Kõige parimat nõu annavad tihti ikka "saatusekaaslased"ise-seepärast,ehk võtab keegi vaevaks ja kirjutab midagi ka mulle toetuseks-nõuandeks.Minule kõige parim nõuanne on muidugi selles keskkonnast lahkumine-minu puhul seega töölt,sest minul on allergia keemiliste ainete suhtes,mille aurusid olen sunnitud töökeskonnas taluma kõrvalise isikuna,sest ei tööta ise otseselt nendega.Allergia väljendub pearingluses ja hingamisteede ärrituses,mida peaaegu edukalt olen minujaoks kõige paremini allergiarohu Semprexiga maha surunud.Kuna praegu käib tööturul ju äge võitlus,siis püüan hakkama saada,aga kui kaua,ning kui ohtlikuks see mulle võib kujuneda,see on mu põhimure.Varsti lähen ka testi tegema,et konkreetne allergeen välja selgitada,mida seegi aitak,eks see siis egk selgub.On palju ka sellist,mida kohe küsidagi oska.Olen tänulik toetavate vastuste ees,veel enam nõuannete eest!

Olin 15 aastat tagasi umbes samas olukorras. Aga sümptomid olid teised: hakkasin hirmsasti sügelema, hommikul vähem, mida õhtupoole, seda hullemaks. Kodus oli asi õhtul juba nii hull, et istusin voodi serval, sügasin ennast ja nutsin. Unerohtude abil magasin mitu kuud (läbi une ikka kratsisin). Jooksin arsti juurest arsti juurde enne kui sain kuulda midagi allergoloogi olemasolust. Iva oli selles, et ma ei talunud 0,5% fenoolftaleiini, millega oli immutatud äsjaremonditud kontoriruumis põrandakate. Abi sain sellest, et kolisin teise kabinetti ja sain mingeid veenisüste. Ja üle läks. Aga ilma põhjust kõrvaldamata ei ole mõtet rohte sisse ajada. Ja võttis ikka paar nädalat kuni veri taas puhtaks sai (eosinofiilide arv veres läks taas normi). See oli õudseim aeg mu elus.