Kuigi teema on vana, aga „teema“ ise aegumatu, siis kirjutan ka oma värsketest operatsiooni kogemustest. Esmaspäeval eemaldati mul laproskoopiliselt nii emakas, kui emaka kael. Operatsiooni põhjuseks olid igakuised väga rasked verejooksud + kõhuvalud. Ei saa omaltpoolt nõustuda, et arstid kergekäeliselt operatsioonidele saadavad. Mina käisin ikka aastaid abi otsimas ja proovisime eelnevalt kõik ravid järgi, kasu ei midagi. Tulemus oli pigem ligi 10 kilo rohkem mind, kes oli väga õnnetu, stressis ja kaotanud igasuguse elurõõmu. Kui ma lõpuks sain saatekirja operatsioonile, oli see minu jaoks korraga nii rõõmus, kui hirmutav moment. Ühest otsast sain aru, et see on lõplik lahendus minu probleemile – pole emakat, pole enam verejookse. Teisalt teadmatus, mida see operatsioon ikkagi endast kujutab. Ja muidugi lugesin ka siin foorumites igasugu õuduslugusid ennast täis ja tekkis ikka paaniline hirm operatsioonile mineku ees. Täna on laupäev – operatsioonist möödas kuus päeva. Käisime just abikaasaga rattaga 20 km sõitmas ja jalutamas käisin ma koeraga juba kolmapäeval, kohe kui haiglast koju lasti. Operatsiooni ennast ma ei mäletagi. Arstid panevad su ilusti sutsti tuttu ja järgmisena ärkad juba oma palatis, kõik. Operatsiooni järgne päev on ehk kõige raskem, narkoos läheb alles üle, uimane olemine, kõht valutab jaa, aga eks see ju on ka loomulik. Palju imelikum, kui mitte midagi ei valutaks ju. Õde käis mind praktiliselt iga poole tunni tagant esimene päev vaatamas, kas kõik korras ja valuvaigisteid pakutakse ka hea meelega, sest valu kannatada pole mõistlik. Esimene päev möödub praktiliselt magades. Süüa juua esimesel päeval ei tohi. Esimesel päeval ei lastud mind ka voodist püsti, pissil käima ei pea, sest sul on kateeter sees, seega muret pole – magad ja sööd vahepeal valuvaigisteid ,kui tarvis. Teine päev saad juba kergelt süüa…mmm. Teise päeva pärastlõunaks eemaldati kateeter, veeni kanüülid (sest sulle manustatakse veeni kaudu NaCl ja valuvaigisteid) ja sind aetakse esimest korda püsti. Ma tunnistan ausalt, et niikui ma teisel päeval jalad alla sain, nii ma tundsin, et ma hakkan juba tervemaks saama. Püsti olla oli tunduvalt kergem, kui pikali. Valu on täiesti talutav, normaalne. Valus on ehk köhida, gaasitada, aevastada, kummardada, voodis külge keerata ja sellised liigutused. Verd praktiliselt ei ole terve nädal tulnud. Täiesti tavaline pesukaitse on igaks juhuks all, pole isegi määrinud. Ainus määrimine oli operatsiooni esimesel päeval. Määrima pidi ka siis, kui umbes nädala pärast sisemised õmblused lahti sulavad – võib hakata aga ei pea. Kõht hakkas läbi käima kolmandal päeval. Vot sellega on veidi raskusi, sest ise ju väga punnitada ei saa, taha ega tohi. Seega soovitati julgelt kasutada Mikrolaxi, et soolikas ilusti läbi käiks. Lühidalt kokkuvõtteks: kallid operatsioonile minejad, mitte midagi jubedat teid ees ei oota! Opereerivad teid ikkagi professionaalid, usaldage arste ja mõelge positiivselt. Jah väikesed kannatused kuuluvad selliste raskete lõikuste juurde, aga, kui teil on valida, kas elada oma probleemidega edasi veel pikki aastaid ja kannatada või kannatada ära see mõni päev ja elada pärast muretut ja õnnelikku elu, siis minuarust saab valik olla ainult üks. Väga kahju on lugeda, et naistel on olnud ka nii negatiivseid kogemusi. Samas jääb osadest kommenteerijatest lausa mulje, nagu nad ei teaks üldse tegelikult, millest kirjutavad, sest kommentaari tase on umbes „ma oma naabrinaiselt kuulsin, kuidas tema tuttaval ka oli lõigatud ja nüüd on puhta sant valmis jne“. Ja laproskoopilised armid on ka kõhu peal nii imepisikesed, et ma arvan, kui niidid eemaldatakse, siis varsti pole neid enam olemaski. Püsige terved, õnnelikud ja hoidke ennast!