Selgus, et peaksin ostma mõõtja. Pole üldse asjaga kursis ega tea neist midagi.
Millised on head? On mõni firma, mis on parim?
Kas on ka selliseid, mis mõõdavad ilma mansetita?
Ja lisaks: kuidas üldse on võimalik rõhku mõõta nn tavaolukorras? Juba üksi mõõtmise protseduur ise ajab ju veidi endast välja ja rõhu üles?

Omroni firma omasid peetakse parimateks. Samas soodusportaalidest saab teiste firmade omasid suht odavalt (ise ostsin just Chillist 20 euroga AEG oma).On olemas käevarrelt mõõtmise riistad ehk siis mansetiga ja randmelt mõõtmise aparaadid, millel on ka väike mansett, aga see käib ümber randme. Kui osta käevarrelt mõõtmise aparaat, siis tasub võtta nö kõva mansetiga, pehmet on ebamugavam ümber käe ise korralikult rullida.
Kui mitte ennast ise oma mõtlemisega mitte närvi ajada, siis ei ole see mõõtmise protseduur närviajav midagi, samasugune tavaline tegevus nagu hammaste või näo pesemine, aluspesu selga panemine vms.

Asipoleju niivõrd hinnas ja firmas vaid tulemuse täpsuses, mida saab käsivarrelt või mugavuses, mida saab randmelt mõõtes. Kuidas sinusuguse aju üldse kujutab ette ilma mansetita mõõtmist?
Aga kõigepealt mine perearsti juurde ja lase endale selgeks teha vererõhu mõõtmise protsessi olemus ja õpetada , kuidas ja millal vererõhku üldse mõõta.Mida sa tatikas sellest üldse tead, kui nii lolli pläusti suust välja ajad? Rõhu mõõtmine ajab endast välja?? :)

Ai ai ai loe nüüd ise ka kui halvasti ennast väljendad .

Kõige kindlamad on Omron ja Microlife. Randmelt mõõtmine sobib ainult noortele, kelle veresooned on veel elastsed. Eakamad peaksin ikka kasutama aparaate, mille mansett käib ümber käevarre.
Microlife'il on ka aparaadid, mis mõõdavad kolm korda järjest, nii on tulemus täpsem. Mina panen aparaadi käima ja vaatan ise telekat või loen lehte (seda tuleb teha muidugi vaikselt ja mitte veheldes, ka ei tohi rõhu mõõtmise ajal rääkida), siis ei mõtle tulemusele nii palju. Üsna täpne juhend, kuidas mõõta, on igal aparaadil kaasas.

head lugemist https://www.kliinik.ee/uudised/aid-26590/sudamearst-tihti-moodetakse-vererohku-valesti

saad ka stetoskoobi ja maneti abil mõõta, pumpad ja kuulad millal pulss kaob, see ülemine ning siis lased vaikselt lahti kuni uuesti pulsi kuuled, see alumine

Tänan teid vastamast! Artikkel oli ka kasulik lugemine.

vererõhu mõõtmine saab vägagi hästi endast välja ajada ja rõhu tavapärasest kõrgemale tõsta.
mina olen elav näide sellele. asi selles et juba keskkooli ajal leiti et mul on kõrgenenud vererõhk.
ja siis hirmutati mind nii surmani ära igasuguste asjasse mittepuutuvate inimeste poolt, et see avaldas oma mõju ja ma tunnen seda ka mitukümmend aastat hiljem.
ühesõnaga kunagi saadeti koolilapsi mingisse uurimiskeskusesse ja siis need protseduuride läbiviijad enda teadmata hirmutasid neid, kellel olid probleemid, st. rõhk ei olnud selline nagu pidi olema, kosmonaudi oma 120/70.
et minul oli kõrgenenud, siis tehti uuringuid iga paari kuu tagant ja muudkui kuulsin aga kui halvasti see rõhk minu tervisele, edasisele elule ja üldse elukvaliteedile mõjub. Tädikesed jahvatasid rõõmuga, aga mulle jäi sellest hoopis mingi kiiks külge.
ja nii ongi, ma saan aru, et kuna ma olen kõrgenenud vererõhuga elanud mitukümmend aastat ja ei ole siiani juhtunud kõike seda, mida nad mulle lähima 10 aasta jooksul ennustasid, siis sellele vaatama alati kui läheb vererõhu mõõtmiseks, sekund enne seda ma tunnen, kuidas rõhk hüpppab üles. sest ma lollakas kardan rohkem seda numbrit mis sealt näitab, kui rõhku ennast.
või ma ei teagi.
ööpäevase uuringu ajal sama lugu. niikui kuulen et aparaat hakkab undama, nii tunnen kuidas kõrvus kohiseb , silmade eest udune ja meeletult halb olla. ja ongi numbrid kõrged.
ööpäevase uuringu ajal on mul alati teatud pinged sees ja öösiti ei saa absoluutselt magada, sest no kardan vererõhu mõõtmist, ütleme siis nii.
ja aju ei suuda sellest aru saada, et ma ise teen endale asjad hullemaks ja närveerida pole midagi, sest see pole valus ega ebameeldiv jne.
ma tunnen ennast enamjaolt suurepäraselt. tarvitseb aga arsti juures arst öelda, et mõõdame rõhku ka.... kui hops ja ongi jälle läinud. käed värisevad, pinge meeletu, isegi kõik lihased tõmbavad kangeks.
ja ühelegi arstile selgeks ei tee, et nii ongi.
mõtlevad et ma 170se rõhuga saaksin oma igapäevaste toimetustega kenasti hakkama, kui see mul tõesti kogu aeg selline oleks. tühjagi.
ise kodus mõõtes on mul see pumbatav mansetiga aparaat, aga kuna ka pumpamine on füüsiline, siis minusuguse puhul tõstab ka see mingi 10 pulka. olen proovinud, et algul mõõdan ise ja siis mõõdab sõbranna, st. pumpab. tulemuste vahe on mingi 10 pulka, järelikult juba see manseti pumpamine viskab mul rõhku.
on olnud ka nii, et kodus mõõdan 140/80 . kepsutan arsti juurde, kabinetis 180/100. no ei saa ju olla nii.
nii et mina olen arvamusel et vägagi hästi saab rõhu mõõtmine endast välja viia. ja kes seda ise kogenud pole, seda selgeks talle ei teegi, samamoodi nagu paljud ei saa aru, et mis asi see ärevushäire on. ja polegi vaja üritada selgeks teha, ta nagunii aru ei saa kuni pole endal läbi elatud. olen proovinud mõõte rõhku ka rahusti mõju all olles, on tunduvalt madalam küll. aga ei saa ju eluaeg ainult rahustite mõju all elada.

Just seda ma mõtlesingi, mida Saatusekaaslane kirjutas. Mind pole küll keegi hirmutanud kõrgest rõhust tulenevate hädadega, aga kuna mulle holterit paigaldades loeti ka sõnad peale, kuidas peab istuma ja astuma ning kätt hoidma, kui ta mõõtma hakkab, siis juba see ajas ärevile, et pidin midagi pooleli jätma (ja seda ei saanud alati teha). Ja see holter pumpas end nii täis, et väga valus oli. Tõsiselt valus. Esimesed näidud olidki ok, aga mida aeg edasi, seda kõrgemad - juba see tunne, et jälle hakkab valus, ajas närvi ja pulsi üles momendiga:) Samas öeldi, et elage oma normaalset elu ja tehke tavapäraseid tegemisi. No kuidas sa saad, kui isegi rääkida ei tohi mõõtmise ajal? Panen telefoni lihtsalt käest, kui kliendiga vestlen? Nagu käsi oli veidi vales asendis, nii ta pumpas end täis 3-4 korda järjest, vahepeal päris lõdvaks laskmatagi. No ei saanud autoroolis suurel ristmikul kätt roolilt võtta, kuigi üritasin võimalikult vabalt hoida, aga keerama ju pidin, teine käsi käigukangil.
Üldse ei saanud aru, miks käimise või kasvõi kodus toimetamise ajal pidi seisma jääma ja käe rippu laskma, muidu näit kohe muutuvat.
No aga mu elu seisnebki rääkimises, kõndimises, trennides, askeldamises, sõitmises. Miks see näit siis vale peaks olema? Selline rõhk mul ju tegevuse käigus ongi ilmselt.
Ja muidugi öö - loomulikult ei saanud üldse magada. Ainult ühe mõõtmise vist magasin maha, see näit oli ka 127/85. Ülejäänute kohta, kui ma närviliselt ringi vähkresin, öeldi, et "isegi öösel rahuolekus nii kõrge!"
Olen käinud pereõe juures rõhku mõõtmas enne ja pärast trenni, enne ja pärast ravimi võtmist - ainuüksi teadmine, kui hoogsalt ta manseti paigaldades kinni tõmbab nii, et mul alati jääb nahk väga valusasti kuhugi vahele, ajab rõhu üles. Rääkimata sellest liigutusest endast, mis ongi kole:)
Ja mõte, et mu rõhk on mõõtmisel imelikul kombel alati liiga kõrge, kuigi ma tunnen end väga hästi nii spordisaalis pingutades kui diivanil lösutades raamatut lugedes, ajab ka närvi - mõõtmise ajal. Mu peal on 2 kuu jooksul nii palju ravimeid katsetatud, et enam ei saa üldse eladagi, kuna mu keha ei reageerivat "õigesti".
Mul on juba tõsine hirm mõõtma minnes, sest iga ravim on üha hullem ja vängem. Viimasega ei saa ma enam isegi korralikus tempos käiagi - hakkab halb juba kilomeetri pärast, rõhk ei jõua ilmselt keha vajadusele järele. Ta peaks tõusma, aga keemia ei lase. Aga ma olen aastaid uhanud käia 8-9 km korraga ja kiirelt!
Panen saapaid jalga (10 sekundit kummardamist!), püsti tõustes kaob pilt eest. Nagu seda va rõhku poleks üldse! Aga mõõtmise hetkel on pereõe juures alati liiga kõrge...

Seepärast nüüd mõtlesingi, et pean ikka endale selle aparaadi ostma. Ja mitte käsitsi pumbatava.
Uurisin Omroneid, suht kallid, aga eks ma ostan selle täisautomaatse, mis teha. Omronilt on mul ka mõned sportimisel kasutatavad vahendid, need on küll head. Polnud aimugi, et ta ka vererõhuaparaate toodab.
Tänan veelkord tagasiside eest!

Kahjuks olen ise täpselt samaasugune nagu eelpool kirjutajad, veel hullemgi. Niiet olen loobunud ka kodus mõõtmisest, kuigi muretsesin mõõtja. Kahjuks ka need ei tööta alati õigesti ja kui teed midagi ebatäpselt või lausa valesti ja registreerid jällegi kõrgema rõhu ja lähed ärevusse ja rõhk tõuseb veelgi ja siis on olla tõesti halb, on parem selle mõõtmisest loobuda. Lisaks tunned ennast veel nigelasti, et nii nõme oled, et ei suuda sedagi asja rahulikult toimetada. Ka pidi kõhna käsivarre ümbert olema mõõtmine teisti ja üldse on igaüks meist individuaalne...Võtan rohtu( betaloc ) juba üle 10 aasta ja püüan leppida olukorraga. ( 60+)

Seepärast, mida NN kirjutas, ma enne ei soovinudki rõhuaparaati koju osta - et ehk lähen lolliks selle mõõtmisega, satun ärevusse ja mõtlen üle, kuigi tunnen end muidu hästi.
Aga praeguseks olen asja juba kogenud ja täitsa kindel, et saaksin kodus palju reaalsemad tulemused kui kliinikus mõõtmas käies ja vast lõpuks ka sellise tugevusega ravimi, mis mu tavapärast eluviisi tõesti toetaks, mitte sellele vastu ei töötaks.
Sest alati ju räägitakse ja igal pool kirjutatakse, et normaalne kehakaal, õige söök, jook ja liikumine on vererõhu langetamise aluseks. Jälgige, et te kaalu ei koguks ja liikuge!
Ma võtsin kaalus maha, kuni mu KMI läks normi. Praegu on täiesti keskel. Ma liigun - 10 000 sammu päevas või treenin 45-90 minutit heal (vanusele vastaval) pulsisagedusel, nagu ka neis brošüürides soovitatakse, mida arstikabineti ootesaalis kõigile jagatakse. Iga päev, tõesti teen ja jälgin.
Ja mulle kirjutatakse ravimeid, mida võttes ei suuda ma seda teha - kõndidagi mitte, trennist rääkimata:)
Sellest ka mu arvamus, et midagi läheb nihu pigem mõõtmisega ja ma ei vajaks tegelikult nii tugevaid preparaate.

Ütlen ka sõna sekka. See kõik on nii raske taluda, sest hirm on vallutanud kogu organismi. Minul on sellest vererõhu nii mõõtmise , kui mitte mõõtmisega tekkinud ärevushäired, mis ei luba enam elada endist elu, Hirm magama minna, hirm kaugemale välja minna,Ma ei saa sinna midagi parata, Võtan ka rohtu nii vererõhule kui närvikavale, aga kuhugi ei kao vajadus nii mõõta rõhku kui ka mitte mõõta. Pikk ja vaevarikas olemine ja tegelikult ei tea keegi millest see rõhk ikkagi kõigub.

Ükskord sureme me niguinii kõik, vahet pole kas võtame rohtu, mõõdame rõhku v mida iganes, see on paratamatus :)

nojah, minuga oli ka sama lugu, et niikaua pumpas kui käelabad olid juba sinised ja muudkui pumpas ja pumpas, sest ei leidnud õiget pulssi vist üles, või tegi süda parajasti vahelööke ja mina läksin ka selle peale lõpuks nii närvi, et pumpab ja pumpab ja ei saagi tehtud. läksin meeletultnärvi ja siis sõitsin ise kiirabisse, ütlesin et vaadake käsi on juba sinine ja ikka rõhku kätte ei saa.
seal võeti mansett ära, pandi haigla aparaadid külge, vererõhk oli 190/120.
peale pooletunnist rahunemist oli 140/100 ja pandi uuesti aparaat ümber käe, aga kohe oli tunda et pandi valesti. sest pärast oli jälle häda, et rõhud olid väga madalad.
ühesõnaga meiesugustel ongi see rõhu mõõtmine raskendatud. ja mina isiklikult hindan oma rühku enesetunde järgi, aga see võib petta, sest aastakümnete jooksul on keha harjunud kõrgema rõhuga ja seega on endiselt hea olla ka siis kui rõhk on võib olla juba kriitiline.
ei teagi mis teha. aga rohtusid ei ole mina veel võtma hakanud

No vaat Tjunszcy selle kerid omale ümber tilli ise mängid pilli hakkad survestama ja siis päeva lõpuks saad teada kas õhtul minna külla Marele või hoopis taha tõmmata kurele. Ainult see seadeldis vastab su murele.