Kes käinud mandlioperatsioonil? Kuidas tundsite ennast peale operatsiooni, seoses üldnarkoosiga, kas oli paha?
palun jagage minuga oma kogemusi:)
Mida võib süüa ja mida ei? Kui kaua kõik valutab? Kas tohib välja skäia?Kas mõnda aega valutab hullemini?kuidas see opp toimub, kas hoian koguaeg suud lahti vm? Lähen esimene kord elus mandlioperatsioonile teisipäeval.Varem pole üldnarkoosis olnud.
Kas saite ka rääkida korralikult või oli valus?

ette tänades.

mandliopist:
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=541563&t=528017

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=539299&t=538837

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=539295&t=538879

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=536399&t=535259

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=532749&t=506413

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=532231&t=526803

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=529575&t=529127

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=528985&t=458575

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=528859&t=526691

narkoosist:
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=528021&t=527383

mandliopp üldnarkoosis:
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=522261&t=521477

sa ei hoia midagi lahti. pannakse tuttu ja kui ärkad, on kõik juba tehtud. valu ei ole, sest oled saanud valuvaigistava süsti. valu võib minna tugevamaks alates 4-ndast päevast pärast oppi, kuid kõigil see nii ei ole. rääkida saad. õues saad jalutada. pead arvestama sellega, et pärast operatsiooni ei ole keegi nii vapper, et tavapärast elu elada: spotida, laulda vmt. pead ikkagi kosuma. nädala-paariga oled ok. süüa võid alguses ainult püreestatud toitu, kus pole sees tükke (nagu tittede ködi), see peab olema ka jahtutatud, st leige. hästi lähevad kohupiimakreemid, jäätis jmt. kartilibüree ja püreestatud supid.

loe neid linke, seal on palju infot, mis aitab sul asjast paremat pilti saada.

Op oli köki möki. Taastumine kiire, nagu oleks lihtsalt kurk haige olnud.
Muide, 99% mandliopidest on inimestele nende elu esimesed mandliopid :)

Mul oli mandliopp üldnarkoosis novembri algul. Ûtleme nii, et kartsin ja pabistasin rohkem kui asi väärt oli :)

Kuigi peale oppi ja opijärgsel päeval oli küll piin olla. Opi ajal sattus verd makku ja ma oksendasin poole ööni haiglas. Vat see oli vastik. Niigi oli valus olla ja siis öögi ja oksenda ka veel värskete kurguhaavadega :) Aga elasin üle.

Esimene päev kodus oli ka paha. Rääkida ei saanud, kõrvad valutasid rohkem kui kurk. Neelata oli põrguvalu. Pigistasin kõrvad kinni sõrmedega kui neelama hakkasin. Süljetops oli kõrval koguaeg, kergem oli sülitada kui neelata. Proovisin jäätist süüa, aga see läks kuidagi suus paksuks ja ajas öökima. Esimene päev möödus siis suurte valudega ja söögita.
Jubedam valu kestis mul umbes 3-4 päeva. Hommikul võtsin ühe lahustava valuvaigisti ja sain terve päeva suht ok olla. Sõin jahtunud kartulipüreed ja jõin kõrrejooki. Muu toit ei läinud alla. Jäätist ja jogurtit ei söönud praktiliselt üldse sel ajal.

Umbes nädal oligi valulik. Aga talutavalt. Sain juba teisel päeval rääkida, kuigi hoidusin sellest, kuna suht valus oli rääkida. Nädal sai läbi, hakkasin vaikselt tahkemat toitu sööma. Valuvaigistit polnud ka vaja enam võtta. Katud tulid ka ilusti ära kusagil 2 nädala lõpuks.

Mina paranesin ilusti nädalaga. Mõnel võtab paranemine kauem aega. Aga soovitan ilusti võtta rohtusid, mis arst on kirjutanud. Süüa vedelamat sööki, kindlasti jahedat. Rääkida ainult siis kui selleks on äärmine vajadus, vähemalt esimestel päevadel võiks häälepaelu hoida.
õue ei soovitaks ka esimestel päevadel minna, kuna organism on suhteliselt nõrk ja on viirustele eriti vastuvõtlik. Pigem puhka ja leba voodis.
Ja ära pabista :)

Mul oli ka op novembri algul üldnarkoosis. Narkoos paha ei teinud, verd makku ei sattunud, ärgates ka verd eriti ei tulnud. Süljes oli veidike. Valusin ei olnud. Enne lõunat opereeriti, kl 18 sain haiglast koju. Kodus paha ei olnud. Süüs sain muidugi vähe. Isu oli vähene ja tegelt oli valus süüa. Ma ei tarvutanud kangeid ravimeid, võtsin vees lahustuvat Solpedeine iga 6 tunni järel. Kahe nädalaga võtsin alla 8 kilo, nüüd olen 3 kilo tagasi võtnud. Haavad paranesid suht aeglaselt. Katud olid 3 nädalat haavadel peal. nüüd on kõik ok. Esimese viiruse sain juba kurku, aga see möödus nädalase kurgupunetusega. Enne oppi, kui hiageks jäin, oli ikka tõsine angiin kallal.

Ole tubli, hullu ei ole midagi. Hirm kõigest on suurem :)

Vau, 8 kg kahe nädalaga. Super!

Järgmine neljap lähen ja tahan ja suudan kaalust ka alla võtta! Palun jumal aita mind!

Lähen ka järgmine neljapäev. :D ja loodan just et ei võta oluliselt kaalust alla. Pigem loodaks just, et võimalikult valutult mööduks. :P

Igaühele ei ole super 8 kg kaotada. On ka vajadus mandlid ära lõigata, kuid kui peaksin kaotama 8 kg, siis vabandage väga, kaaluksin alla 40 kg :( Kellel on kehakaal suurem, kui ehk võiks, siis on tõesti meeldiv alla võtta, kuid see tuleb tasapisi tagasi, kui seda ei hoia.

Sai nädal täis op-ist. Üldnarkoosist ärkamine oli ok. Päris hea uni oli:)Kell 20.00 sain välja.
Kodus alguses oli enesetunne enam-vähem. Jooma peab palju, sest kui tekkib vedelikupuudus, siis on valu suurem. Kurk kuivab ja väidetavalt ei "tööta" ka valuvaigistid siis nii hästi. Minul läks hästi jääkuubikutega vesi ja jahtunud kummelitee. Söögist mustikakissell, hästi vedel kartulipuder, püreesupid, munapuder. Kõik jahtunult või leigelt. Piimatoodetest tekkis vastik klimp kurku. Jäätist ka ei suutnud süüa. Magus oli kurgule valus. Spordijooke proovi, neid saab ka veega lahjendada kui on liiga tugeva maitsega. Suurem valu tuli 4-6 päeval. Ära jää ootama, et millal valus hakkab, vaid tee endale kindel graafik millal võtad ravimid, siis on kergem. Ja pane kõik võetu kellaaegadega kirja, sest öösel kell 3 suure valu käes mõeldes, et millal, millist ja mis koguses valuvaigistit võtta ei ole tore :) A ja osta apteegist see kott, mille võib külmkappi panna, seda on hea kaelal hoida.
Alla olen võtnud 2 kilo. Vähevõitu, kuid ma ei saanud võtta tühja kõhu peale ravimeid, sest muidu oli kohe süda paha. Ja oksendamine on "big no-no". Nii et olin sunnitud sööma.
Väljas olen käinud mõned korrad, aga mitte pikalt. Enesetunde järgi. Ei maksa üle pingutada.
Kui on valus, siis on tõesti kergem neelata, kui paned kõrvad kinni.

Veel seda ka, et hoidu punast värvi söökidest ja jookidest, sest selle võib segamini ajada verega.

To: minul.

Mis jutt!

Mis jutul viga on?

Pidin äärepealt otsad andma. Operatsiooni ajal ei suudetud verejooksu peatada. Operatsioon ise kestis 8h ja kõigist neist jamadest sain teada õhtul, narkoosist ärgates. Verekaotus oli suur, nii et hemoglobiin langes kolinal, vereülekannet ei tehtud küll aga mingi vereasendaja ülekanne. Mokk oli paistes sellest klambrist mis suud lahti hoiab, ise ülekere paistes, mis taandus järgmiseks päevaks, magu verd täis, mida öögitasin terve operatsioonijärgse öö. Haiglas pidin olema nädala ja taastusin kuu aega. Tugevaid valuvaigisteid kasutasin vist kolm nädalat. Aga hea, et hing sisse jäi. kuid peale kurgumandlite eemaldamist kadusid igasugu kurguvalud ja nohu nüüd ka väga harva.

Mul oli 15. juuni 2010 mandli opp. Kartsin tohutult. Mulle ei meeldi need kanüülid ja veenis sorkimised. Tehti üldnarkoos. Ärkasin, siis oli kõik juba läbi. Mind oli külje peale keeratud ja süljekauss ette antud, et veri sinna sülitada. Jube uni oli, ei viitsinud üldse ärgata, nägin mingied unenägusid isegi. Mai tea kui kaua seal lamasin õde käis ja tõi mulle muudkui uue süljekausi ja paberit. Siis tuli meelde, et tahaks lähedastele sõnumid saata, palusin telefoni tuua. Toodi. Lamasin veel veidi ja kirjutasin sõnumi. Lõpuks tehti mingi süst veel ja istusin ratastooli ja viidi palatisse. Jäätis ja veepudel anti kaasa. Süda oli paha ja uimane olin aga kõht oli jube tühi. Sõin veerand jäätist ära ja jõin paar lonksu vett, siis jäin magama. Palat oli jube palav. Ärkasin aegajalt, aga palatis olles rohkem verd ei tulnud suust. Viie paiku õhtul tuli elukaaslane mind korra vaatama. Siis vahepeal tuli arst ja rääkis kuidas operatsioonijärgselt peab elama, mida sööma ja jooma ning andis paberi et võin koju minna. Kaheksa paiku õhtul tuli elukaaslane taas mu juurde haiglasse ja pakkisime kokku ja läksime koju. Eile sõin aind jäätist ja jogurtit täna juba maasikaid ja jäätist ja tükikese leiba. Täna kolmas päev suht parem on. aga valuvaigistid peavad ikka sees olema muidu läheb olemine jamaks. Opile minejatele soovitan, korra seal operatsioonil ära käia on juba suur samm oma tervise heaks. Ega see kurguvalu pole valusam kui angiin ise muide :)

Minul opereeriti mandlid 11 aastat tagasi ja kuni eelmise aastani oli vaid ühel korral korralik köha. Nüüd aga, ülla-ülla, on taas angiin. Perearst kirjutas järjest neelupõletiku raviks mõeldud ravimeid aga ei miskit. Saatis siis LOR-i ja seal öeldi, et see on täiesti võimalik :) ..nii et päris 100% garantiid angiinist vabanemiseks ei saa anda. Ja päris kindlasti on angiin (ka arsti poolt diagnoositud) ning tüüpilised mandlipõletiku tunnused. Mandlite käigud on lihtsalt nii sopilised, et mäda võib tekkida igal juhul...
AGA kohe kindlasti jääb angiini haigestumist vähemaks- seda küll :)

Opp oli 2009.a aprillis. Opp läks hästi, kuid peale oppi tekkis verejooks. Mäletan kuidas sülitasin sülge kaussi, järgmisel hetkel jooksis veri. Õnneks peatati see suht kiiresti. Voodist sain välja alles järgmisel hommikul. Koju järgmise päeva õhtul.Enne pidin nõrkusest arsti kabinetis ära minestama. Peale oppi tekkis kohe palavik. Mis ei läinud nädala möödudes alla. Kui perearstile kontrolli läksin, tuli välja, et põletik kurgus ja verejooksust suur hematoom. Pandi antibiootikumid kohe peale. Imestati, et haiglas seda ei tehtud. Kodus istusin haiguslehel 3 ja pool nädalat.Nb! Koju saadetakse tõepoolest jube kiiresti.

lapsel oli tartus operatsioon.lihtsalt jube....kogu päev oli verejooks,aga õhtuks said vere pidama.sama päev kolm korda üldnarkoosi all...kaks korda tehti vereylekannet,nädal aega haiglas ja kuu aega haiguslehel...lapsele väga halb kogemus....aga õnneks lõppes kõik väga hästi...suur tänu tartu arstidele....

Mina käisin mandli opil 19.11.2010 . seega just paar päeva tagasi. eriti jube oli essa päev kodus. peale oppi oli väga hea isegi olla. kodus ei saanud enam neelata ega midagi, rääkida ka ei saanud. jogurt ei ´lähe alla, jääb keerlema suhu, jätis tekitab ka vastiku klombi suhu. esimesel päeval siis kodus nälgisin. ei söönud poolt kruusi jogurtitgi.
nüüd siis proovin kartulipüreega. teetassi alusega sain pm ühelepoole kuigi lõpus hakkas ika valus. ja minul valuvaigistid eriti ei taha toimida. vb panevad magama kõige rohkem. päevläbi magaks paari-kolme tunniste vahedega.
ühesõnaga piin on. ei soovitaks vast vihavaenlaselegi.

Kas keegi oli haige ka kui läks opile? Köha või midagi ? Mul on praek palavik, ja mul on 5 päeva pärast op. Köha ja nohu praktilselt pole, aga kurk valutab küll. Mäda pole.

Mulle tehti 1992 a. kohaliku tuimestusega ning ytlen ausalt,et see oli väga jube kogemus. Tänapäeval vist kasutatkse ainult yldnarkoosi ja jumal tänatud.
Paar päeva peale oppi s6in supivedelikku ja hapukoort. Peale haiglat(5päeva peale oppi) tormasin näljasena pizzabaari ja läbi valupisarate s6in suure-suure pizza...

Öelge, kas on normaalne, kui peale mandlioppi kõnevõime täielikult puudub? Praeguseks on operatsioonist ca 20 tundi möödas, vahetult pärast oppi öösel ja ka täna hommikul sain veel üsna talutavalt rääkida, hääl oli küll pisut kare ja veidi valus, aga nüüd ei suuda enam piiksugi teha. Täitsa mure on, kas selline halvenemine on normaalne? Kuskile helistada ka ei saa, et nõu küsida, sest häält pole :(

Mul oli opp 25-dal jaanuaril ;seega siis mõned päevad tagasi.Midagi mul opi ajal juhtus,kuna mind hoiti intensiivravi palatis 7 tundi ja alles siis viidi tavapalatisse.Tilgutati mingit lahust ja jälgiti vererõhku.Verd sülitasin päris korralikult ja valu on ikka tugev.Rääkida ei saanud paar päeva,hästi vaikselt sain sosistada.Praegugi on rääkida valus ja valuvaigisteid võtan iga 6 tunni tagant.Kui nende mõju möödub,valutab kõvasti.Lisaks kurgule on jube valusad lõualuud,seda seepärast,et opi ajal kangutatakse raudadega suu pärani.Ma ei saa suud siiani lahti õieti.Neli päeva ka alles möödas,eks näis kuidas edasised mööduvad.Kaalust olen praeguseks maha võtnud 2 kilo.

Mul õnneks ei valuta, ilmselt tänu valuvaigistitele, mida iga 4h tagant võtan, kui pikem paus jääb (öösel näiteks), siis hakkab tunda andma küll. Aga neelamine ja rääkimine on põrgupiin. Reedest saadik olen söönud ühe jogurti ja paar ampsu jäätist, käed värisevad ja püsti ei jõua seista, midagi süüa ka ei saa, magusad asjad (jäätis, jogurt) ei lähe alla ja päris toitu ei julge proovidagi. Üritan vett palju juua, aga üle poole liitri eriti hästi sisse ei lähe (joon pudelist, et kogust jälgida lihtsam oleks). Täiesti kohutav on olla ja igalt poolt loen, et 4. päevast alates läheb veel hullemaks, mis hirmu veelgi rohkem peale ajab. Loogiline oleks ju, et iga päevaga läheb aina paremaks, aga praegu küll sellist tunnet ei ole.

Minule anti juba opile suunates selline infovoldik kaasa http://www.kliinikum.ee/korvakliinik/images/stories/attachments/018_Tonsillektoomia.pdf ja siin on kõik punkthaaval kirjas.
Opp (üldnarkoosiga) oli mul täpselt nädal tagasi. Mandlid olid korke täis ja liitunud ning praktiliselt terve detsembrikuu olin väikeses palavikus ja mandlipõletikus, mida enam välja ravida ei saanudki. Seega tuli minna.
Lootsin, et paranen kiiresti, aga tundub, et pean veel nädala kodus istuma.
Katud ei ole veel irdunud ja neelata-rääkida ikka valus.
Enesetunne on suhteliselt vahelduv, mõni päev on parem, siis jälle halvem (nt eile aevastasin ja pärast sedas suht võimatu midagi süüa).
Alguses on targem üldse mitte rääkida, vaikides paraneb kiiremini. Aga nüüd (nädala möödudes) perearst ikka vaikselt soovitas proovida-harjutada.
Kõige parem oli siis, kui narkoosist ärkasin, siis ei olnud valu ja selline mõnus unine tunne oli - mõtlesin, et mis nad räägivad, see on ju käkitegu! Arstid ja õed olid Tartu kõrvakliinikus ka kõik väga toredad ja abivalmid.
Niikaua kui tuleb süljest verd, tuli see välja sülitada, alla neelamine ajab iiveldama.
Külmakotid antakse kohe kaela peale.
Kui enam verd ei tule, antakse juua vett ja mõne aja pärast juba jäätist ja jogurtit.
Alguses oli ikka väga valus neelata ja tundsin isegi mingeid ripendavaid naharibasid.
Ja kanüül oli ka jube ebamugav. Selle kaudu anti paar korda valuvaigistit.
Aga välja sain järgmisel hommikul, tehti veel kange valu vaigistav süst ja lasti minna.
Ikka soovitatakse toas olla, sest kui külmetada või mõne viiruse külge saad, siis paraned ikka väga kaua. Suurem oht ilmselt talvel.
Regulaarselt valuvaigisteid (nt vees lahustuv Solpadeine) võtta ja kattude ebameeldiva lõhna ning põletikuohu vastu soovitas arst penitsilliini (mul siirupi kujul Ospen). Katud peaks irduma kahe nädalaga (ja nad peavad ise irduma!). Alles siis on limaskestad paranenud ja saab normaalselt süüa.
Valuvaigisti tuleks võtta pool tundi enne söömist, siis ei ole nii valus. Ja kui on ikka väga valus ja lööb ka kõrvadesse, siis mul aitab ainult natukese vee joomine, külmakotid läbi rätiku kaela peale ja paar tundi magada.
Otseselt nälga ei olegi, kuna tean, et neelata on valus, aga kui ei söö, läheb olemine nõrgaks, seega olen ikka püüdnud miskit süüa. Söök peab olema pehme ja jahe - mul on alla läinud jäätis, jogurt, jahtunud puljong, püreesupp ja kartulipuder, aedviljamahl, kissell. Ega midagi üle poole tassi korraga alla ei lähe. Ja kõige paremini läheb ikka puhas või lahustunud valuvaigistiga vesi :)
Ja vett peab palju jooma, kurk peab niiske olema, siis paraneb paremini.
3kg on alla tulnud, aga ilmselt tuleb see tagasi, kui uuesti sööma hakkan.
Füüsiliselt ei tohi ennast koormata (sh palju rääkida), see suurendab veritsuse ohtu. Kui hakkab veritsema - pikali, külmakotid kaela peale ja rahulikult välja sülitada. Kui paari tunni pärast üle ei lähe, tuleb arsti kutsuda.
Muud tarkust eriti jagada ei oska, ise ka lugesin enne siit-sealt ja valmistasin end vaimselt ette. Eks ta tüütu ja valus on, aga tuleb üle elada, pidevalt haige olla on ju hullem. Usun ikka paremasse tulevikku - et edaspidi olen tervem!
Edu kõigile, kes minemas-paranemas!

Minu mandliopp oli 4 aastat tagasi kohaliku tuimestusega Tartus. Soovitan kõikidele oppi kohaliku tuimestusega, sest see oli kiire ja täiesti valutu. Kuigi natukene ebameeldiv oli, kuid nii on seda kõige ohutum teha. Peale oppi peab meeles pidama, et köhida ei tohi ja rääkida ka mitte, muidu võid värsked haavad lahti rebida. Kui kõik on korras, siis saab koju järgmisel hommikul, kuid mitte enne, kui oled oma jogurti (d) ära söönud, mis on tõsiselt imelik, sest neelata ei oska enam, vajab veidi harjumist. Samuti ei lubata hambaid pesta, mis on vist kõige suurem miinus, sest veresooned kõrvetatakse kinni ja just meeldiv see maitse ei ole. Valuvaigisteid soovin võtta koheselt, kui valu tunnete, seda kannatada ei ole kindlasti mõtet.

Kahjuks olin mina selline inimene, kes ei suutnud jäätisest ja jogurtitest kõhtu täis saada ja ausaltöeldes ei maitse need mulle ka ja jubedalt igatsesin sooja toitu, seega mina soojendasin toidu ca kehatemperatuuri juurde ja purustasin selle saumikseri või blenderiga, siis võib peaaegu kõike süüa.

Kahjuks ei soovita mina mandleid eemaldada, sest need kaitsevad organismi selle põletiku eest. Kuna minul oli juba aasta peale oppi angiin tagasi ja see jätkub ka aastaid hiljem ja kui mandleid enam pole, siis on angiinid organismile tunduvalt ohtlikumad. Arstid ei anna 100% garantiid, et angiinid enam tulevikus ei kordu.

Mul lõigati umbes kuu tagasi mandlid välja (üldnarkoosis). Ärgates oli süljevool meeletu ja ära tüütas see pidev sülitamine. Ja arvasin, et peale narkoosi uimane ja magan palatis rahulikult terve öö (õhtul oli op), aga ärgates olin hoopis täiesti puhanud ja virge ja pidin arstidelt süsti välja nuiama, et uuesti uni tuleks. Valus oli, aga ei midagi hullu, lihtsalt nagu tugev kõripõletik. Hommikul anti juua ja jogurtit, mida väga ei tahtnud, ning lubati koju minna. Kiidaksin samuti Tartu Kõrvakliiniku arste ja õdesid, väga meeldivad olid seal kõik, kellega kokku puutusin.
Kodus üritasin küll jogurtit ja jäätist süüa, aga esimene ei läinud üldse alla (ka piimajäätist süüa ei saanud, ainult mahlajäätist) ja teisest ei saanud kõhtu täis, nii et hakkasin juba teisel päeval asjalikumat toitu sööma, esialgu küll vaid pastat ja kartuliputru. Seetõttu ei kaotanud ka absoluutselt kaalust, pigem võtsin juurde, sest füüsiline koormus oli olematu.
Rääkida ei saanud umbes nädal üldse, pisut häiritud on kõne siiani ja imelik mõru maitse on kurgus, aga ehk see läheb ka siiski ise üle. Trenni hakkasin umbes kaks nädalat peale oppi vaikselt tegema ja nüüd olen juba endise koormuse juures tagasi, tõsi, võimekust on veidi vähem, kuna olin enne operatsiooni pikalt haige. Seetõttu polnud kahjuks ka valikut ja pidi lõikama, kuigi ise oleks ilmselt veel ravimitega üritanud, aga asi oli juba väga hulluks läinud. Tobe on see, et kunagi varem pole angiinidega hädas olnud, esimene kord ja kohe nii hullusti. Eks näis, mis edasi saama hakkab, kuigi kardan küll, et tervisele see hästi just ei mõju, on ju mandlitelgi oma ülesanne täita, aga mis parata.

minul oli opp 5 päeva tagasi ja aina hullemaks läheb - kurk on punakaks-lillakaks muutunud ja valutab nii, et rääkida ei saa, süüa ei saa, juua ei saa. valu kiirgab kõrvadesse, kõri on nagu krambivalus... arvasin, et mis see opp ikka ära ei ole, aga kurk läks paiste peale oppi ja viidi intensiivi järelvalve alla ööseks, jöärgmisel päeval sain küll välja. Süüa tahaks, rääkida tahaks ilma, et nuga kugus ja kõrvades oleks.

Mina käisin eile opil. Rääkida küll üldse ei julge. Valuvaigistite all on päris hea olla, kuigi kurgus selline paks tunne ja midagi koguaeg nagu kriibiks. Esimesel päeval sõin ära juba 2 jäätist. :)