Väike mure. Kuulen kõrvades vahel mingisugust vilinat, eh on hääled.
Kardan psühhiaatri poole pöörduda kuna olen kuulnud lugusid. Kirjutan siis mida mulle räägitud on.

Üks noormees kuulis mingisuguseid ebanormaalseid helisid. Lõpuks kui ta enam ei suutnud, lasi ennast seewaldisse viia. Tõepoolest. Ja siis algas kogu jama pihta. Anti talle mingeid ravimeid mis hoidsid teda "stabiilsena", tegelikult aga tekitasid tema enda väidete alusel lihtsalt püsimise efekti. Sai rahulikult elatud, neelates mingeid mõttetuid ravimeid mis halvasid ta tundeelu. Kõik seisnes püsimisel. Siis sai uued ravimid ja need panid ta magama nii, et magas kella 17.00-ni kui võimalik oli. Ülestõusmine oli äärmiselt raske. Harjus ära nende ravimitega ja siis kui tõusis, suutis uuesti natuke elu nautida ja see natuke aeg mis talle päevast jäi, oli nii öelda elust kõik võtmise aeg. Sai rahul olla.
Ravi pidi kestma 3 aastat. Venis aga 5 aasta peale ja siis loobus ravimtest kuna need häirisid tundeelu ja lämmatasid nii öelda pärast viit aastat. Tekkis "uus hingamine", kõik oli värske ja uus, elu oli parem kui kunagi varem.
Arstidele see aga ei sobinud ja jätkus alatu võitlus selle nimel mis sündima pidi. Nimelt kemikaalne lobotoomia. "Arstid" valetasid midagi kokku ja lõpp tulemus oli see, et ravimise tulemusena kaotas ta oma selle mis 5 aastase tabletti neelamise tulemusena tekkis- tervenemise. Arstid süstisid talle mingit solki ja nüüd räägib ta, et tegu võis olla mürgitamisega. Ta räägib, et ta tunneb nagu oleks suure obaduse vastu pead saanud. Kõik mis ta teeb, jätabki sellise mulje nagu oleks ta labidaga vastu kolpa nii saanud, et aju kahjustada sai.

Arstid valetavad ja vassivad ja teda üritatakse lõpptulemusena lihtsalt lolliks lavastada. "Ravim" tegi oma töö ja nüüd ongi ajukahjustusega tegelane valmis.

Tegelikult see lugu mida ta rääkis oli väga jube. Ta tiriti kodust haiglasse, siis põhjus miks oli väga ebaselge. Psühhiaatrid kirjutasid mingi raamatu ta kohta.
Läks haiglasse tervise murega ja välja tuli ametliku paberitega hälvikuna.

Ta ise väidab, et pandi nii öelda filmi elama. 2D, võeti motivatsioon ja edasi pürgimis instinkt ja loodi tast mingi mudel mida uurida. Sisuliselt kõige parem mida ta elus läbi elanud oli, oli aeg mil ravimite võtmise tulemusena see vabadus tekkis. Siis oli ta metsik labori rott nii öelda. Siis anti solki ja oligi obaduse saanud ja "korras".

Ma võiksin sulle kirjutada 19 sama pikka ja segast lugu sellest, kuidas keegi, kellest ma olen kuulnud, EI läinud psühhiaatri juurde ja ennast ei ravinud ja kuidas see lugu kurvalt lõppes.

Vaata film the Wikerman 2006

Aga kirjuta pia. Üks lugu näiteks.

Olgu, kirjutan siis ühe loo. Tean 18 veel aga neid ma ei viitsi siia kõiki kirja panna.

Oli üks inimene, nimesid ei nimeta. Kuulis hääli ega pöördunud arstide poolt. Hääled ajasid ta hulluks ja lõpuks oligi natuke rahutu tegelane valmis.

Ravimine on oluline! Siis saad ennast korda.

Vilin ei ole hääled. Mul on ka vilin kui pean kuulama saekaatrit või muusikat. Isegi mõnel valuvaigistil on kõrvalmõju vilin.See ei ole psühhiline haigus. Hääled on miskit muud. Mul ka tinistab kõrvus jubedalt ja tean ka millest.

Ravi ei olegi siis vä? Peab nende vilinatega elama? Ja seda soovitab "psühhiaater".

Mul oli üks tuttav kes helistas interneti teel 911 USA-sse ja sosistas mikrofoni: im going to die, please heeelp, im going to dieee, heeelp.
Siis tuli vana okupant ja ütles, et kõik on ok, prank call. Aga mis oli? ööä

Mine psühhiaatri vastuvõtule saad meelsasti ravi.

Kedagi ei tirita kodust haiglasse, mingil ebaselgel põhjusel.
Peab ikka väga eluohtlik olema enda ja teiste suhtes,
enne kui vägisi hoole alla võetakse.
Kui kõik lollid seewaldisse saata,
siis Eesti oleksi üks seewald.

Vaimuhaigele..
Sina oma soovituste ja sileda ajuga mis nõelab

jah nimetab siin kedagi väga eluohtlikuks. Ma mõtlen, et nii ei ole ega olnud. Faktid räägivad enda eest ja kui keegi eluohtlik on, siis peaks mingi tegu olema mis sellel viitab. Mida ei ole.
Seega see väida nagu kõik keda vägisi kodust minema tiritakse, eluohtlikud on, on meelevaldne tõlgendamine.

Rahu, ainult rahu. Ma kirjutan mis värk on.

Inimene on loom keda saab torkida siis kui teatud kriteeriumid ametlikult paberile laotud on. Milline reaalsus on? Kes on ohtlik ja kes oli ohtlik? Kuidas keegi tõlgendab.
Nüüd tuleb rünnata isikut kõige teravamalt, et tema väidetel ja tajumistel kaalu ei oleks. Seda tehakse ravimise käigus. Kui kaineks saab ja aru saab mida temaga tehti, ühesõnaga sellel juhtuda, et inimene aru saab mida temaga korraldati, ei tohi sündida!

Eluohtlik? Kes seda väidab ja mille alusel?
Kui mingi närakas sind minema tassib, oled see tõttu automaatselt eluohtlik ja seega kuulud maha kandmisele? Kes keda maha kannab? Kes on ohtlik? Kes on ohver?
Ohver on eluohtlik väidab keegi. Seega rabele seal oma mahlas edasi, sa eluohtlik tegelane.

Politsei otsustab olukorra tõsiduse
ja kiirabi toimetab kuhu vaja.
Kohti seewaldis ei ole ja
kedagi vägisi sinna,
hea tasuta elu peale,
ei taheta viia.
Ja ei tohigi.

Politsei? Kiirabi toimetab?
Ma pigem väidan, et kui sul juba on skisofreenia ja oled lõpuks "terve", siis õige võitlus ühiskonnas algab. Arst ütleb, et oled sotsiaalne probleem ja irvitab sulle näkku. Politsei vabandust väga? Need on need mõistlikud ja head?
Pigem on nii, et kui see haige mingisse süsteemi satub mis on üle sellest rõhuvast ja mõnitavast "süsteemist", võib see haige lõpuks ennast vabana tunda ja toimuma hakkab "võitlus" kus automaatselt taastuvad "haige" normaalne elu tunnetus.

Aga kuna mingi saabastega kass kes ennast arstiks peab, sind solvab ja riigi taha ennast peidab, ei tähenda see mitte sittagi. Välja arvatud seda, et tegu on rõhuja ja ahistajaga. Sellisega mestis olles peaks iga põrsas ennast hästi tundma. Haige on töö

Keda see vana laul huvitab? Äkki aitab juba? Aga te olete s6ltlased? Marss ravile.

Eelmist nn lugu ei kirjutanud mina. Ma tean paremaid lugusid.

Ja siit siis see tuleb.

Kui ma elasin ühikas, tutvusin seal kohe esimese kursuse algul tütarlapsega, kes esmalt torkas silma oma ilu poolest. Väga ilus naturaalne blondiin, hästi särav, aga selline tagasihoidlik. Õppisime erinevates teaduskondades, seega muid kokkupuuteid polnud, kui koridoris ja ühika köögis.

Pikapeale sain aru, et see neiu ei oska eesti keelt. Kõnetasin teda siis esimesena ja tõesti, ta väänas seda päris pahasti. Igatahes oli meie suhtluspunkt see, et me käisime koos suitsetamas ja mina kui poolvenelane ning täiesti kakskeelne inimene suhtusin väga lahkelt tema püüdlustesse rääkida Eesti keelt.

Mõnda aega ma ei saanud aru, mis aktsent tal on. Umbes vast 6-7 suhtlemise päeval ma küsisin, kust ta pärit on. Ta ütles, et see on pikk lugu, aga et ta tuli meie kooli ühest endise nõuk liidu kaugest vabariigist. Ütleme et Usbekistan. Olen unustanud, võis ka Turkmeenia olla.

Ta oli sündinud venelannast emal vallaslapsena ja teadmata isaga Eestis ja siis kolinud 6 aastasena koos emaga sinna kaugele. Enne käis eesti lasteaias. Seal oli ema surnud ja ta oli lastekodus. Sealt ta jooksis ära ja püüti kinni, lapsendati õnneliku juhuse tõttu perekonda, kes kolis mõni aasta hiljem Leetu.

Seal õppis ta siis Leedu keele ja suhtleski selles keeles. Kasupere ema aga lahutas oma mehest, kolis Leedu teise osta ja tüdruk jäi teismelisena üksi Leetu. Korter tal oli, koolis käis, aga raha polnud üldse. Kerjas. Varastas. Kasuemast ei kuuulnud ta midagi aastaid, pärast selgus, et see istus vangis.
Sai kuidagi keskkooli läbi, kusjuures medaliga. Keska lõpul otsustas ta tulla Eestisse. Oma sünnimaale. Jättis korteri maha. Andis kassi naabritele. Võttis 1 kilekotiga kõik oma asjad. Kui mina temaga tutvusin, oli tal juba 2 seelikut, elu oli edenenud. Hääletas Leedust Eestisse, sattus ühe bussi peale, millega sõitis üks rahvakultuuri ansambel Leedust tagasi koju Eestisse.

Ta ööbis jaamas, järgmisel päeval läks linna peale otsima mingit kooli, kuhu astuda. Dokumendid olid. Juhuslikult kohtus ta ühe eelmise päeva bussikaaslasega keskväljakul. Noormees aitas tal leida, hoolimata keelebarjäärist, meie kõrgkool, kuna ta ise õppis seal.

Neiu sai sisse. Umbes paar kuud hiljem olid tema ja selle noormehe suhted muutunud lähedaseks. Noormees, sama linna poiss, astunud sisse 2-3 aastat pärast keskkooli ja juba ammu mitte esmakursuslane, käis neiul ühikas külas.

Nii kohtusin ka mina selle noorukiga. Kena noormees, kursuse naiste lemmik. Mõnikord sattusime kahekesi rääkima, suitsunurgas. Ta rääkis, et kardab natuke seda suhet aste edasi viia, kuna neiul nii raske lapsepõlv. Ma märkasin, et noormees on mõnikord pisut pahur. Ta kurtis, et suits ka ei aita, kogu aeg närviline ja sessi ajal eriti.

Ükskord nägin seda noormeest taas, üksi ühika suitsunurgas. Öösel. Olin just peolt tulnud, vintis. Imestasin - noormees ei elanud ju ühikas, mis ta suitsunurgas öösel kell 3 teeb. Ta kurtis, et on liiga rahutu, ei taha sellest neiust kaugel olla, kardab nii teda kaotada kui ka temaga magada. Ei tea, mida teha. Nii hiilibki salaja öösel ja passib ühikas, magab koridoris. Neiule öelda ka ei julge. Magas näiteks ühika meeste tualetis.

Minu sõbranna, kes oli ka minuga suitsunurgas, soovitas noormehel minna psühholoogi jutule. Või psühhiaatri jutule. Tungivalt. Aga ei, naeruväärne, ta on ju terve, lihtsalt armunud ja teelahkmel.

Asi eskaleerus. Armunud noormees ei käinud enam eriti loenguteski. Hiilis ühikas. Nuttis ja halas. Armastatud neiu oli sunnitud kolima, sest jutt ei aidanud, miski ei aidanud. Pikk jutt kühidalt kokku võttes me soovitasime posile psühhiaatrit palju kordi. Noormehele. Ta rääkis, et tunneb ja näeb neiu mõtteid ja need pole puhtad. Ta rääkis kuulmisest ja kolmandast silmast ja sellest, et isegi tänavakivid saadavad talle signaalisena neiu mõtteid. Ja et neiu on "ära tehtud".

Kui neiu oli ühikast kolinud ära kursuseõe juurde, läks ühikas päris põrgu lahti. Ühesõnaga me kutsusime noormehele kiirabi. Ta ainult nuttis ja pani segast. Kiirabi ta ära viis ja rohkkem me teda ei näinud. Sellest ajast elab ta haigla ja hooldekodu vahel. Peamiselt hooldekodus.

Siin keegi ei räägigi tinnitustõvest, millepuhul on mingi pidev heli või surin kõrvus. Ja kusjuures täiesti normaalsetel inimestel. Vist pigem vanemas eas. On ravimatu,

pia
Mida mina sinu tekstist välja lugesin on, et su selg on sirge just siis kui kellestki faktipõhiselt kirjutad.
Väga südamlik lugu oli.

Ma kirjutan ka kuidas üks tuttav haiglasse sattus. Ta oli tänaval ja võttis püksid jalast, et kakada. Tuli politsei, aga need ei viitsinud ta peput pühkida, õigemini perset. Saatsid haiglasse... .

Loomulikult oli juba kõik teada kuna pollarid oma tööd hästi tegid. Arst kirjutas sellele segasele välja ravimi aga kuna asi lootusetuna tundus, oli vaja, et see kakase pepuga tegelane isoleeritaks. Siis tuli kokku grupp tegelasi kes asja kallale asusid.
Ta ei teadnud mis tema endaga toimub, õigemini mis tema ümber toimub. Seega tuli agressiivset ravi alustada. Oma peput õppis ta küll pühkima ravimise tulemusena aga seda tegi ta väga aeglaselt ja tundus, et mingi surve tulemusena oli ta siiski õppinud, et tuleb peput pühkida. Seda ta siis tegigi.
Aga tal oli õde kes oli transseksuaal. Kogu perekond oli tal vildakas, ime et üldse siginesid.
Pepu puhas, hakkas see tegelane laulma "tsing tsing tsingiiskhaan". Ja see oli juba päris kena arstide arust :S

Üks lugu veel. Üks tüüp sai peast põrutada ja saadeti seewaldisse. Arst nägi kohe mis viga ja dokumenteeris kõike nii, et kõik aru saaksid. Peast põrunud tegelane aga ei mõistnud mida arstid soovivad alguses. Arst aga nägi ja mõistis, et midagi on vale ja ravim ei aita kuna põrunud peast. Otsustati elektri ravi teha. Topiti elektroodide alla, et lasta kõr pinge ta ajust läbi. Tulemus oli lobotooma, ametlik ja tegelane oli rahul ja õnnelik.

NÄMM NÄMM NÄMM

ei ma ei viitsi aga kuna ma nägin, oli vaja tegutseda. mida rohkem sa edasi rühkisid, seda hullemasse olukorda ennast asetasid. tead ju küll mis sind ees ootab..

Hirm on alusetu ja meie oleme norm rahvas. Meil on töö ja kõik muu. Sinul oleme meie, pole rahul? Too bääd.

Mis siis ees ootab? Ja miks? See kogukond tuleks ära isoleerida, kuna mingid luulud segavad normaalset suhtlemist. Meestel tuleb mnn suust välja v6tta l6ppudel6puks. See ei ole lutt.

Min adiagnoosin temaalgataja jutu järgi inimesel tavalise skisofreenia. Teemaalgataja, vii end selle haigusega kurssi.
Teemaalgataja, on suur vahe, kas kõrvades on vilin või hääled. Vilina e tinnituse ravi erineb oluliselt skisofreenia ravist. :-)

Mul näiteks käis politsei ja kiirabi, nüüd olen enamjäolt normaalne kuid saan pingevastased ravimid ka endale. See haigla vőib ka inimest aidata.

Mõned budistlikud mantrad on ka aidanud osadel inimesel väga tõsiseid sümptomeid likvideerida. Üks, mida ise soovitaks proovida, on "Om Ami Dewa Hri", aga ennem kasutamist soovitan selle kohta netist lugeda, et kuidas on selle mantra toimet ja mõju kirjeldatud. Et noh, kui ravimitest pole ikka mõnele abi olnud, siis võib vaikselt muid asju proovida ja katsetada.

kui ravim ei aita, siis tuleb see teise vastu välja vahetada, budistlikud mantrad võivad olla peale selle. ükski mantra ei tee korda sassis ajuga tegelast, ärge palun üritage, võib väga halvasti lõppeda.

Arstid ise ka karjuvad kõrva! Mõnitavad, kui Ei ole nõus! Tean, et kui ei köeta, siis nad väänavad tablette, Et tuba soojem tunduks! Ja grupi väänavad! Kunagi Ei tea mis välja tuleb!

Vilin võib olla tinnitus. @Muretseja, kahjuks, kus tehakse patsiendile tohutult kahju, viimaks lolliks, anamneesisse valetatakse, tehakse valeravisid, ravikatseid või lopeb surmaga on kullaga. Sa raagid tott, kuid neile vastu saada on sama, mis vastu tuult ku.sta. Seewaldis on ka surmajuhtumeid, mis maha vaikitud või patsient ise suudi jaanud. Enamusel jaabki patsient ise suudi, sest sealsed, kes nimetavad endid arstideks teevad nii, et nemad ei tea midagi asjadest, ise võtsid, ise kirjutasid alla, Kui sa oled korra nimekirjas olnud, on patsienti lihtsam toodelda. Nad ei ole võimelised kindlaks tegema, mis patsiendil viga on, hakkavad kohe ravima, mis on lubamatu. Enamus ravi ei vaja.
Saavad uue kliiniku valmis, siis vahetagu personal, kes ei kolba psühhiaatrisse