Tervisemure
Aidata ülidepressioonis inimest!?
tuttav 15. jaanuar 2011, kl 18.14 |
arvan 15. jaanuar 2011, kl 18.28 |
abi... 15. jaanuar 2011, kl 18.55 |
ad 16. jaanuar 2011, kl 14.00 |
Helista ise psühhiaatriahaiglasse ja pane talle aeg kinni, järjekorrad on pikad. Kui vaja, vii ta käekõrval kohale. Kui inimene on endale ohtlik (enesetapumõtted), siis vii ta erakorralisse vastuvõttu. Ka perearstilt on võimalik esmast abi saada (AD-sid, haiguslehte), aga võimalikult kiiresti siiski psühhiaatri vastuvõtule.
= -le - lolle küsimusi pole siin tervisemures mõtet esitada.
= -le - lolle küsimusi pole siin tervisemures mõtet esitada.
huvitav 16. jaanuar 2011, kl 16.57 |
to huvitav 16. jaanuar 2011, kl 17.30 |
kasulikke või siis ka mitte nii kasulikke nõuandeid ta siia otsima tuligi ja seda võime me ikka anda kui oskame. väga hea nõuanne oli "abi..."-l : lase tal nutta, tee süüa, paku kohvi, hoolitse ta eest nagu lapse eest,niikaua kui ta ise suudab.
mina lisaksin veel, et abi on ka vastava kirjanduse lugemisest, mitte et peaks ise selle järgi talle teraapiat tegema hakkama, aga ettekujutus depressioonist ja selle ravist tekib küll ja sellega koos ka mingi aim kuidas võiks käituda.
siit siis kirjandust
http://raulpage.org/depress/
tegelikult ei ole see sugugi rumal küsimus, et millest tal see depressioon tekkis. mõnel tekib depressioon konkreetsest põhjusest ja mõnel on ta ebamäärane, nii et ei oska konkreetselt öelda, mis depressiooni vallandas, mõnel on ta kestnud kaua, lihtsalt mingil hetkel hakkab ta sellest rääkima ja tunneb et enam ei jaksa ja ei taha niimoodi kannatada. seda võib ju uurida küll, põhjuste teadmine ei tee halba.
ehk õnnestub teda loodusesse jalutama meelitada, praegu on küll palju lund, aga kevade esimesed märgid on juba õhus. kasvõi vahel päikese näol. üleüldse igasugune keskkonna muutus, lõõgastus, võib kasvõi natukeseks ajakski teda oma masendust unustama panna. liigset optimismi ei tarvitse oodata, aga iga väike positiivne tunne, olgu ta kasvõi lühiajaline, on kasulik. loomulikult tuleb teda ikka suunata professionaalset abi otsima, olla talle selles toeks ja siin varemalt välja pakutud haiglaravi oleks isegi kõige tõhusam ja kindlam. mitte et see imet teeks, aga on kindlasti intensiivsem kui need tunniajased vestlused mõne psühhiaatri või psühholoogiga. igal juhul soovin jõudu teemaalgatajale ja tema heale tuttavale paranemist!
mina lisaksin veel, et abi on ka vastava kirjanduse lugemisest, mitte et peaks ise selle järgi talle teraapiat tegema hakkama, aga ettekujutus depressioonist ja selle ravist tekib küll ja sellega koos ka mingi aim kuidas võiks käituda.
siit siis kirjandust
http://raulpage.org/depress/
tegelikult ei ole see sugugi rumal küsimus, et millest tal see depressioon tekkis. mõnel tekib depressioon konkreetsest põhjusest ja mõnel on ta ebamäärane, nii et ei oska konkreetselt öelda, mis depressiooni vallandas, mõnel on ta kestnud kaua, lihtsalt mingil hetkel hakkab ta sellest rääkima ja tunneb et enam ei jaksa ja ei taha niimoodi kannatada. seda võib ju uurida küll, põhjuste teadmine ei tee halba.
ehk õnnestub teda loodusesse jalutama meelitada, praegu on küll palju lund, aga kevade esimesed märgid on juba õhus. kasvõi vahel päikese näol. üleüldse igasugune keskkonna muutus, lõõgastus, võib kasvõi natukeseks ajakski teda oma masendust unustama panna. liigset optimismi ei tarvitse oodata, aga iga väike positiivne tunne, olgu ta kasvõi lühiajaline, on kasulik. loomulikult tuleb teda ikka suunata professionaalset abi otsima, olla talle selles toeks ja siin varemalt välja pakutud haiglaravi oleks isegi kõige tõhusam ja kindlam. mitte et see imet teeks, aga on kindlasti intensiivsem kui need tunniajased vestlused mõne psühhiaatri või psühholoogiga. igal juhul soovin jõudu teemaalgatajale ja tema heale tuttavale paranemist!
ahaa 16. jaanuar 2011, kl 21.19 |
* 16. jaanuar 2011, kl 21.28 |
Minul perearst sai aru, et on sügav depressioon ja andis saatekirja, sellest oli tõesti abi, ennem ei saanud aru, mis mul viga on. Protsess on muidugi pikk, minul kestis üle aasta, enne kui hakkas paremaks minema. Tabletisöömine ainult tekitas teised tervisehädad, nüüd saan ilma juba hakkama ja tervis ka korras.
Soovitan kindlasti head arsti, minu arst läks kahjuks teise kohta ja teise arstiga enam seda head sidet ei tekkinudki. Loodetavasti ei lange enam nii sügavasse deprekasse.
Käisin Sensuses, perearsti saatekirjaga oli 50 kr visiit, kui õigesti mäletan.
Siis on veel selline koht nagu Avitus, kus käiakse koos. Mulle endale see ei sobinud, teiste depressiooni näha.
Soovitan kindlasti head arsti, minu arst läks kahjuks teise kohta ja teise arstiga enam seda head sidet ei tekkinudki. Loodetavasti ei lange enam nii sügavasse deprekasse.
Käisin Sensuses, perearsti saatekirjaga oli 50 kr visiit, kui õigesti mäletan.
Siis on veel selline koht nagu Avitus, kus käiakse koos. Mulle endale see ei sobinud, teiste depressiooni näha.
huvitav to huvitav 16. jaanuar 2011, kl 21.59 |
to huvitav 17. jaanuar 2011, kl 00.14 |
psühhiaatrid ja psühholoogid tegelevad haigega, mitte tema hea tuttava või kellegi teisega, kes tunnevad end samuti abitult ja vajavad nõustamist, kuidas nad saaksid depressioonihaiget aidata või kuidas temaga üldse olla. foorumis nõu võib alati küsida, ega see ei tähenda, et siin keegi haigeid ravima hakkaks, räägitakse endi kogemustest ja antakse sellest lähtuvalt ka soovitusi. üks soovitustest on seegi, et soovitatakse haigel endal igal juhul psühhiaatri juurde pöörduda.
tuttav 17. jaanuar 2011, kl 21.21 |
Lisa postitus