Mina tahaksin vastupidist väita, et tänapäeva perearstid suruvad igale inimesele vägisi depressiooni diagnoosi peale. Käisin põlveoperatsioonil, mis läks aia taha, sest põlv valutab edasi, käisin perearsti juures rääkimas, et mul oleks osalist töövõimetust vaja, sest põlv valutab, ja perearst ütles selle peale, et minge prooviga psühhiaatri juurest oma töövõimetus saada, tema annab teile depressiooniga kohe. Ütlesin talle, et mul pole mingit depressiooni ja psühhiaatrit ei vaja, põlv valutab. Naeris mu välja, et kuidas arvate, aga põlvevaluga te küll töövõimetust ei saa. Nüüd ongi nii, et tööl ei käi, aga töötu ei ole, ja invaliid ka ei ole. Lihtsalt olen kodus ja ootan ei tea mida.

Postitusi:
3,841
Registreerus:
07.10.2010 18.15

on nüüd siia kolinud oma "tarku" komme kirjutama.

no mina olen olnud üsna lähedal nn mustale augule ja välja tõi mind sellest just see, et tegin midagi uut, mis muutis ka mu mõtteviisi. Sattusin kogemata koolitusele, kus muuhulgas räägiti ka depressioonist ja läbipõlemisest. Tänu sellele sain aru, mis minuga toimub ja suutsin lasta lahti inimestest, kes mulle pidevalt negatiivsust sisendasid ja loobusin muretsemast asjade pärast, mida ma oluliselt muuta ei saa ja loobusin muretsemast ka teiste inimeste muresid (kuulan ära ja unustan). See viimane kehtib muidugi nö sõbrannade ja töökaaslaste kohta.

njahh, hea, et ainult musta augu lähedal olid. kujuta aga ette, et inimene ongi tolles mustas augus, ta ei näe sealt väljapääsu ja ta ei ole suuteline midagi ka ette võtma. kui võtabki midagi ette, siis see ei toimi nii kiiresti, et mingi väljapääsemise lootus saaks tekkida. selline inimene vajab pikaajalist ravi ja asjatundlikku tuge, raamatute lugemine ja üldine koolitus sel juhul enam ei aita, vaja on individuaalset lähenemist

prr Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Arst ei osanud kindlaks teha, et inimesel väga süg
> av depressioon. Kas ostavad endale diplomi või ei
> taha haigustesse süveneda.Targemad kõik läinud ...
Pere--arst ON kohe valmis ""ravimeid
välja kirjutama !!! KA SIIS --KUI POLEGI
VAJA DEPREKA RAVI,, HAIGUS OM MUJAL

Kulla vastupidi!
Aga asjad ongi täpselt nii,nagu su perearst ütles. Ei anta põlvevaluga mitte mingit töövõimetuspensioni ega määrata ka puuet. Põlv peab siis olema juba väga pikalt valutanud ja seda peab olema kaua ravitud ning uuritud, kui selline asi kõne alla tuleks.
Ja arst soovis ju sulle head - depressiooniga oleksid tõepoolest töövõimetuspensioni saanud. Ning oleksid saanud siis rahus depressiooni varjus oma põlve ravida. Arst tunneb ometi tervishoiusüsteemi ja selle kiiksusid.

No mis haigus või depressioon siis see on ,kui inimene tahab hirmsal kombel tööd teha aga muud sotsiaalselt vajalikud asjaajamised absoluutselt ei suju? Ehk polegi depressioon vaid midagi jubedamat või siis on lapsepõlves vanematel jäänud mingi arengupuue märkamata või ja või jne .....Nii jääkski vist kõike oletama ja kordama aga tegelik haigus teadmata.

ohjeerum, ei tea mina kas olin augus või auguserval - igastahes elu oli kole ja kõik oli halb ning inimesed pahatahtlikud.

Kas siis deprekas ongi õigustus auku kükitama jääda? Et siis deklareerin: mul on deprekas ja keegi (kes küll) peab mind väevõimuga terveks tegema?

Kui inimene ise ei püüagi, ei saa keegi teda tõeliselt aidata. Võib ju tablette süüa, aga paraku need alati ei aita ja neil on vastikud kõrvalmõjud lisaks.

Tegelikult peaks abi saama enne, kui ajus deprekast muutused tekivad.

njahh, keegi ei soovi sellises augus kükitada. depressioon on haigus, mille olemus on lootusetus ja suutmatus, millega kaasneb meeleolu langus/kõikumine. see on tahte halvatus. ettekujutuse saamiseks võid võrrelda keha või mõne liikme halvatusega. niisiis, mida sa püüad kui ei suuda. samas ei saa jah keegi tõeliselt aidata kui adekvaatset abi ei otsita. ja ainuüksi tabletiga seda välja ravida ei saagi. seega on depressioon üks väga keeruline olukord

ahh ok vahet pole. Ma ei näe sel jauramisel mõtet.

tuttav lauseehitus ja sa ära tule siis siia ise jaurama.