Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Tervisemure
Elust lahkumine.
 
kiisuke 18. jaanuar 2017, kl 13.09
Kui tunnete, et olete elust väljas, kaotanud sobrad, töö ja pere, kas olete ka moelnud, et mis motet on edasi olla? Voi lihtsam minna olematusse?
 
Jupats 18. jaanuar 2017, kl 13.23
Ma viimased viis aastat mõelnud, et mille nimel
Elada.

Kurat siia maani pole veel välja mõelnud.
 
siil 18. jaanuar 2017, kl 13.24
Eriti tark vastus.
 
NaljaKah 18. jaanuar 2017, kl 13.31
Leelo ära lase pead norgu, kui sa just oma rindu ei taha vaadata.
 
mõtlesin juba lapsena neid asju 18. jaanuar 2017, kl 14.00
väga noor või õnneliku elu peal olnud kui alles nüüd selliste asjade peale mõeldakse.
üldiselt võib öelda et tänapäeval üle 125 aasta keegi ei ela. puht tehniliselt on see keeruline, rakkude pooldumisel jääb DNA otsast alati natuke puudu (ei tehta 1:1 koopia vaid natuke lühem), ning siis hakkab juba vajalikku infot kaduma. 125 aastat on nii lühike aeg, et pole mõtet kiirustada selle lahkumisega.
kõige tähtsam on üritada elada nii et ise rahul ollakse. selleks on 2 võimalust - oma rahulolu kriteeriume piirata, nautida pisemaid/vähemaid asju, või siis paremini üritada ja ise vaeva näha, et enda kriteeriumitele vastata.
 
oleks veel --raske haigus ja voodis 18. jaanuar 2017, kl 14.30
kiisuke Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui tunnete, et olete elust väljas, kaotanud sobra
> d, töö ja pere, kas olete ka moelnud, et mis motet
> on edasi olla? Voi lihtsam minna olematusse?
No tervel inimesel--- see on liiga kerge lahkumine ! On meie kõrval inimesi
Kes sellise riigis ---elavad haigena hambad risti:: OLE inimene
ja otsi muredele lahendus:
 
Mesilane 18. jaanuar 2017, kl 15.03
Vahel tuleb kõik kaotada, et selle asemele saaks uus ja parem tekkida. Kuna elu tühja platsi ei salli, siis niikuinii tekib. Muidugi on alguses raske kui kõik kaotad, aga ega seepärast ei maksa veel alla anda. Võta päev korraga ja oota ära, mis elu toob. Ja küllap ta toob veel nii mõndagi põnevat, rõõmsat ja õnnelikku.
 
siil 18. jaanuar 2017, kl 15.18
Eks ma ise ka selles osaliselt syydi, et nii on läinud.
 
maniila 18. jaanuar 2017, kl 15.33
no siis ongi nii, et võta natukeseks aeg maha ja mõtle, mida oled valesti teinud. põhiline on säilitada rahu. ma ei tea, kui vana sa oled. no noorematel peaks ikka tööd leiduma, vanu tõesti miskipärast peljatakse. ise olen ka ühe lähedasega suhted katkestanud ja ei kahetse. kui ikka inimene ainult näägutab (siin tegemist lähisugulasega), milleks on vaja sellisega suhelda. tuleb vabaneda sellest, mis segab. soovitan keskenduda sellele, mis sulle meeldib. kindlasti aitab füüsiline tegevus, see viib mõtted mujale.
 
julle 18. jaanuar 2017, kl 15.46
Elu kulgeb tõusude ja mõõnadega, igale langusele järgneb tõus ja kõrghetked pole igavesti kestvad. Kui oled mustas masenduses siis ainult aeg muudab elu paremaks. Võid kindel olla, et parem aeg saabub kindlasti ja muutud ise tugevamaks. Parandatud kohad on alati tugevamad kui murdub siis kusagilt kõrvalt:)
 
tüdind 18. jaanuar 2017, kl 17.32
tahaks väga loota, et seal teisel pool on pime olematus või igavene uni ja rahu, aga kui ka seal läheb jälle uuesti sebimiseks ja reinkarnatsiooniks vms, siis ma tahaks sellele fking pervo maha lüüa, kes kogu selle haige tsirkuse ja jama eest vastutab, siin ja sealpool.
 
realist 18. jaanuar 2017, kl 19.23
Täpselt minu mõte, tüdinenud. No on seda jama vaja ja mille nimel?
 
ehhhee! 18. jaanuar 2017, kl 19.44
Saatust ei ole olemas, tähed ja ennustused ei määra inimese elu. See saatusesse uskumine on üks suur vale, mida uskudes inimesed õngekonksu alla neelavad. Sest inimesele sünnib tema usku mööda - nagu ta südames usub, nii tema saab.

Otsustavaks saavad inimesed valikud ja inimese tahe. Inimese kvaliteeti näitab see, kas ta suudab raskustega rinda pista
 
siil 18. jaanuar 2017, kl 19.59
Ja inimene, kes ei suuda seda teha, on nork? Lopptulemusena pole sel ka motet, et oled tugev. Vabandust, olen negatiivne.
 
kui tõesti midagi ei aita 19. jaanuar 2017, kl 00.27
Mul mehe sugulane tegi aasta tagasi oma eluga lõpparve. Šokk muidugi kõikidele, vanemad pole enam esimeses nooruses ja vajaksid väga poja abi, aga poega pole enam... Mahajääjatel on raske, väga raske, aga pikapeale harjub ka sellega, et kallist poega ei ole enam...
Aga kui mahajääjaid polegi, kes leinama jääksid, siis - mina ei kannataks, kui elu tõesti ainult kannatus on. Aga kas ikka on...?!
 
eksistentsiaalsetele probleemidele tuleb otsida vastuseid mujalt 19. jaanuar 2017, kl 10.18
Mina soovitan eksistentsiaalsete probleemide puhul otsida vastuseid kristlusest. Meie esivanemad otsisid katkude, nälja, ikalduste ja sõdade keskel ellujäämiseks ja edasikestmiseks mõtet Jumalast. Miks see hea on? Sellepärast, et Kristuses muutub kannatus ja kaotus mõtestatuks, isegi kui seda kohe aru ei saa võib seda aimata Jeesuse kannatuste näitel - sa pole oma kannatustes üksi, ka Tema kannatas üksindust, ebaõiglust jne. Aga iga kannatustes püsimine õpetab meile kannatlikkust, mis on väga tähtis isikuomadus, tähtis on kannatlikult oodata tröösti, mis tuleb otse Jumalalt ja mis on magusam kui mesi. Selles on sügav rahu. Kuigi see trööst võib olla vaid lühiajaline, annab see jõudu edasiminemiseks ja kogenenu teab juba, et see tuleb varsti jälle, sest Jumalal on kogu meie elu kontrolli all ja meile ei anta rohkem kanda kui me kanda jaksame. See on otsimise tee, isiku tugevamaks kasvamise tee. Miski ei tule meile kergelt, ilma vaeva nägemata.

Elu on kulgemine, mis lõppeb kõigile 100% surmaga. Kristuses on ka surm vahejaam ja läbi surma minnakse sellesse tõelisesse elusse, mida ilmselt tegelikult teemaalgataja igatseb - seal kus on rahu ja rõõm ja helge armastus. Aga sinna ei saa lihtsalt, ilma siinpool rasketest katsumustest ja võitlustest läbi minemata. Ilma selleta on suur tõenäosus, et inimene jõuab siit ilmast lahkudes hoopis hullemasse kohta kui see maailm. Jumal tuleb leida juba siin olles, õppida Teda armastama ja käima igapäevaselt koos Temaga. See kiindumus Tema vastu peaks iga aastaga kasvama, sest see ei ole inimlik armastus, mis aastatega jaheneb ja sageli kustub sootuks, vaid Jumalik armastus, mis on igavene. Ja kui kord tuleb siit ilmast lahkuda, siis tuleb niikuinii maha jätta kõik sõbrad, vanemad, abikaasa, lapsed ja kodu, mis oma soojusega sind hoidis. Rääkimata loodusest, mis oma ilus ja lihtsuses ja loomulikkuses igale kurvale inimesele tröösti pakub. Jah, nõnda on Jumal Sind, kallis teemaalgataja, armastand, et Ta tahab Sinuga juba siinpool koos olla ja jääb ka siis Sinuga kui sa surres täiesti üksi siit ära minema pead. Ka siis kui Sulle enam kedagi ei jää, pole Sa päriselt üksi. Kurb tõsiasi on aga see, et kes tahab elada oma elu siinpool ilma Jumalata, see veedab ka terve igaviku ilma Temata. Vot see on juba hullem olukord kui me isegi ette kujutada oskame. Igavik ei lõppe ju iialgi. Praegu aga kurjad vaimud (hingevaenlane) rõhub sageli meie vaimu, viies vahel meid meeleheitele ja võttes ära eluisu - see on tema eesmärk ja ülesanne, sest tema ei armasta inimest nagu Jumal seda teeb, vaid tahab teda hävitada. Selliseid võitlusi peavad kogema siin kõik. Kellel pole eluisu kadunud, sellel on rahaahnus või õelus või miski muu patuorjus, mis teda hukatusse saadab ja millega tema peab võitlust pidama. Võitluseta ei pääse me keegi selles elus kui tahame jõuda kord Paradiisi. Kes ei võitle, see orjab ühel või teisel viisil oma pahesid. Aga kurjade vaimude rõhumise puhul on huvitav fenomen see, et näiteks palve peale võib olukord vahel momentaalselt muutuda. Olen seda ise kogenud. See ei tähenda, et see rõhumine jälle tagasi ei tuleks ja ei peaks uut lahingut hakkama sellega pidama, aga juba see kuidas see rõhumine kaob mingil hetkel momentaalselt, näitab et see äng ja rõhumine on võidetavad ja sellel pole jäädavat võimu inimese üle. Võib-olla algajal palvetajal on esialgu üksi seda teha suht raske ja ta vajab siiski kellegi kogenu abi ja toetust, aga seda rõhumist on siiski jumalasõna lugemise, selle üle mediteerimise ja palve abil võimalik tagasi tõrjuda ja pikema vaimse lahingu peale jätab ta inimese pikaks ajaks maha, võib-olla isegi aastateks või jäädavalt. Räägin omast kogemusest. See paik siin maailmas ei ole veel Paradiis ja kes siit paradiisi otsib, langeb varem või hiljem sügavasse kriisi, sest ta loob endale utoopilisi unistusi ja õhulosse, irdudes reaalsusest. Ka oma ihade pidev rahuldamine ja nautimisele orienteeritud elu viib sügavasse hingetühjusesse ja elumõtetusse.

See, et sõbrad kaovad või kaotad töö ja kurbus matab hinge, see ei ole midagi ebatavalist või valet, milles peaks ennast süüdistama või masenduma. Muidugi kurvastus on loomulik, aga kurvastusele järgneb alati trööst kui inimene käib koos Jumalaga. Igatsus maise õnne ja edu järele ja soov teiste inimeste imetluse järele on sageli need mis meis kriise tekitavad, sest inimesed on oma loomult egoistid ja hoolivad enamasti vaid iseendast ja keegi seda tähelepanu ja õnne teisele ei paku. See õnn tuleb leida üles mitte väljaspoolt, vaid iseendas. Kui keegi seda maist õnne ka siin elus maitsta saab, siis nii või teisiti on see oma loomult mööduv nähtus, millest ükskord ikka ilma jäädakse. Parem on kui inimene oma hinge oskab kaotusteks ette valmistada, siis ei hõlju ta nii kõrgetes utoopilistes ja ebarealistlikes unistustes ja tema pettumus ja kukkumine ei ole nii suur ja traagiline. Ta hakkab iga kaotusega üha rohkem kinni Jumalast ja Jumal viib teda läbi kõikidest tema eluraskustest ja kaotustest. Pane tähele, et ma ütlen, et viib läbi, mitte ei hoia teda nendest eemal. Me vajame selliseid õppetunde, ehkki meile kellelegi ei meeldi kannatused ja kaotused, ometigi on neil meie elus väga oluline roll, et me üldse võiksime kord selle Paradiisi pälvida. Ilma nendeta ei või õndsaks saada keegi. Oluline on aga, kas need kannatused muudavad inimese paremaks ja viivad Jumalale lähemale või kalestavad tema südant. Vot see on juba iga inimese enda valik. Kalestuda on kerge, aga säilitada endas usku ja alandlikkust ja mitte vastata kurjale kurjaga on hoopis teine asi - see nõuab iseenda salgamist ja tugevat pingutust ja Jumalale toetumist. Kahjuks leiab selliseid hingesid, kes selle osa on oma elus valinud, meie ateistlikus ühiskonnakorralduses liialt harva. Aga selliseid eeskujusid siiski on.

Soovitan lugeda evangeeliume, ehk annavad need sulle natuke tuge ja julgust oma eluteed jätkata.
http://www.piibel.net/#q=Lk%201

Palvetamisel võib olla heaks toeks palveraamat. Me sageli ei oska õigesti paluda, sellepärast on hea lugeda pühakute koostatud palveid, mis on orienteeritud ennekõike sellele, mis on meie vaimseks edenemiseks ja meelepuhtuseks vajalikud. Omalt poolt võib alati neile palveid juurde lisada, nii nagu nad südamesse tulevad.
http://www.maria-magdaleena.net/wp-content/uploads/2012/12/Palveraamat.pdf


NB! Moderaatoritele! Seda kirjutist pole õigus siit ära kustutada, sest Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette usuvabaduse, mis omakorda lubab vabalt oma usku tunnistada. Kui see punkt põhiseaduses ära muudetakse, siis alles võite ka usku tunnistavad kirjutised kustutada, muidu aga rikute te minule põhiseadusega antud õigusi.
 
teaa 19. jaanuar 2017, kl 11.44
No ei saa olla, et inimene kohe KÕIK kaotanud. Lihtsalt lapseohtu arusaamisega inimesele tundub vahel nii. Kõik on ehk kaotanud sõja tingimustes elanud inimene. No näiteks pärast pommitamist II Maailmasöja ajal, kui ellu jäi tõesti ainult üks pereliige, kodu ja vara hävinesid, elama minna polnud kuhugi, raha ja süüa ei olnud, sugulastest ei teatud midagi (postiside ei töötanud), abi otsida ei olnud kusagilt, ühistransport ei liikunud jne.
Tegelikult on antud juhul kaotatud mugavused ja edasine elu on ebamugavam, aga see ei meeldi. Teemaalgataja loetlegu parem see üles, mis tal alles on. Selle allesolevaga annab elada küll.
 
seda et 19. jaanuar 2017, kl 20.56
mul on ka väga raske elu olnud, pool elu vist kohe, olen ka tahtnud elust lahkuda. kuid praegu on mul hea meel, et mu elu just selline oli nagu oli kuna inimene areneb ainult läbi kannatuste ja just tänu nendele kannatustele olen ma täna see, kes ma olen. oskan olla õnnelik ja oskan olla tänulik. aga selleni poleks ma jõudnud, kui poleks seda rasket teekonda läbi käinud.
 
Kalake 19. jaanuar 2017, kl 21.07
kiisuke Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui tunnete, et olete elust väljas, kaotanud sobra
> d, töö ja pere, kas olete ka moelnud, et mis motet
> on edasi olla? Voi lihtsam minna olematusse?

Oleneb, kus elad ja mis sul veel jäänud on?
Kui töö kaotatud, siis on halb, Töö on mingigi asi mis veel edasi viib ja annab lootust. Töö on nagu kohustus ja sunnib pingutama. Kui pingutad, siis asjad lähevad paremaks. Tagasilööke on kindlsti.

Tuleb väikeste asjadega tegeleda, mis rahuldust pakuvad.

Elul on mõte, et areneda ja siin Maailmas elada. See on eluetapp, mis näitab, et on aeg endaga tegeleda ja puhata. Nutta, naerda, vihastada. Mõni ei pruugigi aru saada sellest. Mõõnasi on mõnel inimesel rohkem, kui teisel. Mõõnadega tuleb toime tulla. Tuleb aeg maha võtta ja lihtsalt olla. Anna aega ja tulevad paremad mõtted.
Sellepärast ennast siit Maailmast lahkuma ei ole mõtet ka teiste pärast, kes on teinud sulle kahju või lihtsalt tülli minemise pärast. See on raske! Igal asjal on teatud aeg, mille läbi käid ja see teeb tugevamks. Kuid ennast ei tohi hävitama hakta sel õhukesel jääl. Kindlasti mängib ka suurt rolli keegi, kellegagi kõigest rääkida. Kuid vahest on inimesed oma aitamisega rohkem kahju teinud kui kasu.

Aeg teeb oma töö. Hakka sealt peale, mis sul endal veel jäänud on. Nagu üleval kirjutatud, et füüsiline aktiivsus ükskõik millises vormis annab elujõud ja viib halvad mõtted. Leia endale sobiv ja tegele tasa ja targu, samm sammu haaval.
 
vobla 20. jaanuar 2017, kl 20.12
minu elu mõte on armastus.
kui see sinult võetakse (ma ei pea silmas tatikaarmastust) ja sa enam ei näe mõtet, siis miks mitte ennast välja kirjutada. ma saan väga hästi sellest soovist aru.
 
nõiaella 20. jaanuar 2017, kl 21.34
mul oli poolteist aastat tagasi aeg, kus olin augus, suures ja mustas. miks ma midagi fataalset ei teinud, oli põhjus, et ma hoolisin oma lähedastest. tegelikult peaks endast hoolima, aga sellises olukorras on tõesti ükskõik. kui väga hulluks läheb, siis aitab arst, kasvõi valvearstile pöörduda, häbeneda ei maksa. mina sõin antidepressante ja sain üle. muidugi on tark mitte lasta seda niikaugele minna, on ka muid vahendeid enese aitamiseks, tuleb tegutseda, oodata ei maksa.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!