Eks me kõik ole kannatanud ja mõned veel eriti hullult. Minul näiteks on vedanud, et ainult mõned surmad ja paar südantlõhestavat lahkuminekut ja muud nipet-näpet. Aga elu ongi selline.
Ainult läbi kõiksugu jamade arenedki. Kes see selles suures õnnes ikka areneb, puhas seisak. Ja kui siis avastad, et helge tuleviku asemel on päevapealt sein püsti ees ja tuleb endale kibekähku uus elu välja mõelda, korraks kaob pind jalge alt... Aga toibud ja saad aru, et just seda sul vaja oligi. Absoluutselt kõigele leidub mingi lahendus.
Mis siis sellist juhtus, et seda sinu meelest ainult sisemiste-väliste vigastuste või surmaga lahendada saaks?