mina ka käinud vist oma kolm korda ja ütleks nii et esimene kord tehti tuimestusega ja püstiasendis, teine kord ilma tuimestuseta ja püstiasendis, kolmas kord ilma tuimestuseta ja pikaliasendis.
se pikaliasendis oli kõige talutavam.
suhu pisteti mingi plastmass jublakas, mida pidid hammastega kinni hoidma ja sealt vahepealt lükati lupsti toru sisse.
kui keskenduda korralikult hingamisele ja kogu aeg möelda, et kohekohe saab läbi, siis ei olnud mitte midagi hullu.
mul on kord toru pistetud ka tagant sisse, et soolte uuringut teha, vot seda protseduuri küll kardan
aga mõõganeelamine ei ole hull ja kui väga vaja, siis läheksin veel, sest see ainus protseduur, mis tõesti annab arstile võimaluse oma silmaga näha, mis seal sees toimub ja seda ei asenda mingi muu analüüs.

Otsisin netist selle protseduuri kohta ja leidsin selle teema ja tundus ikka väga kohutav asi, ma ei julenud absoluutselt sinna minna. :D
Tulin just umbes tund aega tagasi haiglast gastroskoopiast ja ma hakkasin seal siiralt naerma, kui see asi läbi sai, sest see ei olnud üldse hull. Spreid lasti kurku, seega valus ei olnud(nüüd on natuke väärakas tunne kõris) ja öökima ajas ka ainult paar korda.
Haha, mul on kohe nii hea tuju. :D

käisin täna arsti juures ja pean ka nüüd minema sinna gastroskoopiasse. Lugesin siin neid vastuseid ja mõni ikka päris hirmutav.....Kas keegi oskab öelda, et kui on maoga midagi lahti, kas siis võib olla ka pidevalt süda paha? Ja kes seal gastroskoopias käinud on, mis teil siis leitud on nende kaebustega ja mis kaebused teil olnud on?
Tänud vastuste eest ette.

alguses oli ka süda paha, jube nõrkus ja väsimus. Kõhus valu,rinnus valu. Mul oli maos ja 12sõrmiksooles põletik. Pidi omeprasooli võtma päris pikalt.Nüüd enam-vähem ok.

mul ka on süda paha koguaeg ja nõrkus on ka aga väsimust nagu ei ole. Kui pikalt sa seda omeprasooli võtsid ja kui kaua sul see süda paha oli siis?

Ma võtsin vist mingi 5 kuud. Ei tahtnud ära lõpetada, sest vahepeal andis ikka tunda. Aga üldine enesetunne läks nii kuuga normaalseks.

Käisin täna Ida-Tallinnas keskhaiglas seda protseduuri tegemas ning seal ei olnud midagi hullu. Käisin ka elus esimest korda ning lugesin kaa neid kommentaare siit, et oi oi kui jube ja siis ma ka ikka närvitsesin selle protseduuri pärast. Tuimestust mulle ei tehtud, protseduur sai väga väga ruttu läbi, ca paar minutut maksimum. Algul kui toru sisse aeti, siis automaatselt käsi lükkas toru välja, kuid järgmise korraga saadi toru ilusti sisse ning ajas küll öökima ja okserefleks tekkis, kuid midagi hullu siiski ei olnud. Läheks veel, kui selleks vajadus oleks. See on ebameeldiv, kuid mitte midagi hullu. Ja pärast oli enesetunne sama hea kui enne protseduuri ja kurk polnud üldse valus jne. Kõige tähtsam on rahulikuks jääda, lõdvestuda ja õigesti hingata, siis ei ole hullu. Nii kui hakata paanitsema ja närvitsema, siis läheb asi ainult hullemask. Seega mitte midagi hullu ei ole.

käisin ka täna mõõka neelamas... kahjuks ei saanud hakkama, tuimestust ei tehtud, kuigi küsisin selle kohta, kaks korda üritati voolikut sisse ajada, kuid lükkasin välja, nii jube oli, tekkis täielik paanikahoog ja üle keha värinad. arst oli vanem meesterahvas, kes lausa sõimas mind ebastabiilseks ja et ma nagunii tavaelus ka ebastabiilne jne... väga väga halb kogemus., oleks normaalsem sõbralikum suhtumine ja proovitud tuimestusega, võibolla oleks hakkama saanud, praegu on ikka väga halb enesetunne, et hakkama ei saanud ja selle sõimu pärast... ei teagi, mis edasi üldse teha

Arstil ja arstil on selle protseduuri tegemisel suur vahe. Olen suisa paari spetsialisti juures käinud, ja see kuidas tegi viimane oli nagu muinasjutus, kusjuures veel tudengid passisid juures.Tehti nii pikalt ja põhjalikult, et mind demontreerida, ja ikka oli kõik OK tegemisel.Olen veel väga sale ja seepärast ka need organid väga ahtakesed. Ära karda, aga sama arsti juurde ära mine. Psühholoogial on selle protseduuri juures ka suur tähtsus.Edu!

Psühholoogia on teadus psüühikast. Kuidas teadusel saab selle protseduuri juures suur tähtsus olla?

käisin 4päeva tagasi, kuna õel oli enne aega siis ta seletas mulle protsessi lahti kaunis üksikasjalikult ja tegi juba esimese tumestuse. selleks ajaks kui doktor või arst või kes iganes ta ka poleks jõudis oli tuimestus juba üsna "sügavale" jõudnud, aga kurgu pindmine kiht hakkas juba tunnetma üht-teist. enne külili viskamist tegime veel ühe tuimestuse ja protsess võis alata. sinna maani oli okserefleks kuni toru jõudis makku - tundus küll igavikuna aga reaalselt ilmselt 5sek. edasi oli juba lihtsam. kuna protsessi käigus pumbatakse õhku makku siis oli vaja ainult hingata ja "krooksumist" tagasi hoida et protsess kiirem oleks. protsess oleks olnud lühem kui poleks pidanud söögitorust tagasi minema kaksteistsõrmiksoole kanti midagi mõõtma - dr. unustas. proovide võtmisel ei tundnud midagi, süstiti ka midagi, samuti täiesti valutu. uus aeg pandi juba samal päeval paiga 1 nädal, ehk siis mõne päeva möödudes on minek.
lühidalt: sondi sisestamine on ebameeldiv, edasi saad juba ise jälgida mis sinu sees toimetatakse. Karta ei maksa!
Raviasutus: paide haigla

Mina lähen järgmisel nädalal teist korda ja esimene 7 aastat tagasi saadud kogemus on nii jube, et juba praegu hakkab paha. Sama asi, mis siin paljudel, st tuimestust ei tehtud, terve aja öökisin ja sain sõimata ka. Terve rindkere valutas mitu päeva ja tükk aega oli tunne, nagu poleks voolikut veel välja võetud. Nüüd lootan imele, et teine kord läheb ehk paremini.

Minul oli esimene mõõganeelamine rohkem kui 10 aastat tagasi. Kuigi ma olin lapsepõlves sondi neelanud ja oskasin ette kujutada, millega enamvähem tegu, siis kartsin jubedalt.No lasti mulle siis tuimestust ja kogu protseduur käis kähku ning ilma igasuguste probleemideta. Arst oli ka tore. Sel kevadel käisin siis teist korda. Meesarst oli jube ülbe ja õde veel hullem. Minu küsimuse peale, kas tuimestust ei tehagi, irvitas õde mulle näkku ja ütles, et aeg on edasi läinud, ei mingit tuimestust. See oli ikka paras šokk. No ja ei jõudnud me selle asjaga kusagile. Esimest korda üritades surus arst mulle seda sondi omast arust makku, aga tegelikult oli mul terve põsk seda voolikut täis. Rääkida ka ei saanud, et valesti läheb. Eks ma tõmbasin siis selle toru välja. Üritasime ikka uuesti ja uuesti, siis läks samuti viltu ja tundsin kõris jubedat valu. Lihtsalt tundsin, et see voolik ei lähe edasi ja kõik.Tõmbasin välja ja see oli verine.Arst ehmatas ka ära ja ütles, et enam ei ürita, lõhub veel aparaadi ka ära:)Ja kogu selle protseduuri jooksul sain ma sõimata ning mind hoiti kolmekesi kinni nagu hullu, ma ei saanud absoluutselt hingata, hinge lõi täiesti kinni ja tundsin, et nüüd lämbungi ära.(mingi sanitar kutsuti ka appi, ise naersid ikka,et no küll punnib vastu, hoia kinni hoia kõvemini, las sipleb, küll ta lõpuks ära väsib jne jne.)Enda kaitsmiseks ei jäänud mul muud üle, kui arsti hammustada, mille üle on mul praegu siiralt väga väga hea meel:)Lõppkokkuvõtteks olin sellest kõigest nii shokis, et lubasin oma arstile, et sellele protseduurile ei saa te mind ka püssiga ähvardades mitte.Seda on väga raske õigete sõnadega kirjeldada, aga see oli kõige kohutavam asi mu elus.............Ja nii ilgeid med.töötajaid pole ma ka varem näinud, loodan et enam ei näe ka. Aga teistele edu!

miks te alati nende med asutuste nimesid ei kirjuta kus käisite. Ei tahaks küll seda viimast kogemust kordama sattuda, aga kus need jõhkardid töötavad?

Keskhaigla ja õuduste õudus paar aastat tagasi. Tuimestusest ei teadnud midagi. Kuna nina nagunii oli nohune ja hapnikku vähe, siis tekkis okserefleks, lämbumistunne, söögitoru spasmid, pisarate vool ja kui siis korralikult sõimati nagu ma peaks teadma kuidas protseduur toimuma peaks ja kästi hingata. Nina kinni ,kurgust õhk läbi ei käi ja õnneks hakkas teadvus kaduma hapniku puudusel. Siis taibati see jäme jurakas mu kurgust välja tõmmata. Nädal aega ei saanud muud süüa kui jahedat vedeliku kujul toitu, sest söögitoru ja kurk olid nii valusad, et iga soojem toit kõrvetas. Nii jubedaid loomasid nagu seal gastros pole ma mujal meditsiinis kohanud. Jäigi protseduur tegemata ja mitte miski ei sunni mind seda kordama. Pigem suren.

Siinkohal kirjutab üks meesterahvas, kel just tänasest see kogemus olemas - gastroskoopia uuring.
Alustuseks pean ütlema, et mõistan ja saan aru siin kõikidest eelkõnelejatest. Jah tõesti, see ei ole meeldiv protseduur. Elus on umbes veel päris mitukümmend ebameeldivat asja ja see nn "mõõga neelamine" nüüd see kõige hullem küll ei ole.
Mida ma siis julgen soovitada. Mulle tehti uuring Maarjamõisa haiglas, Puusepa 8. Läbiviijaks dr Toomas Kutsar. Super vanapapi, teab, mida teeb. Ja minule see natuke bravuuritarist õde sobis. Teate, see ei olegi koht, kus ninnu nännutada. Siis te ei saagi sealt kabinetist välja.
Ja veel. Ärge minge kohale sinna 100 aastat varem ja närveerige seal koridoris. Tehke see ebameeldiv aeg endale võimalikult lühikeseks. Ja proovige teha nii nagu öeldakse. Kui mul oli meeles hingata, oli kõik ok. Jah, see 4 minutit tundub jube aeg, aga proovisin mõelda ilusatest asjadest ja nagu lihtsalt olla see aeg ära. Teadsin ju kogu aeg, et kohe kohe on lõpp. Ja oligi aeg, kui tuluke paistis ja öeldi, et kõik. No ütleme nii, et õnnis tunne oli. Parim osa oli aga see, et öeldi - kõik on korras ju! Hingerahu jälle taastatud! Sõbrad ja sõbrannad - see pole nii hull! Ausõna! Jõudu kõigile, kellel tee kabinetti nr 154 ette tuleb võtta! :)

Käisin just täna gastroskoopias.
See oli jube. Ei mingit tuimestust. Ebamugav tunne, ajas jubadasti öökima ja köhima. Lamasin silmad kinni, üritasin mõelda ainult lõdvestumisele ja hingamisele. Aga ikka öökisin ja öökisin ja iga öökimise ajal ikka liikusid jalad ka. Silmist jooksid pisarad. Ise hoidsin ka kätega ennast protseduuri lauast kinni kramplikult, et liiga palju ei liiguks, lisaks hoidis mind kinni ka üks med.töötaja. Arst ja med.õde üritasid mind ikka rahustada ja ütlesid, et hinga rahulikult ja ära liiguta ennast nii palju, et ma teen edale halba sellega ainult. No aga ma ei suutnud, öökimine tuli iseeneset, kui ta seda toru liigutas minu sees. See aeg tundus nii pikk, kuigi tegelikult ei olnud. Nüüd on neelatada jube valus ja sees on kõik nii tundlik ja tuikab ja valutab õrnalt. Söön hästi väikeste kogutena toitu, päris söömata ei taha olla ja joon kummeliteed.
Seda uuesti kogeda ei tahaks, aga kui ikka valud kringliks tõmbavad keha, siis vist lähen ikka uuesti, kui vaja ja arst soovitab. Uuringute järel saabub lihtsalt südamerahu, et kõik on enam vähem korras, natuke vaja tablette neelata ja jääda lootma, et kõik läheb mööda.
Kõik on mõtlemises kinni!

kus sa käisid?Tallinnas? Tartus?Pärnus?

nii meeldiv see protseduur nüüd ka ei ole,et lihtsalt haigla rahakoti täitmiseks teda enda peal katsetada lasta ehk see,mida tegelikult öelda tahan on,et tavaliselt ei järgne gastroskoopiauuringutele mingit ravi-kõik korras või väike punetus-öeldakse,aga magu valutab, ravi jaoks peab olema haavand või kasvaja või jumal teab,mida veel

Käisin Põlvas.

Tuli ka minul lõpuks ette võtta see minek, mida aastaid edasi lükatud. Sai selle asemel isegi käidud maoröntgenis.... Niisiis lugesin samamoodi enne minekut siinseid postitusi ja hirm oli õigede suur, seda enam, et töökaaslased hirmutasid samamoodi... Jätsin spetsiaalselt silmad värvimata, et kus pärast Alice Cooperina siis ringi kõndida. Arst oli vanem proua, hoiatasin juba ette, et kardan ja kurk on tundlik, tahtsin tuimestavat sprayd, seda ka sain... Ausalt seda protseduuri olen nõus küll uuesti tegema, polnud üldse hull. Ei mingit pisaratevoolu ega lämbumistunnet, kõik sõltub ikka enesest. Mõtted mujale on vist peamine soovitus, pealegi, see ei kesta üldse kaua, kuigi võeti ka 2 proovitükki. Pärast polnud ei kurk valus, ega isegi sellist tunnetki, et miskit on toimunud. See siis Elva polikliinikus. Edu kõigile ja julget meelt!

käidud,tehtud tuimestuseta,aega kulus 4 minutit kõige rohkem,ei mingeid pisaraid ega öökimist.Enne minemist manustasin endale rahusti,sest tundub,et paanika segabki seda protseduuri.

kõhuvalud on olnud hooti paarid nädalad. käisin gastroskoopias ära hirm ja ootamine olid õudsamad kui protseduur ise. korra ajas öökima. silmad kinni olles oli kergem. hingata palju nina kaudu. teha kõike mida vaja. rahuneda. ja kiideti. ja mingi hetk öeldi, varsti võtame välja . väljatulek oli ebamugav. ja ülejäänd suurest hirmust ei mäleta. nutsin naersin hiljem. kõik oli ok, kuid kõhuvalud täitsa ära kadund veel pole. ning mingit tuimestust ei tehtud.

Käisin ka täna gastroskoopias, tegin ka vea ja lugesin teiste kogemusi pisar silmas foorumist ja sellega tegin oma olukorra palju hullemaks. Eelnev päev olin juba nii närvis ja nutt oli kogu aeg kurgus, hommikul sinna jõudes hakkasin ooteruumis nutma ja ka palatis arsti oodates olid pisarad silmas. Sellepeale ütles õde, et need pisarad pole seda väärt. Protseduur oli tõesti ebameeldiv, kuid mitte valus. Sond läks üsna hästi sisse kuid okserefleks oli päris suur, minu jaoks oli kõige ebameeldivam tunne, kui see sond juba sees oli ja seda veel rohkem sisse lükati ning õhku sisse lasti, see oli neelamisest palju vastikum. Nii jubedad hääled käisid vahepeal, aga võin julgustuseks öelda, et tegelikult pole see nii hull kui siin foorumites räägitakse. Õde oli ka väga tore ja toetav

Tartus oli omal ajal tore õde, ei tea kas ta seal veelgi. Imelik kui et keegi töötaja veel sõimab patsienti! Eks see protseduur igal inimesel vast erinevalt tundub. Vähemalt kestab lühikest aega, nii 5 min. Näiteks rasedana iiveldus ja oksendustunne, oksendamine võib kesta mitu kuud!

Lugesin antud teemat ca nädal tagasi, seega kirjatan siia oma tänasest kogemusest.
Alustaks sellega, et reaalselt on vast hirmust loodud ettekujutus vähemalt kümme korda hullem kui tegelik reaalsus.
Asi oli tegelikult väga lihtne, õde lasi tuimetavat spray´d kurku, selle mõju oli igati ok, arst sisestas kaabli kurku, vaid ca 5 sekundidt oli selline öökima ajav moment, kuid pärast seda oli tunda edasist vaid minimaalselt, umbes nagu oleks gaasid sees. Hingad rahulikult, kõik on ok. Kõik see möödus kiirelt, ma oleksin võinud vabalt mingi viis korda kauem seal passida.

Kellel eelnev kogemus kolonoskoopiaga (kaabel tagumikku), siis võin öelda, et kogu see kolonoskoopia protsess oli kokkuvõttes kümneid kordi hullem. Esiteks ei tohtinud päev varem süüa, siis tuli juua paar liitrit mingit oksele ajavat lahustit, siis pidevalt toileti vahel joosta. Ka see kolonoskoopia ise oli väga ebameeldiv, nagu kõht tõmbaks valulikult krampi, kuid seda kogu selle uuringu kestvuse vältel.
Seega ei tasu gastroskoopiat karta, mulle nt on veenist vere võtmine ebameeldivam. Ütlen nii, et pigem gastroskoopia iga nädal kui kolonoskoopia korra aasta :)

Sain suurte pingutustega hakkama-elu jubedaim kogemus-nagu oleks uppuma hakanud(lapsena oli juhus)...Tahtsin ka automaatselt sondi kohe välja tirida aga sain kuidagi üle...Öökisin kõva häälega ja sain selle eest kohe õe käest sõimata...Kõike tehti kuidagi järsult ja brutaalselt...Ei mingit tuimestust ega juttugi sellest kuigi olin võimalustest lugenud.Kõri oli samal päeval no ikka nii valus,et neelamisega oli ikka päris tegu õhtuni.Järgmine päev samuti andis tunda .Veel ei mainitud sõnagi,et 2 tundi mitte süüa peale mõõka kuna võeti ka koeproove.Ühesõnaga väga ebameeldiv kogemus ja väga ebameeldivad läbiviijad.Asi toimusi Pärnu haiglas dr.S......eestvedamiselTeist korda ei iialgi ...

Mul oli gastroskoopia Tallinna PERH ja pean kohe ütlema, et see tehti väga korrektselt. Mäletan, et eelmine tehti mulle ka 8 - 10 aastat tagasi ja siis kurk tuimestati mingi aerosooliga ja kästi neelata ning siis lükati sondi edasi. Kuid seekord ei olnud tuimestust ja ei kästud neelata, sond lihtsalt lükati alla. Köhisin ja neelasin isa kuid midagi ei öeldud. Enne sondi panekut lüsiti ainult Kas olen piisavalt joonud, seda oli teinud. Arst, kas seda protseduuri läbi viis küsis, ainult, kas võtan verevedeldajat ja millas viimase tableti võtsin. Ütlesin, et tegin nii nagu perearst käskis, selle päeva hommikul ei võtnud. Selle peale lausus doktor, et kui on vaja võtta koeproovi, siis pean teine kord uuesti tulema, sest enne seda proovi ei tohi verevedeldajat võtta kaks (2) päeva, et hoida ära verejooks. Üldiselt protseduur läks hästi, mul oli sees kõik korras midagiei leitud. Sond võeti äraja mingit halba enesetunne polnud, ainult vist soovitati esmalt juua midagi kerget. Kuid seda ma ei saanud teha, sest jäin kohe sinna ootama, et tehtaks ka kolonskoopia ära.

Ei ole selles protseduuris midagi hullu,ainult seitse minutit.Ainus moment,kui surub vooliku kurku,tuleb korraks okse refleks ja ongi kõik.Täiesti talutav ja valutu protseduur.

Ei ole selles protseduuris midagi hullu,ainult seitse minutit.Ainus moment,kui surub vooliku kurku,tuleb korraks okse refleks ja ongi kõik.Täiesti talutav ja valutu protseduur.