Tervisemure
Emaka amputatsioon
ave 02. august 2012, kl 00.21 |
xz 02. august 2012, kl 00.33 |
Kiparo 02. august 2012, kl 01.07 |
hei 02. august 2012, kl 01.10 |
op on raske aga sina saad sellest aru alles siis, kui see läbi on ja taastuma hakkad:) ja taastumisaeg on erinev, mõni kepsutab juba paari nädala pärast ringi, mõni käib ja valutab aasta aega ringi. aga kui see ükskord möödas on, siis elad jälle täie rinnaga, nii et ära muretse väga. kui ikka on vaja ära lõigata, las siis lõikavad, õpid ka ilma elama:) kõige hullem ongi muretsemine- jõudu sulle:))
ma 02. august 2012, kl 02.24 |
Ei ole see raske operatsioon, oleneb kasvajate suurusest on lausa kaks valikuvarianti - laparoskoopia või avatud kõhuõõne lõikus. Ise olen viimase 2 korda läbi teinud ja esimesed nädal-paar on valus küll (peamiselt seetõttu, et kõhulihased läbi lõigatud), kuid edasi läheb taastumine juba kiirelt.
no 02. august 2012, kl 06.52 |
alissandra 02. august 2012, kl 07.15 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 4,219 |
Kiparo, kas sa oled loll või mängid lolli? Mis sandiktegemine? Las siis parem inimesed surevad ära, kel kasvajad on?
Sõbrannal tehti laparoskoopia ja nädal hiljem ei olnud tal enam suurt häda midagi, aga asju tõsta jah ei tohi ikka mitu kuud. Poes käies peaks keegi kotikandjana kaasas olema.
Ühel tuttaval oli päris varases nooruses ka emaka amputatsioon suure kasvaja tõttu. Sel ajal lõigati küll kõik lahti veel, aga ma ei tea, mismoodi tema taastumine toimus. Ise on ta õnnelik, et ei pidanud enam sidemeid ostma ja ka mees oli rahul, sest polnud ju enam rasestumise ohtu ning seksiisu ei kadunud ka naisel kuhugi (ja miks peakski, emakal pole seksiga mingit pistmist)
Sõbrannal tehti laparoskoopia ja nädal hiljem ei olnud tal enam suurt häda midagi, aga asju tõsta jah ei tohi ikka mitu kuud. Poes käies peaks keegi kotikandjana kaasas olema.
Ühel tuttaval oli päris varases nooruses ka emaka amputatsioon suure kasvaja tõttu. Sel ajal lõigati küll kõik lahti veel, aga ma ei tea, mismoodi tema taastumine toimus. Ise on ta õnnelik, et ei pidanud enam sidemeid ostma ja ka mees oli rahul, sest polnud ju enam rasestumise ohtu ning seksiisu ei kadunud ka naisel kuhugi (ja miks peakski, emakal pole seksiga mingit pistmist)
Sessill 02. august 2012, kl 07.37 |
alissandra 02. august 2012, kl 07.50 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 4,219 |
Emmi 02. august 2012, kl 09.34 |
Lii, 40+ 02. august 2012, kl 09.54 |
Mul eemaldati 3 aastat tagasi emakas kah müoomide ja verejooksude pärast. op kestis 1 tund 15 min, lasin eemaldada ka emakakaela, sest otsest vajadust seda alles jätta pole, muidu oleks op tehniliselt raskem ja pikem olnud. Juba umb 6 tunni pärast suutsin taastusruumis perele helistada, 2 päeva pärast tundsin end vägagi tervena (kui tean, et näit kroonilistel reumaatikutel haigus võub süveneda). 4. päeva hommikul sain koju, hakkasin käbedalt ringi kõndima ja jalutama. Väga kerge oli taastumine, juba 1 nädala pärast oli nn. niitide eemaldus (lõige on nagu madalkeiser, bikiinijoonest umb 1 cm kõrgemal, et hauduma ei läheks). Praegu väga rahul - elu on jälle MINU kontrolli all.
veel Lii 02. august 2012, kl 09.56 |
Lee 02. august 2012, kl 10.40 |
ann 03. august 2012, kl 12.32 |
n60 03. august 2012, kl 16.03 |
minull opiti emakas ka just müoomisõlmede pärast, sest tekitasid ikkagi kõvasti vaevusi ja verekaotust, kuna olin siis 53, opiti ära ka munasarjad, arsti sõnul seetõttu, et poleks mingeid muresid enam ega vajadust kontrollides käia, kohe peale oppi järgmisel päeval dushi alla ja kõndima, palju liikumist, haavade valu vähendas diklofenaki küünal pepusse, paar nädalat andsid haavad tunda ja edasi oli elu kui lill, ei mingeid muresid enam.Seksida võis kolme nädala pärast ja seks ikka samasugune, ei mingit vahet...nii et ära põe, see asi on hoopiski kiiduväärt tegu,sest mured kaovad
mul sama 03. august 2012, kl 18.57 |
puhas fuuk 10 aastat tagasi ja olen ikka naine. kilosid küll lisandus, aga seda pole märganud, et nüüd oleksin isasemaks muutunud. Kuu aja pärast võisin töötada, kuna töötan kohal kus tuleb ka joosta ja rahmeldada. Need, kes laua taga istudes töötasid ,läksid peale oppi tööle juba 2 nädala pärast.Igatahes-edu!
ave 04. august 2012, kl 11.52 |
ka opereeritud 28. veebruar 2013, kl 09.49 |
mulle tehti laparoskoopiline emaka amputatsioon teisipäeval, üldnarkoosis. mind huvitab kui kiiresti taastus teil, kellel sama asi oli, normaalne pissimine. enne oli ikka nii, et pärast kohvi joomist jooksin pidevalt pissile, täna (neljapäeva) hommikul pärast kohvi olen ainult korra käinud ja pissi ei tulnud palju. ei julgegi siis palju juua kui seda nii palju välja ei tule :( ja teiseks - hingamine on kuidagi veider.
ühesõnaga - kirjeldage, palun, oma enesetunnet päev-paar pärast oppi.
pärast narkoosi oli mul täiesti ok olemine. imelik hakkas järgmise päeva õhtul-täna hommikul.
see oli mulle üldse esimene op elus.
ühesõnaga - kirjeldage, palun, oma enesetunnet päev-paar pärast oppi.
pärast narkoosi oli mul täiesti ok olemine. imelik hakkas järgmise päeva õhtul-täna hommikul.
see oli mulle üldse esimene op elus.
ka opereeritud 28. veebruar 2013, kl 09.52 |
laparoskoopiliselt opitud 28. veebruar 2013, kl 11.38 |
To ka opereeritud: mul oli veits üle aasta tagasi sama opp. Pissil alguses ei käinud, kuna opi järgselt 2 päeva oli kateeter sees ja mõõdeti nii sissejoodavat kui ka väljatulevat vedeliku kogust. Sanitar tühjendas kateetri kogumiskoti mõõdunõusse ja märkis kogused üles. Pärast kateetri eemaldamist sujus kõik normaalselt ja mingeid vedelikupaise ei tekkinud. Ära karda juua - organism peab saama puhastuda ja normaalses koguses vedelik on vägagi vajalik.
Kõht hakkas läbi käima kolmandal päeval, natuke raskustega, kuna normaalset tahket toitu ju opi järgselt ei anta :)
Üldine enesetunne taastus väga ruttu, umbes nädalaga olin ok. Raskusi tõstsin umbes kuu aega sirge seljaga või kükitades (kodus vajas kantseldamist 2,5 aastane laps).
Umbes 1 kuu jooksul peale oppi andis tunda valu paremal roiete all, seal pole mingit armi :) Meedikute seisukoht oli, et ilmselt võis natuke loputusvedelikku jääda kõhuõõnde ja see põhjustada ebamugavust ja valu (laparoskoopilisel opil purustatakse eemaldatavad koed ja loputatakse need välja)
Kõht hakkas läbi käima kolmandal päeval, natuke raskustega, kuna normaalset tahket toitu ju opi järgselt ei anta :)
Üldine enesetunne taastus väga ruttu, umbes nädalaga olin ok. Raskusi tõstsin umbes kuu aega sirge seljaga või kükitades (kodus vajas kantseldamist 2,5 aastane laps).
Umbes 1 kuu jooksul peale oppi andis tunda valu paremal roiete all, seal pole mingit armi :) Meedikute seisukoht oli, et ilmselt võis natuke loputusvedelikku jääda kõhuõõnde ja see põhjustada ebamugavust ja valu (laparoskoopilisel opil purustatakse eemaldatavad koed ja loputatakse need välja)
ka opereeritud 02. märts 2013, kl 11.44 |
tehtud :) 02. märts 2013, kl 12.51 |
Ka opereeritule - küsi need küsimused arstilt, nad on üsna pädevad vastama:)
Minul tehti laproskoopiliselt ca 4 kuud tagasi. Täielik taastumine võttis u kuu, töö mul kontoris, tööle tagasi seega 2 nädala pärast. Ja just eile mõtlesin - elu on lill, mingeid piinavaid päevi enam pole ega tule. Ja seks on parem kui varem :)
Minul jäid munasarjad küll alles, nendest sõltub seksiisu. Emakas on vaid laste kandmiseks :)
Minul tehti laproskoopiliselt ca 4 kuud tagasi. Täielik taastumine võttis u kuu, töö mul kontoris, tööle tagasi seega 2 nädala pärast. Ja just eile mõtlesin - elu on lill, mingeid piinavaid päevi enam pole ega tule. Ja seks on parem kui varem :)
Minul jäid munasarjad küll alles, nendest sõltub seksiisu. Emakas on vaid laste kandmiseks :)
ka opereeritud 02. märts 2013, kl 18.47 |
J 03. märts 2013, kl 14.27 |
Minul oli opp 4 kuud tagasi,opereeriti nii emakas kui ka munasarjad ja veel muudki... veritses ainult pisut opijårgsel påeval, hiljem puhas. Operatsioon oli lahtine. Mingeid valusid polnud,taastumiseks kulus umbes 1 kuu.
Aga minu naabrinaisel oli samal ajal emaka eemaldus. Temal olid 1,5 kuud suured verejooksud ja kohutavad valud....liikus ainult køveras ringi, valge nåost.
Opid toimusid erinevates haiglates, eks see ole individuaalne, kuidas kellelgi pårast on.
Aga minu naabrinaisel oli samal ajal emaka eemaldus. Temal olid 1,5 kuud suured verejooksud ja kohutavad valud....liikus ainult køveras ringi, valge nåost.
Opid toimusid erinevates haiglates, eks see ole individuaalne, kuidas kellelgi pårast on.
J 03. märts 2013, kl 16.27 |
myoom 03. märts 2013, kl 17.40 |
Mõned siin kirjutavad ikka nii lolli juttu ja hirmutavad asjata inimesi. Kohe näha, et neil puudub asjast vähimgi ettekujutus. Minul siis nii, et tehti lahtine lõikus, eemaldati emakas, kõik muu jäi alles. Ja kindlasti ei tee arst seda naljapärast - lihtsalt olukord võib müoomi tõttu nii talumatuks muutuda, et muud enam üle ei jää. Minul olid näiteks aastad menstruatsioonid niivõrd vererohked, et hemoglobiin oli lõpuks vaid 70, ehk siis pool sellest mis ta olema peaks. Olin nii nõrk, et ei suutnud enam kõndidagi.Lõikus tehti reedel, koju esmaspäeva lõunal. Kaks nädalat olin haiguslehel, siis juba tööle. Seksiisu ka ära pole kadunud. Need, kes arvavad, et ainult emakas naisest naise teeb on ikka puhta nupust nikastanud. Vaadake ainult, et teid ükskord sama saatus ees ei oota!
emaka laproskoopia 20. juuni 2020, kl 14.31 |
Kuigi teema on vana, aga „teema“ ise aegumatu, siis kirjutan ka oma värsketest operatsiooni kogemustest. Esmaspäeval eemaldati mul laproskoopiliselt nii emakas, kui emaka kael. Operatsiooni põhjuseks olid igakuised väga rasked verejooksud + kõhuvalud. Ei saa omaltpoolt nõustuda, et arstid kergekäeliselt operatsioonidele saadavad. Mina käisin ikka aastaid abi otsimas ja proovisime eelnevalt kõik ravid järgi, kasu ei midagi. Tulemus oli pigem ligi 10 kilo rohkem mind, kes oli väga õnnetu, stressis ja kaotanud igasuguse elurõõmu. Kui ma lõpuks sain saatekirja operatsioonile, oli see minu jaoks korraga nii rõõmus, kui hirmutav moment. Ühest otsast sain aru, et see on lõplik lahendus minu probleemile – pole emakat, pole enam verejookse. Teisalt teadmatus, mida see operatsioon ikkagi endast kujutab. Ja muidugi lugesin ka siin foorumites igasugu õuduslugusid ennast täis ja tekkis ikka paaniline hirm operatsioonile mineku ees. Täna on laupäev – operatsioonist möödas kuus päeva. Käisime just abikaasaga rattaga 20 km sõitmas ja jalutamas käisin ma koeraga juba kolmapäeval, kohe kui haiglast koju lasti. Operatsiooni ennast ma ei mäletagi. Arstid panevad su ilusti sutsti tuttu ja järgmisena ärkad juba oma palatis, kõik. Operatsiooni järgne päev on ehk kõige raskem, narkoos läheb alles üle, uimane olemine, kõht valutab jaa, aga eks see ju on ka loomulik. Palju imelikum, kui mitte midagi ei valutaks ju. Õde käis mind praktiliselt iga poole tunni tagant esimene päev vaatamas, kas kõik korras ja valuvaigisteid pakutakse ka hea meelega, sest valu kannatada pole mõistlik. Esimene päev möödub praktiliselt magades. Süüa juua esimesel päeval ei tohi. Esimesel päeval ei lastud mind ka voodist püsti, pissil käima ei pea, sest sul on kateeter sees, seega muret pole – magad ja sööd vahepeal valuvaigisteid ,kui tarvis. Teine päev saad juba kergelt süüa…mmm. Teise päeva pärastlõunaks eemaldati kateeter, veeni kanüülid (sest sulle manustatakse veeni kaudu NaCl ja valuvaigisteid) ja sind aetakse esimest korda püsti. Ma tunnistan ausalt, et niikui ma teisel päeval jalad alla sain, nii ma tundsin, et ma hakkan juba tervemaks saama. Püsti olla oli tunduvalt kergem, kui pikali. Valu on täiesti talutav, normaalne. Valus on ehk köhida, gaasitada, aevastada, kummardada, voodis külge keerata ja sellised liigutused. Verd praktiliselt ei ole terve nädal tulnud. Täiesti tavaline pesukaitse on igaks juhuks all, pole isegi määrinud. Ainus määrimine oli operatsiooni esimesel päeval. Määrima pidi ka siis, kui umbes nädala pärast sisemised õmblused lahti sulavad – võib hakata aga ei pea. Kõht hakkas läbi käima kolmandal päeval. Vot sellega on veidi raskusi, sest ise ju väga punnitada ei saa, taha ega tohi. Seega soovitati julgelt kasutada Mikrolaxi, et soolikas ilusti läbi käiks. Lühidalt kokkuvõtteks: kallid operatsioonile minejad, mitte midagi jubedat teid ees ei oota! Opereerivad teid ikkagi professionaalid, usaldage arste ja mõelge positiivselt. Jah väikesed kannatused kuuluvad selliste raskete lõikuste juurde, aga, kui teil on valida, kas elada oma probleemidega edasi veel pikki aastaid ja kannatada või kannatada ära see mõni päev ja elada pärast muretut ja õnnelikku elu, siis minuarust saab valik olla ainult üks. Väga kahju on lugeda, et naistel on olnud ka nii negatiivseid kogemusi. Samas jääb osadest kommenteerijatest lausa mulje, nagu nad ei teaks üldse tegelikult, millest kirjutavad, sest kommentaari tase on umbes „ma oma naabrinaiselt kuulsin, kuidas tema tuttaval ka oli lõigatud ja nüüd on puhta sant valmis jne“. Ja laproskoopilised armid on ka kõhu peal nii imepisikesed, et ma arvan, kui niidid eemaldatakse, siis varsti pole neid enam olemaski. Püsige terved, õnnelikud ja hoidke ennast!
Helju 18. detsember 2020, kl 15.51 |
Lisa postitus