Ma olen depressiooni pôdenud üle 10 aasta. Muidugi ei ole mul kogu aeg sügav masendus aga on u. aastapikkused perioodid, mil elu tundub môttetu, motivatsioon on kadunud ning tahakski ainult lamada. Ôhtuti uinudes on soov, et hommikul ei ärkaks.
Sattusin sellise psühhiaatri juurde, kes mulle vägeva ravimikokteili välja kirjutas, nii et mul on kohati laua mälulüngad tollest ajast.
Suhteidki on depressioon lôhki ajanud.
Olen tarvitanud mitmeid erinevaid ravimeid, peamiselt SSRI tüüpi antidepressante (serotoniini tagasihaarde inhibiitorid), mis mind paraku ei aidanud vaid sageli olukorra isegi hullemaks tegid.
Viimaste episoodide ajal tegid SSRI-d mind suitsiidseks ja seetôttu otsisin alternatiive.
Vahetasin arsti ja uus arst kirjutas mulle välja Valdoxani (agomelatiin), pôhjuseks, et eelnevad tabletid ei sobinud ning olid ka unehäired.
Selle ravimiga sain üsna häid tulemusi, kui arvestada millises mülkas ma eelnevate tablettidega olin. Ainus miinus oli see, et Eestis on Valdoxan kohutavalt kallis ja ma pole kindel, kas haigekassa sellest ka midagi hüvitab.
Kolisin ôpingute tôttu välisriiki ja siin maksan selle ravimi eest kordi madalamat hinda, sest haigekassa hüvitab suure osa maksumusest.
Vôtsin seda ravimit pikalt aga tajusin, et kuigi see hoiab mind veepeal, ei ole tulemus siiski selline, et oma elu täisväärtuslikuks saaksin nimeata.
Siis hakkasin uurima alternatiive ja otsustasin proovida looduslikku ravi (aminohapped, mis on dopamiini, serotoniini ja melatoniini prekursorid).
Tundub, et aitab, depressiivsus on oluliselt vähenenud ja uni on väga hea, mistôttu olen päeval ka ärksam ja energilisem. Suudan rôômustada ja üleüldse olen meeleoluskaalal plusspoolel. Olen küll emotsionaalne ja vahel vôtab môni asi pisara silma, kuid selliseid nutuhoogusid, nagu varem, ei ole mul enam olnud.
Valdoxani karp seisab nüüd kapis, nö igaks juhuks aga ma usun ja loodan, et mul ei lähe seda enam vaja.