Mu vanem õde (11 aaastat vanem) lahutas oma mehest (mees on temast 5 aastat noorem) 9 aastat tagasi. Laps on, kuid õde kirjutas lapse uue mehe nimele ja pole lapse isaga vähemat kontakti omanud. Lapse isa põeb seda siiani aga saab aru, et ta ise ju andis lahutusel loa, et laps teise mehe omaks tunnistada. Miks, see on omaette teema ja ma ei taha olla kohtunik. Põhjus lahutuseks oli, et õde leidis uue. Kui nad abielus olid, olin mina veel õige noor, teismeline. Nüüd aasta tagasi tutvusin ühe mehega - kaks nädalat hiljem saime alles aru, et tema oli mu õe mees ja mina tema endise naise õde. Me polnud ju üle 8 aasta kohtunud. Aga armastus oli juba tekkinud, kui me aru saime et kes on kes. Füüsiliseks pole asi läinud, sest tõrge on mõlemal poolel. Nagu verepilastus või nii. Tema küll räägib, et me ei saa seda nii võtta, kuid on ka ise ennast tagasi hoidnud. Istume siis koos iga päev, hoiame kätt ja ongi kõik. Juba pea aasta. Tervisele hakkab.
Mõned kuud tagasi ei suutnud ma enam vastu panna ja küsisin õe käest, kuidas ta suhtuks, kui ma näiteks tema eksmehega koju tuleksin. Õde ütles, et "jumala kama". Aga ma ei usu. Ja ma ise tunnen samuti mingit süüd. Ja ema!!
nõuandeid? joosta???