Ma käisin eile pil, umbs lõunaüaiku tehti lokaalis mandlite eemaldamine. See oli suht rõve ikka, kohalikus teha, aga kokkuvõttes tüsistuste oht väiksem.
Täna hommikul sain koju. Eile õhtul püütsin juua vett, kokku läks ühe klaasi peale umbes 30 minutit ja valu läks ebamugavamaks õhtul. Öösel sain õnneks magada. õhtul üritasin ka jäätist süüa, aga see oli nii ebamugav, pidevalt tekkis mingi klomp kurku. Täna olen juba julgem ja valuvabam, vähemalt hommikul olin. Hommikul sõin 1 väikese jogurti ja kohupiimkreemi. Kodus olen söönud jäätist jogurtit ja kohupiimakreemi, jõin ka natuke piima, peamine siiski vesi. Homseks tegin kartulipüreed ja ostsin latse püreetoitu, mis maitses tegelt suht rõvedalt. Teeks ise püreed aga pole saumixerit.
Loodan, et paranen kiirelt. Valu on nõme kannatada, seep sain arstilt diklofenaki retsepti mis tuleb ööseks pärakusse panna.
sööma peab korralikult, sest haavade paranemiseks on vaja palju vitamiine ja tsinki.

Oleneb ka väga palju arstist. Mul oli dr. Solovjov, kes on mind ravinud imikueast saadik. Parimat annab otsida! Jäin rohkem kui 100% rahule. Valu oli minimaalne. Kaalu kadus 2 nädalaga 6-7kg, mis aga üpris ruttu tagasi tulid. Ja üldnarkoos ikka.

Minul lõigati eile ennelõunal, õhtuks sain koju. Üle ootuste lihtne on olla igatahes.
Süüa muidugi tahaks. Jogurtit ja pisut leivasuppi olen söönud, kohvi jahutan täiesti ära enne kui joon.
Aga ei oskagi karta, kas läheb veel hullemaks või nii lihtsalt pääsengi.

Minul lõigati 12.04.2011 ehk ss üleeile. umbes kell 11.45 sain opile, eega ma täpselt ei tea , aaga igastahes üldnarkoos. Sa naq ei taha magama jääda , aaga lihtsalt üheks hetkeks läheb pilt mustaks . kui ma ärkasin hakkasin rääkima aaga, nh sellest ei tulnud midagi välja . mul oli lihtsalt meelest läinud , et ma mandli opil olin ja sis proovisin rääkida. Mul ei tulnud tilkagi verd . Viidi palatisse ( ratastooliga , ) ja ss hakkasid rängemad valud , ( valuvaigisti hakkas kaduma) Ullult valutas , ei saanud midagi neelata , aaga kõht oli tühi . Suutsin ikka üheks jäätisesst jagu saada. Siis toodi tilguti ( valuvaigistiga ) , aaga see ei aidanud üldse. Ss toodi mingi väikestes pitsides hästi kange maitsega rohud mis aitasid . Tilguti ei aidanud üldse aaaga need pitsid olid küll väga vastiku maitsega aaga super hea toimega. Peale oppi , kui sa tayhad magama jääda , siis peaaegu oled juba jäänud kui arstid tulevad sisse küsivad kuidas on jne. Öösel ärkasin ikka ülesse. Hommikul kell 6.00 aeti juba üles , toodi süüa , aaga ma ei võtnud ampsugi . Siis aeti teisse palatisse . ja siis kutsuti läbivaatlusruumi . Seal öeldi , et kõik on korras . ja ss läksin ülesse . Oootasin , kui ta paberid toob . Tõi ära ja siis mingi tunni ajapärast läksin kanüüli ära võtma , ma mõtlesin , et see on ullult valus , aaga nh kurguvaluga ei andnud seda võrrelda , sest ikka kurk valutab meeletult. Ja ss 13.04.2011 sain koju. Nüüd olen kodus . Valutan oma kurku . Ja minul oli nii nohu kui köha , aaga ta oli ikka nõus opp ära teha .aga endal on lihtsalt pärast ikka väga halb . nina ei saa nuustata kuna kohe löööb kurku valu. ja kui kurku röga tuleb , siis tuleb lämbumis tunne , aaga ss ma lihtsalt neelan , lihtsalt pean selle valu ära kannatama. Kui tuleb köha hoog , teen suu lahti ja ss ei ole minul vähemalt valus . ( see on hea) . minu päevane söök on tavaliselt 1 tarretisetops ja puding , kõik . paar viinerit kh sekka . ( ullult peeneks peab närima. ) arst ütles , et viinerit söö , et seal on valku , mida on organismil vaja :)

Vot , nii , mina soovitan , et parem ärge minge nohu või köhaga opile , endal halvem. aaga jh neelamine ja söömine ja joomine on suur piin .

No päris hull soovitus arsti poolt on valgu saamiseks viinerit süüa. Söö siis pigem mõnd vedelamat torukohupiima. Saad valku samaväärselt ja rohkemgi ja ei tee haiget ka nii palju.

Vesi ja jäätis läheb esimesel nädalal kindlasti. Tehti ühel hommikul, järgmise päeva keskpäevas jalutasin Viimsist koju kesklinna. Üldnarkoos ja ärkasin palatis.

Tere.
Elan saksamaal, ja 4 päeva tagasi oli mandlioperatsioon. 6 päeva pean vähemalt haiglas olema, sest pärast 2-4 päeva on haavade veritsemine suur, et seda ei juhtuks vaatab arst 3 korda päevas kuidas paranemine läheb. Valud on jubedad. Saan iga päev 3 korda päevas antibiootikat(et haavad paremini paraneks, et pöletiku ei tuleks) ja valuveigisteid, et neelata, süüa ja juua saaks. Joon palju leiget kummeliteed ja söön putru ja suppi :) Nätsu vöid palju närida, see tekitab palju sülge et kurk ära ei kuivaks ja palju neelata saaks. Proovige juua ja süüa nii palju kui saate, see on köige parem, haavad paranevad rutem. ma tean kui valus see on, valuveigisti sisse ja palju juua. Arst ütles et olen veel 2 nädalat haigekskirjutatud. Ei tohi päikese käes olla ( sest muidu veresooid laienevad ja haav vöib hakata veritsema), ei tohi teha sporti, ega raskeid asju tösta. vaatame kuidas edasi läheb :)

Minul oli op. 9mail. Magdaleenas, kõik arstid olid nii toredad koguaeg käisid vaatamas, seletasid kõike jne. Kuigi ega mul kõik meeles ei ole, sest peale narkoosi olin kuidagi väga uimane magasin järgmise päeva hommikuni. Ainus asi mis natuke häiris oli see, et haiglas pidin olema juba esmaspäeva hommikul 7.30 aga operatsioon algas alles 11. Polnud mitte kui midagi teha nii kaua. Oleks võinud siis 10 haiglasse tulla ja siis 11 opile. Aga eks arstid teavad paremini miks see vajalik on. 8h enne oppi ei tohtinud süüa ega juua. Anti riided, läksin palatisse. Olin kahe inimese palatis üksinda. Mulle see meeldis. Kell tiksus täis tulid kaks õde võtsid minu ja mu voodi suundusime lifti sõitsime operatsiooni saali. Kõigepealt ikka sinna ettevalmistus ruumi, seal üks pisike tüdruk just toibus narkoosist ja oi oi kuidas ta karjus ja nuttis. Nii kahju oli kuulata, endalegi hakkas kerge hirm sisse pugema. Istusin oma voodi peal kõigutasin jalga ja ootasin oma korda. Siis tuli üks õde andis mulle ühe mütsi, panin pähe ja liikusime edasi operatsiooni saali. Seal ootasid kaks kirurgi, näitasid kuhu pikali pean viskama, seletasid veel miskit, panid kanüüli ja siis üks õde tuli narkoosi maskiga, ütles, et hinga rahulikult. Mind ajas see korraks naerma naeratasin korraks ja viimane pilt on mäletan, kuidas üritasin pinksalt silmi laht hoida, aga narkoos tegi oma töö ja tudusingi. Mingi aeg kuulen kuskilt, et keegi karjub mu nime, tegin korraks silmad lahti ja siis mulle öeldi, et operatsioon on tehtud, viime teid nüüd palatisse ja sülitage kõik veri välja mis tuleb. Aga mina ei suutnud silmi lahti hoida uni oli nii tugev ja megad külmavärinad, värisesin nii, et kogu keha võppus. Siis pandi mulle veel hapnikumask ette. Läbi une tundsin, kuidas sõitsime lifiga, siis järgmine hetk olin oma palatis, arstid üritasid mind äratada hüüdsid mind, et tee silmad lahti või midagi sellist. Üritasin aga ei suutnud üle 2 sekundi neid lahti hoida. Siis tehti mulle tagumikku süst. Korraks avasin, et ila välja sülitada aga see ei olnudki peaaegu et üldse verine. Siis jäin jälle tuttu. Ärkasin õhtul 19 sest kuulsin tuttvaid hääli, mu ema ja ta õde olid mind vaatama tulnud, avasin silmad ja ehmusin ise nende nägusid vaadates, nad vaatasid mind nii imeliku näoga. Siis sain ise ka aru, et miskit on viltu, miks mu silmavaade nii piiratud on? Küsisin ema käest, et kas mu nägu on paistes? Ema ütles, et on jah, et tema ei tunneks mind äragi, kui ta ei teaks, et siin palatis mina peaks olema. Rääkida sain natuke, neelamine polnud ka väga hull aga uni oli meeletu. Nad olidki max. 10 minutit minu juures, kui ma ütlesin, et olen väsinud ja tahan magada. Magasin ja siis kui uuesti korraks silmad avasin oli väljas täitsa pime. Vahepeal tehti veel süsti. Siis käsid õed veel rääkimas, aga ma väga hästi ei mäleta mis nad rääkisid olin nii uimane. Ja mingi 22 ajal tahtsin pissile, siis eemaldati tilguti. Küsisin ka arstilt, miks ma nii paistes olen, ta oli ise ka algul vait, aga siis ütles, et võibolla sellepärast, et magasin koguaeg ühel küljel. Siis läksin pissile õe abil, kuigi tundsin ennast täitsa okeilt. Ma polnud pissida jõudnudki, kui õde juba küsis, kas minuga on kõik korras. Siis viidi mind voodisse. Oi kuidas tagumik valutas nendest süstidest. Jäin kohe magama ja ärkasin järgmise päeva hommikul 5.56 Tegin silmad lahti ja uni oli läinud, aga vaateväli oli siiski veel piiratud. Vaatasin oma käsi need olid nii paistes, nagu sardellid. Siis võtsin mobiili ja tegin pilti ja tahtsin lausa naerda enda näo pärast, aga ei saanud valus oli. Nägin tõesti näost nii jube välja. Nagu paistes asotsiaal.
Siis 7ajal tuli öö valves olnud arst ja andis mulle juhiste lehe, kuidas edasi toituda ja käituda, kui koju saan. Tegi veel süsti. Siis magasin kella 8 tuli teine arst, ütles, et võin ennast korda teha, et 9 tuleb arst, siis peab kõik korras olema. Ja arst ütles, et kindlasti ka hambaid peseksin, samas eespool lugesin, et kellegil keelati hammaste pesu. Kui olin kerge pesu ära teinud panin oma riided selga, tegin voodi korda ja pikutasin voodi peal oodates arsti. Siis tuli üks tädi, kes ütles, et kui tahan siis nüüd võin vett juua. Tõi mulle klaasiga vett. Enne ei tohtinud tilkagi juua ega süüa, kui alles järgmise päeva hommikul. Lugesin, et mõnele suruti jäätis kohe peale opi kätte, minul aga ei lubatud enne järgmist päeva juuagi. Siis tuli minu arst, läksin kuhugile kabinetti kontrolli, pidin suu lahti tegema, aga ei saanud väga, sest lõualuud ja üldse kogu suu olek oli tursunud ja valus. Kusjuures on siiani. Siis andis arst mulle terve portsu pabereid siis läksin palatisse ja seal ootas mind toit. Vedel mannapuder, või, tee, kausike hapukoorega ja kaks suhkru pakikest. Isegi päris hea puder oli. Praegu on siis opist möödas 4päev. Ja täna on täitsa ok olla. Siiani olen söönud ainult jäätist, jogurtit ja külma kummeliteed. Eile oli eriti hull olla. Täna olen päris palju juba rääkinud. Aga need rohud, mis arst kirjutas on väga rõvedad, eriti üks mille peab vees lahustama. Aga loodan, et nüüd läheb aina paremaks tervis. Sest need korduvad angiinid olid ka jubedad. Aga sooviks küsida, et kas teistel ka sama asi, et peale operatsiooni olite paistes?
Soovin kõigile paranejatele head paranemist ja opile minejatele edu! :)

Ohjaa, mind vist ootab sama saatus ees. Angiin on ikka mitmeid aastaid juba kordunud ja praeguseks on isegi köha tekkinud, kuu aega tagasi käisin kurguarstil ja sain AB-ravi, lühiajalise, kuid tundub et see ikka täielikult välja ei ravinud ja arst mainis ka, et peaksin sellele hakkama mõtlema, et tulevikus opil ära käia. Nüüd paar päeva tagasi lõi palaviku üles mis õnnex möödus päevaga , kurk oli jubedalt kibe nagu põletaks lausa, kuigi mandlitel neid valgeid kattusid polnud seekord. Eks peab jälle ravima ja tulevikus opilgi ära käima. Loodetavasti see nii hull ikka pole nagu sünnitamine pidavat olema..

Mina käisin opil 5 päeva tagasi. Op ise möödus suht hästi, verd ei sülitanud üldse ja haiglas oli isegi täitsa hea olla (selles oli kindlasti oma roll tugevatel valuvaigistitel). Kuigi opil käisin kuskil lõunaajal, siis esimese klaasikese vett sain alles järgmisel hommikul. Kuigi ka mulle mainiti, et rääkida pole soovitav, siis juba haiglas arstid ja õed küsisid selliseid küsimusi, millele ainult miimika ja kätega oli raske vastata, ja hakkasin juba teisel päeval suht korralikult rääkima (kuigi hääl on küll natukene hädine ja üle paari lause korraga öelda ei taha). Arst hoiatas ka mind, et hullemaks võib minna pärast 3-4 päeva ja kahjuks oli see minu puhul ka tõsi. 4-ndal ja 5-ndal päeval on tekkinud selline põletav ja lõikav valu, mis kestab ka siis kui parasjagu ei neelata ega söö (varem oli valus ainult siis kui neelatasin). Seega on ka söömine viimastel päevadel palju raskem olnud. Täna suutsin terve päeva peale süüa ühe topsi hästi külma pudingut, aga isu ka väga pole ja rohud on mul ka kõik veeslahustuvad, mis ajavad praeguseks juba iiveldama. Hambaid ei lubatud ka mul enne pesta kui teisel päeval pärast oppi. Praegusel ajal sooviks ka, et kodus oleks olemas saumikser, et saaks natukene toitvamaid sööke proovida. Paar korda olen väljas käinud püreesuppe söömas, aga selleks tuleb korralik aeg varuda, et oodata et supp ära ka jahtuks. Loodan väga, et minu puhul peab ka paika see, et pärast nädalat hakkab asi paremaks minema. Tagantjärele soovin, et oleksin natukene põhjalikumalt mõelnud, kas seda lõikust on ikka tingimata vaja. Igaljuhul edu kõigile jäätise söömisel ja paranemisel :)

Kas keegi 40+ ka mandliopil on käinud ja kuidas on läinud?

Käisin 4 aastat tagasi, 41 olin siis. Paranemine oli ikka väga pikaajaline, aga eks oma osa oli mandlite eriti kehval seisundil. Süüa oli valus veel 3 nädalat peale lõikust ja tööle sain alles kuu aega hiljem (töö palju rääkimist nõudev ja pikalt rääkida oli valus). Valuvaigisteid tarvitasin 3 nädalat, ilma oli päris hull. Kusjuures ei ole üldse mingi hellik, valusid, ka väga hulle, on tulnud taluda üsna mitmeid kordi.
Aga kõik on ikka individuaalne, nii et ära sa mu pika kaeblemise peale väga ära ehmata.

Hei! Käisin opil eile, 19.08. ´Algul kartsin jubedalt, enne oppi. Aga kartsin rohkem, kui asi väärt oli. Opp käis ruttu ja lihtsalt, tehti üldnarkoosis, ja magama jäin ruttu. Peale oppi viidi mind ärkamistuppa, seal tegin silmad lahti, siis viidi palatisse. Samas mul olid 3 oppi korraga ka, mandlid, adenoidid ja nina vaheseina opp. Terve protseduur kestis 60 minutit. Süüa-juua võisin alles õhtul, mingi 7-8 paiku. Siis ka jäätist, väikese koguse, ja juua vett. Arstitädi käis iga natukese aja tagant, küsis, kas valuvaigistit tahan. 5+ Mustamäe haiglale, seal on õed ja arstid väga toredad. ja palat oli ka super tingimustega. minu arstiks oli Annika Jussi, soovitan ! Täna olen juba kodus, söön rahulikult püreestatud toite ja selline tunne, nagu oleks tavaline kurguvalu. Niiet, pole hullu midagi. :)

Minul oli eile op. Kõik läks haiglas suurepäraslt sain õhtul mingi 8 ajal koju. Juua, süüa pole siiamaani midagi saanud, no nii valus on. Kõht on tühi ja suu meeletult kuivab aga midagi alla ei läe. Selle 2 päeva jooksul olen sisse pressinud siis ainult 200g vett koos rohtudega ja seegi läbi pisarate. Ootan ja loen siit kommentaare asi võib veel hullemaks minna 4, 5 päeval. Ma tahaks kõige rohkem süüa ja juua. Tunnen olen juba nii nõrk.

Kardan, et pean ka mandliopile minema. Kui on südamega probleeme, kas siis ei saa üldnarkoosis teha? Mul on mingid rütmihäired vms. täpselt ei teagi. Perearst ca kuu tagasi tegi EKG, ja ütles et asi pole päris korras. Pole veel kardioloogi vastuvõtule saanud. Aga homme lähen kurguarsti juurde mandleid kontrollima ja kardan et see lõikus tuleb kunagi ette võtta.

Kuigi see oon üli vana tõstatatud küsimus , kirjutan ikka kuna ise lugesin samamoodi neid vanu kommentaare jms , enne oppi . :)

Enamus foorumites oli kirjutatud ,et kui põrgupiin ja valu see on jne . tegelikult ei ole asi üldse nii hull.
mul oli opp reede, täna on teisip ja ma küll ei saa õelda ,et ma vahepeal oleks valu kätte suremas olnud .
operatsioon läks hästi , öö pidin olema haiglas kuna mul nimelt veri ei hüübi eriti (söön rohtusi selle kontrolli all hoidmiseks ) . Esimene hommik peale oppi ma ei tahtnud absoluutselt süüa. vb oli asi selles ,et need haiglas antavad toidud on vist loodud halvad olema. :D igaljuhul istusin siis opi järgsel päeval kella 3ni tilgutite all veel ja siis sain koju. Nõrk oli olla esimesed 3 päeva. Söön siiani aint beebide toitu jaa jogurteid ja jääätist, reedest hakkan nuudleid proovima .
Kohati on mul ka valu kõrvadesse lööönud ,aga mitte nii ,et see mind piinaks. Vanaema soovitas ka saialille salvi määrida kaelale ja paistes kohtadele jaa aitas.
esimesed 3 päeva ei olnd rääkida mitte mingi probleem , kuid alates 4ndast päevast hakkas natuke valulik ning rääkida vähem on nii ja naa mõistlik.
neelata olen ma koguaeg saanud , vahepeal veits valulikum on ,kuid see kannatatav valu. opi järselt ma ka sülitasin justnimelt ila kaussi hästi palju , kuna tundus ,et ila tekkis suhu nii palju ja sed ei jõudnud alla lihtsalt neelata .
kurgunibu vms .. on siiani paistes .
ei oskagi rohkem midagi krijutada hektel :)
head paranemist ka teistele , kes opile lähevad ! :)

Mul oli eile operatsioon.. Kui ärkasin polnudki nii jube, ainult nagu tavaline kurguvalu oleks olnud, haiglas ei lubatud esimene päev üldse midagi peale vee tarbida. Valuvaigistid tegid tublisti oma tööd , sest enamus ajast kurk ei valutanud. Hommikul anti mulle juba süüa, mingit putru, mis läks valutult alla. Aga kui koju sain, siis hakkas piin peale. Ootan kuni ema jõuab koju ja toob tugevaid valuvaigisteid.
Hetkel on kurgus lihtsalt tugev valu ja selline tunne, nagu keel oleks paistes ja kurk ka.
Rääkimisega pole mul absoluutselt raskusi. Arstid ka imestasid, et ma suutsin koheselt peale operatsiooni rääkida ilma valudeta .

Üli vana teema, aga kirjutan siiski enda õudsast kogemusest, mis on alles alguses. Minu mandlid opereeriti välja Magdaleena haiglas dr. Piibe Laane poolt, keda ma mitte kellelegi ei soovita juba puhtalt ta "mul savi mis sinust saab, sa oled lihtsalt üks patsient" suhtumise tõttu. Algselt pidi op olema 2. juulil, eelnevalt ütles arst, et helistab ise 1-2 nädalat enne operatsiooni, kuna on vaja teha vereanalüüsid, et kontrollida, kas kõik on ikka korras. Seda kõnet ei tulnudki. Kaks päeva ennem operatsiooni helistas "keegi" mulle mingilt numbrilt küsides, kas ma olen operatsioonile tulemas. Kuna ma olin suhteliselt unine ja alles ärkasime faasis, siis ei taibanud küsida mis kell see on. Ja ega see "keegi" ei maininud ka. Seega 2. juuli hommikul vara läksin haiglasse uurima. Valvetädi nõudis kohe saatekirja ja igasuguseid pabereid, mida ma mitte kunagi saanudki ei olnud. Selle peale laiutas ta käsi ning võttis tolle arstiga ühendust mille peale mind kirurgiaosakonda saadeti ning arsti pooltnägu täis sõimati, et "sa pidid ju ise helistama", kuigi sellist juttu ei olnud kordagi olnud.
Koha peal tehti siis vere analüüs ning kästi järgmise päeva hommikul tagasi olla. Tegin nagu kästud.
Operatsioon toimus samal hommikul umbes kella poole kümne paiku. Haiglas olles oli kõik tore, järgmise päeva hommikul pääsesin koju kaasas arsti poolt andud juhised: "Joo palju vett, tsitruselisi ära tarbi, alkoholi 2-3 nädalat ei tohi juua," ja muud saunas käimiste ja taoliste asjadega seotud teemad. Toidu kohta ütles ta nii, et peaksin sööma tunde järgi. AGA MUL EI OLNUD JU ÜLDSE VALUS.
Esimese päeva kodus sõin igast lögasid, vähe, aga sõin. Juba õhtul proovisin rohke toorjuustuga saia. Närisin hoolikalt ja loputasin ennem suus veega läbi kui alla neelasin. Siiski tundus see suht riskantne niiet heitsin "normaalse toidu" mõtte üsna pea. Sõin edasi lögasid ja jõin vett.
6. juuli südaöösel jõin vett ning tegelesin arvutis oma asjadega, kui tundsin kurgus midagi imelikku. Läksin kohe kraanikaussi sülitama ning sülje asemel oli veri, seda muudkui tuli ja tuli ja tuli... Kutsusin kiirabi, millega mind Mustamäe Regionaalhaiglasse EMOsse toimetati. Sealne valvearst asus kohe mu verejooksu kallal tegutsema ning pika pusimise peale said veresooned kinni kõrvetatud ning mind jäeti ööseks ja veel järgnevaks kaheks päevaks haiglasse.
Toosama valvearst käis mind järgnevatel päevadel kontrollimas ning küsis korduvalt, mis juhised mulle Magdaleena haiglast kaasa anti. Ta silmad läksid suureks, kui kuulis. "Mismõttes sööd tunde järgi? Sa pead vähemalt kaks nädalat igast vedelaid asju sööma, eriti hoolikalt esimesel nädalal. Aga tegelikult saad pool-normaalse elu juurde tagasi minna alles kolmandal nädalal. No sul juba esines komplikatsioone niiet ole ettevaatlik. Millal sa kontrolli pead minema?"
Viimane küsimus lõi mind pahviks... Dr. Laane ei olnud taaskord midagi maininud kontrolliskäimisest, saatis lihtsalt kodusele ravile. Hiljem rääkisin sõbrannaga kellel ka aasta tagasi mandlid välja opereeriti ning tema käis isiklikult kirurgi juures iga nädal, kolm nädalat järjest. Rakvere haiglas tegeleti temaga siis.
Täna on siis 9. juuli ja teine mandlihaav teeb kohutavalt valu, kisub ka kuidagi imelikult. Ennem immitses sealt natuke verd, alguses kui jälle seda maitset tundsin hirmusin sootuks ära, et kas JÄLLE peab kiirabi kutsuma. Peale esimest verejooksu on söögiisu täiesti kadunud, sunnin ennast natuke midagi sööma, aga eriti välja ei tule. Vett üritan korrapärasemalt juua ja valuvaigisteid söön ka. Vahepeal on tunne, et see ei saagi kunagi otsa. Kui ei oleks vahepealseid komplikatsioone tekkinud, oleks praeguseks juba üks nädal seda opi järgset jama läbitud...
Mustamäe arst ütles, et minu jaoks hakkab paranemisprotsess algusest peale.
Juba enne operatsiooni ütles miski kõhutunne mulle, et "tühista see ära, sul on VEEL see võimalus". Nii hullud need mandlinaasklid ka ei olnud. Aega tagasi kerida ei saa, eks ma nüüd siis kannatan.

Unustasin küsida ja kirjutada seda, et kas ka kellelgi teisel on peale operatsiooni keelega probleeme olnud? Mu keel on siiamaani täiesti tuim ja toitude maitseid eriti ei erista. Nagu ei oleks minu keel, vaid tuim üleliigne tükk.

Ei mäleta,aga ettevaatlik pead tõesti olema ikka kuu aega.õue päikesekätte ja kuuma vanni ära mine.soovitavalt söö jahedaid toite.mina võtsin efferalgan lahustuvaid tabl. hästi kiiresti mõjusid.Minul lõikas parim arst tartust.

keegi siin enne küsis, et kas 40+ on kellelegi mandliop tehtud. minule tehti selle aasta alguses. 2 näd-t oli ikka päris hull, aga nüüd kõik unustatud ja ok. kartsin ka ja küsisin arstilt, et kas nii vanal on mõistlik op-i teha, aga see mõjub ikkagi halvasti organismile(südamele, luudele jne), kui jätad mädaste korkidega mandlid alles.

Mul on ka mandliopp selja taga ja praegu 8. päev peale oppi. Valu suudan veel valuvaigistitega kontrollida (samas kui mõju kaob, olen suust nagu halvatud ), aga kõige rohkem on häirinud see, et miski oleks nagu kurgus koguaeg paistes või üldse valesti. Kurgunibu asub kuidagi vöga lähedal ja allpool, varem oli see nagu kõrgemal...Ei oska paremini kirjeldada. Väga imelik tunne pidevalt. Loodan , et see on mingi ajutine paistetus, kuigi ma ei suuda meenutada, kas see on olnud ainult viimased 2 päeva või terve aja peale oppi..

Ja korduvvisiidi kohta, ka mulle pole neid määratud...huvitav kas peaks minema, ajan oma"kahtlase tundega kurgus" jutuga pere juba pöördesse, et kujutan asju ette :D no tänks.

No , mina käisin nüüd siin teisipäeval opil. Üldnarkoosiga toimus kõik.
opp toimus umbes kella 10 ajal hommikul, ja kui ärkasin, siis oli nii jube uni, et jõin kohe uuesti magama ja ärkasin millalgi kella 3 v nelja ajala. :D
Siiamaani võtan valuvaigisted, kuna muudmoodi on lihtsalt võimatu olla. Juua ja süüa on vastik, aga harjub ära. :D

Kas kellelegil teist on olnud üks mandel suurem kui teine? Mul on nii ja lugesin just äsja õudusega, et see võib viidata mandlivähile. Muidugi ei pruugi nii olla, aga huvitaks, kas kellelgil veel on nii olnud?

seep see om

Käisin ka siis eile mandli opil, kuna olen südame opil ja nina vaheseina opil käinud, siis mõtlesin et see on käkitegu. Õed operatsiooni saalis hirmutasid, et peale OPi tunned, mis on valu. Mul pandi parem käsi rihmaga kinni. Tahtsin nina sügada, aga oih üllatust, naq hullaris kinni pandud. algul tehti üks süst kanüüli, siis tõmbas veits uimaseks. Siis aga tuli 4 või 5 süstlaga ja ütlesin, et nüüd läheb pidu lahti. Punnisin täiega vastu, aga rohi oli ikka võimsam. ärkasmisruumis toibusin ja hakkasin kohe juttu tegema, ise ei mäleta kes seal oli aga mingi muinasjutu ma talle rääkisin. täiega külm oli, siis pandi mulle tekke peale. Kuskil kell 10. oli OP ja kell 14:00 ärkasin, nii kui üles ärkasin, toodi süstlaga kas valuvaigistit või uinutit, igastahes magasin ma edasi. Siis viidi mingi aeg oma palatisse ära. siis magasin seal ka mingi kella 6-7ni. vahepeal pidin solpadeine lahustuvaid tablette jooma(2tk korraga) ja 3-4h tagant.Järsku hakkas mul kurku mingi klimp tekkima ja tõmbasin naq keelega kurgust üles ja tuli selline nätsupadja suurune pehme tükk välja, võtsin oma süljekausi kaasa ja läksin öe juurde, et küsida mis see on. Rääkida ma ei saanud, et otse küsida. Õde ütles, et kui rohkem tuleb siis on jama. Ma ei saanudgi teada mis see oli.
õnneks olin üksinda palatis ja panin ööseks läpparist musa mängima. öösel ärkasin 3 korda üles, neelata oli piin. siis vaatasin et millal see hommik kätte jõuab ja minema saab. hommiku kell 6:30 tuli õde ja andis jälle 2 Solpadeine. Neelata oli megavalus, hästi väikseste lonksudega ja kõrvad pidi kinni panema. Kõige suurem valu oligi kõrvades. Täna hommiku siis tuli arst mulle tuppa ja ütles, et pane oma kodinad kokku, pool 9 pidi keegi sulle järgi tulema. Mina panin läpparid asjad kotti ja tõmbasin palatist minema. Siis läksin vastuvõttu ruumi ette istuma, need kes seal olid ütlesid, et tulid riiete järgi? siis vaatasid et kanüül veel käe peal. Siis tuli arst ja ütles, sa pidid mind ju palatis ootama. siis läksime tema kabinett ja võttis kanüüli küljest. andis ravimite lehe mis ostma peab. Päev algab mul 2 sopladeinega, siis söök, antibiotikum ja hakkab päev pihta, iga 3-4h tagant 2 tabeltti sopladeine ja ennem magamaminekut kõva tablett nimega xeforapid 8mg. preagu sülitan tatti kaussi, et neelama ei peaks. vahest teen rahvaga juttu ja ajan solpadeine mahlaga alla. söönud olen jäätist ja püreesuppi. Ilgelt hästi lähevad alla. Paremini kui vesi. Eks homme näha ole mis saama hakkab. Alaku 3.as päev rahulikult, ma Loodan :D

Minul on täna 11. operatsioonijärgne päev. Operatsiooni lasin teha Põlvas, kuna seal ei olnud järjekorda.
Arst M. Pereseld oli väga tore ning kõik läks hästi. Narkoosist toibusin kiiresti ja enesetunne oli hea. Verd sülitasin vast 15 minutit neerukaussi ja siis oli sülg puhas. Tagasi oma palatis oli enesetunne hea ja tahtsin koju minna. Teised jäid veel haiglasse sisse, aga kuna mul oli transport juba tellitud ja ise tundsin end hästi, siis lasti mind koju.
Samal õhtul sõin jäätist ja võtsin erinevaid ravimeid. Arst oli mulle määranud valuvaigistitest paratsetamooli kodeiiniga, kaks erinevat veritsust vähendavat ravimit ja antbiootikumid.
Kolm järgmist päeva olid ka üsna head, valu ei olnud tugev ja valuvaigistit võtsin vast 3-4 tabletti. Neljandal päeval läksin juba tööle, sest kodus hakkas igav.
Töölt koju sõites tundisn kerget valu kõrvades, kuid ei osanud sellele siis tähelepanu pöörasta. Kolmapäeval hakkas aga valuvaigisteid kuluma varasemast märksa rohkem, neelamine ja kurguvalu muutusid aina valusamaks. Meenus, et kuskil brošüüril oli kirjas, et valu intensiivistub 5-7 päeval. Minu puhul pidas see paika. Kolmapäeva õhtul oli valu juba päris tugev ja magada tänu sellele raske.
Neljapäeval ärgates juba teadsin, et see päev ei tõota head. Päeva jooksul tugevnes kõrvavalu ja kella üheksaks oli see juba talumatu. Olen tegelikult üsna kõrge valulävega inimene, aga see kõrvavalu murdis mu täiesti maha. Ei osanudki muud teha kui nutta, sest pea tahtis plahvatada. Kõik valutas! Ja millegipärast olin juba päeval tähele pannud, et eriti hull valuhoog tuleb vahetult pärast tableti neelamist. Ei jaksanud sel hetkel enam valuvaigistit võtta. Õnneks saabus koju elukaaslane, kes helistas perearsti nõuandettelefonile ja sai sealt soovituse mulle Solpadeine'i joota. Jooksis ta siis apteeki ja tagasi tulles algas minu võitlus poole klaasitäie veega. Iga lonks tegi põrguvalu. Kuid valu leevenes. Rahulikku aega jätkus täpselt kolmeks tunniks, kui valu uuesti ründas. Uuesti sama rutiin. Neelata oli valus, seega kogu erituva sülje eemaldasin suust vetsupaberiga. Ühel hetkel nägin, et see oli verine. Kiiresti jääkott kaelale, jääkuubikud suhu ja kaks veritsusvastast tabletti kõhtu. Õnneks olin vist lihtsalt veidi haava lahti tõmmanud, sest veritsus jäi peagi järele.
Ja nii terve öö, iga kolme tunni tagant Solpadeine'i, mille joomiseks kulus vähemalt 15 minutit, sest nii alus oli neelata. Magamisest polnud juttugi.
Reede hommikuks olin ära tarvitanud 75% päevas ettenähtud valuvaigistikogusest ja palusin elukaaslasel uuesti helistada nõuandetelefonile ja küsida- mis edasi? Teadsin, et valuvaigistiteta ei saa. Sealt öeldi, et kui on valud, tuleb rohtu võtta normist hoolimata. Ja ausalt, neid valusid niisama välja kannatada ei olnud võimalik. Minu alati asjalik pereõde soovitas käia EMOs ka igaks juhuks ära.
Seal määrati mulle veel valuvaigisteid juurde-Diclofenac 150, mis pidi 24 tunniks valu ära võtma. Minul võttis 8ks. Arst andis loa dicloga samal ajal ka Solpadeine'i manustada ja nii ma siis olingi järgmised päevad pidavalt mingi rohu all. Aga pühapäeva õhtuks oli enesetunne niipalju paranenud, et sain süüa Vici krabipulgasalatit, mis väga hästi kurku libises.
Nüüd esmaspäeval olen valuvaigisteid võtnud, kuid loodan, et saan koguseid vähehaaval vähendama hakata. Mul on ravimite koosmõjust tekkinud labajalgadele sügelevad punnid, millest tahaks kiiresti lahti saada.
Minu opijärgse taastumise märksõnadeks võib nimetada peamiselt talumatut kõrvavalu ja ohtralt valuvaigisteid.
Loodetavasti on sellest operatsioonist edasise tervise huuvides kasu, sest ilmaasjata sellist asja läbi teha on päris hirmus.

Mul vist küll kasvavad mandlid tagasi või tehakse tõesti nii halba tööd;) Olen juba kaks korda käinud lõikusel ja nüüd jälle käisin arstile näitamas et midagi valutab ja villitaolised asjad kurgus: istus arst vstu ja palus avada suu ja ütleb, tel siin veel mandli kudet kui lähevad mädaseks tuleb lõigata, irv siis kolmas kord. Juba ongi valged laigud ka nendes kohtades:)

Käisin 19ndal mandliopil ja nii palju ma võin öelda, et no üldse kohe ei soovita. Esimene päev kui narkoosist ärkasin, jõudsin vist juba liiga palju verd alla neelata, et kui koju läksin, pidi ema vahepeal auto kinni pidama, et ma ukse vahelt öökida saaks. Jube valus oli, kuid ei oksendanud.
Valu oli põrgulik. Sain ainult parema külje peal pikali olla. Kõht oli ka kuramuse tühi, aga miski alla ei läinud. Mul oli kurk nii paistes, et ma tundsin oma keele tagaosa kurgunibu vastas. Rääkida sain küll, kuid selline naljakas hääl oli. Jäätist ei tahtnud ma nähagi. Unistasin oma voodis kartulipudrust, kookidest ja kanafileest. Ajasin kuidagi omale jogurtit kõrrega sisse, aga üldse ei tahtnud. Praeguseks (5.päev) on valu vaibunud. Mul valutavad kõrvad isegi rohkem kui kurk. Võtan valuvaigisti (xefo), siis pole üldse valu. Kuid ega sellest tohi ennast petta lasta, et kohe teravaid asju sööma. Saan kartuliputru juba süüa ja pudingut jne. Antibiootikum on ainult nii vastik, et tahaks öökima alati hakata. Ja ma ei tea, kas need on valuvaigisti kõrvalmõjud või miskid, aga kõht õudselt valutab ja hingata on ka raske. Aga ma ei soovita minna mandliopile. Jube valu, mida peab kannatama.

to nina
minul oli lapsest saadik üks mandel teistest suurem ja mingit vähki küll ei olnud.
Mandlid eemaldati 2008 aastal, ainult selle suure mandli taga oli suurem veresoon mis kuidagi kinni ei tahtnud jääda. Op ise tehti kohaliku tuimestusega, ei olnud midagi hullu. Soovitan ka pigem kohalikku tuimestust, taastumine on kiirem aga muidugi see on individuaalne.
Siiani pole kurk häda teinud.
Ah-jaa millegipärast lööb just jah valu kõrvadesse, minul oli nii 3-4 päev peale oppi.