Tere,
kas keegi oleks nõus jagama oma kogemusi kipsis jala ja sellega kaasneva ebamugavustundega? Kips on nii suur ja raske, varvastest algab ja alles üle põlve lõpeb. Kanna piirkonnas on selline tunne, et kips oleks justkui liivateradeks murenenud nüüd hõõrub kanda verele (näiteks). Oleksin tänulik nõuannete eest, kuidas kogu see kipsist tulenev agoonia üle elada.

Mul oli käekipsi puhul tunne, et hullemat asja pole olemas elus. Ja see aeg ei saanud kuidagi läbi ja mitte midagi ei saanud teha, kuskil käia, ah ma ei taha meenutadagi. Kartsin paaniliselt, et äkki kasvab midagi valesti kokku. Hea, et möödas on.

Kui kips höörub v teeb häda kudagi sis peaks seda ka vahetada saama. Kas Sul sääreluude murd et selline kips- st yle põlve? Klaasfiiber on hea ja kerge, äkki nad on nõus selleks välja vahetama. Võimalik et eestis peab selle eest ise maksma, a kysida tasub. Sealtsamast kus sulle see kips peale pandi- traumapunkt v EMO osakond;)

Mul oli ka klaasfiiber ja maksis küll, varvastest kuni põlveni oli 200 kr, aga selle eest väga mugav ja lasi õhku läbi. Soovitan igatahes soojalt.

Sääreluude murd on jah, öeldi, et 2,5 kuud peab kipsis olema. Aga kuidas ma seda ise valida saaks, tavalises polikliinikus nad vaevalt on nõus üldse minu arvamust kuulama :-)

Kysija suu pihta ei lööda, kui maksad siis vast panevad klaasfiibri. lohutuseks võin öelda et (olenevalt vastava koha harjumustest) vahetatakse see pikk kips lyhema vastu mõne aja pärast. Kui neil seal klaasfiibrit juhuslikult pole, siis kysi kust seda saaks, tartu-tallinn on ikka varustatud, tõenäoliselt ka väiksemad kohad. Võid ju asja pisut yle paisutada- öelda et hirmsasti hõõrub v pigistab;) ja ära siis muuga enam lepi kui klaasfiibriga;)