese normaalset elu segama, siis peaks pigem asjatundjate poole pöörduma. Seda ka siis, kui masendustõbe põdeja end kohustuste tõttu suudab liikumises hoida - see pole halb, soovitatakse ju üksikutele inimestele kodulooma just selleks, et tal oleks kohustused, mis teda "elus" hoiavad - abi järele peab pöörduma siiski. Muidugi võiks toituda ja liikuda ja peaks toituma ja liikuma õigesti ja on vaja otsida elus rõõmu ja naeru, kuid see pole mingi imerohi, kui keha keemia juba segi on.
Päästik, mis selle kuradiratta käima lööb ei sõltu alati inimese eluviisidest, ka teiste tõbede puhul on see ju nii.

Mis need head riided, hoolitsetud välimus depressiooniga pistmist on. Depressioon võib igaühel olla, ega depressioon riiete järgi oma nn ohvreid vali ;)..

Võib olla nii ja naa.
Osad masendunud inimesed tõesti käivad lohakalt riides.