Olen seda meelt, et tööandjad, töökaaslased ei pea teadma minu eraelust, seal hulgas siis ka haigustest. Haiguse diagnoosi nimetamine ei ole ka kohustuslik ja see on seadusega paika pandud. Aga see on kuidagi nii tavaks muutunud, et kui ütled tööandjale, - ma olen haige, siis ta automaatselt küsib - mis sul viga on. Kuidas siis ilusasti vastata, et ma ei taha öelda, mis mul viga on nii, et ülmus ei solvu? Kuidas teie olete sellisel juhul käitunud?

Oi, ära hakka pärimagi siit valutab ja sealt tuikab ja üldse vist on ishias ( või kuidas iganes seda kirjutada).

Või kui naljatada ei saa-
Ma ei taha detailidesse langeda.


Aga mis sul üldse on? kuidagi ümber nurga saab alati ka ilma valetamata

Radikuliit on. Võib ju jahuda stiilis, et midagi seljaga viltu ....blablablaa, aga põhimõtteliselt ma ei taha, et tööl minu haigusest teatakse.

ütle talle, et sul on skleroos

kui on meessoost ülemus, hakka pikalt ja laialt seletama, et seal all on miski viltu ja sügeleb ja tilgub ja mis kõik veel. usu, küsimine lõpeb õige pea :))

Vastata võiks: Oma haigustest räägin ma arstige ja ma ei tahaks teisi oma eraeluliste probleemidega tüüdata; Või: Ma ei sooviks sellest praegu rääkida;Või: Sellele küsimusele vastamine pole ju kohustuslik?! Jne.

Kõigepealt ära tähtsusta selliseid küsimusi üle - see on lihtsalt harjunud reageering.
Mõtle, kas sa ise ka ei küsi kohe, mis sul viga on, kui keegi tervise üle kurdab?
On parasiitküsimusi, milliseid pole mõtet väga tõsiselt võtta.
Näiteks: Noh, kuidas läheb? - Ei hakka sa ju siis pikalt heietama, et siitkandist halb ja sealtkandist paha, raha vähe ja mees on nii- ja naasugune, lapsed käivad närvidele ja ämm, ohh issand hoia ja keela - ühe sõnaga on küsimusi, milledele vastamine pole kohustuslik. Kui vaja vastata, siis sama trafaretselt nagu küsimuski - ohh, naiste asjad, peavalu jne. ilma diagnoosita, sest ega ülemus niikuinii ei tea haigustest tuhkagi.

Mina vastan: ma ei tea!

sest päris põhjust ei teagi ja ka diagnoos on ju arsti arvamus, mis ei pruugi tõsi olla:)