kaua olete tarvitanud rahusteid? mul hirm et pärast ei saa lahti xanaxitest. olen nüüd juba üle 2 nädala tarvitanud 3x päevas??
millised kogemused selle rohuga on ?

üldiselt mõttetu kraam. kurbus tuleb lihtsalt läbi põdeda. xanaxiga lükkad asja ainult edasi

Mul tutvusringkonna kogemus, kus inimene tarvitab sedasama Xanaxit 3 aastat iga päev. Ei saa enam üle ega ümber! Ja see on minu arvates küll arsti karuteene, sest ta hakkas seda otsemaid väga lahkesti välja kirjutama. Nüüd on aga probleem, ilma xanaxita tekivad sel inimesel aga mingid ärevushäired ja tegelikult sooviks ta aina suuremaid doose.

minu teadmine-arsti käest saadud: xanax on mõjuga korraks vaid-nii mõni tund. kasutatakse just siis, kui vaja mõni hull hetk üle elada. pikemaajalise depressiooni korral tuleb võtta antidepressante,aitavad ka lahjemad, kui enne pole tarbinud.üks kuur 4-6 kuud. ja peale seda suudad toime tulla oma mõtetega. harva võetakse ad-de kõrvale veel xanaxit ja mitte regulaarselt. lahjematest ad-dest sõltuvust ei teki-kuur algab vähemaga,kulgeb ja lõpetatakse jälle tasapisi vähendades.

ja 3 korda päevas xanaxit on justkui paljuvõitu...

Seroxat teist aastat, kasutan ka o,25 xanaxi analoogi, vahel mitu nädalat iga päev o,5 tbl.
Magamisega asi halvem, siis tunnen, et ärevushoog jne. Kasutanud mitmeid aastaid imovane, hypnogeniga vaheldumisi. Mitte just iga päaev, kuid sageli.
Ei ole doosid suurenenud, ega arva ka söltlaseks end.
Kuid pean teadma, et mul alati vöimalus see tblett vötta, kui vajadus tulema peaks.

xanaxit võtnud. kurbus ja valu ei lasknud magada, ärevushood ja paanika keset ööd.
sõltuvust ei ole tekkinud.
võtan siis, kui tunnen et uni ei tule silma.

ainuke miinus, et midagi ei taha teha. ainult magaks ja magaks.
muidugi võib see olla organismi kaitserefleks,

aga 3 korda - seda on küll liiga palju. sellisel juhul jääb elu elamata.

targem oleks jah läbipõdeda ja nutta kuni torust tuleb.
keemiat võtta on küll viimane asi.

tunnen sulle kaasa. kurb on. arusaamatu on. viha tekib iseenesest.
aga inimene, see peab hakkama saama kõigega, mis elu talle eluteele ette veeratab.

küsiks: kas me lastena arvasime, et midagi sellist meie elus juhtub, mis sunnib meid tohtrite juurest leevendust otsima.

2 nädalat on liiga lühike aeg, et lähedase inimese kaotusest üle saama hakata. Võiksid leinata - nutta, kurvastada see kõik endast välja. Ja alles hiljem, kui ärevus üle ei lähe (arvesta umbes poole aasta pärast) võiks proovida ravimeid kasutada. Rahustite abil edasi lükatud lein tekitab hiljem probleeme. Iseasi, kui sul on mingi haigus, mille tõttu ei tohiks eriti närvitseda (süda vms.), sellisel juhul peaks muidugi rahusteid kasutama, ei ole ju mõtet kurvastusse surra. Xanax ei tekita füüsilist sõltuvust, seda tekitavad bensodiasepiinid (Diazepam jne.)

muideks mina võtsin rahusteid ema matuseeelsel nädalal neil päevil, mil tuli inimestega rääkida, suhelda ja pabereid ajada.
sest muidu oleks jube nõme käia ja nutta kuskil mööda ametiasutusi ja matustele kutsuda ka kuidagi jama läbi nutu.

aga hiljem tuleb ikka lihtsalt faktiga leppida ja põdeda mõnd aega. muud midagi.
egas see mingi haigus ole. see on elu. tunded on lubatud ja peavadki ju aegajalt pinnale tulema, egas me robotid ole ja elu pole paradiis, et muudkui õnn ja rõõm 24/7.

mul on mõningaid ravimeid, mida saaksid ajutiselt ööseks kasutada, aga mis sõltuvust ei tekita

tavaliselt polerahusteid vaja läinud siis oleks õigem see kaotusekurbus läbi elada nutta välja ja mõtelda et see on paratamatus tavaliselt nagu sellistel puhkudel justkui antakse see jõud ja aeg parandab.arsti abi siis kui ikka tervis streikima hakkab.

ma vahelduva eduga juba 3 aasat, muidu ei saaks üldse puhanuna tööl käia.

tohutult raske on niiviisi nõu anda, kui inimest ja tema kurbuse ning rahutuse sügavust ei tea... Ise sain mehe surma järel hakkama palderjanitilkadega, need võtsid ära nutuhood ja tegid tõesti rahulikumaks. Hiljem oli abi piparmündi ja melissitee joomisest. Aga kui on esmane kurbus ei möödu ja kuidagi olla-elada ei saa, siis peab muidugi arsti (parem, kui psühhiaatri) kirjutatud rahusteid võtma...

midagi hullu nad ei tee tarvitan rahustei vahelduva eduga 25 aastat ja ma arvan,et olen päris normis.