Sedaviisi, ostustasin, et kuskilt otsast peaks hakkama asjade kulgu paremuse poole suunama.. kellegile teisele mul oma muret kurta pole, seega kirjutan siia teile.. r22gin n8 suu puhtaks.
Olen kena neiu, kes n2eb vanem v2lja, kui passis kirjas. Siit tekib lugejal kohe kysimus: mis probleem v6ib yhel kenal neiul siis ometi olla, et ta siia rubriiki oma murekirja postitanud on? Aga oh imet, kena neiu olen ma vaid paari inimese arvates. Ise nendega seda arvamust ei jaga ja mul on palju pooldajaid. (Kinnitamata andmetel - toim.) Milles siis asi? Ma olen paks. Korpulentne, ylekaaluline, tsellupomm, v6dv6dv6dv6disev.. kuidas keegi soovib! Mulle k2ib mu keha kohutavalt n2rvidele. Ma olen pidevalt masenduses, ei ole n6us isegi oma s6pradega v2lja minema, sest h2benen oma keha. M6eldes v2lja jaburaid vabandusi jahenevad mu suhted s6pradega yha enam ja enam. Probleem otseselt seisneb selles, et ma ei suuda ennast kontrollida. Mul puudub tahtej6ud ja enesevalitsemine. Ma m6tlen pidevalt sellest, kui paks ja kole ma olen ning kui pyyan v2hem syya, siis keerlevad mu m6tteid ainult toidu ymber. Ma ei suuda enam keskenduda, koolis on hinded halvaks l2inud, suhted 6petajatega muutunud kannatamatuteks. Ma ei oska enda olukorda kirjeldada.. ma s88n isegi siis, kui mul isu ei ole. Ma ei pea piiri. K6ht saab t2is, mina aga s88n edasi, sest mulle meeldib toidu maitse! P2rast on mul k6ht kohutavalt valulik ja mul on suured syymekad. Mitu korda olen proovinud n2ppe kurku ajada, aga tulemusteta. Ma ei suuda ennast oksendama ajada. Seet6ttu pysibki see toit minu sees.. ja mina yha paisun ja paisun. Oleks mul v2hemalt buliimia, see liigs88misehaigus, kus k6ik toit v2lja oksendatakse. Seda saaks v2hemalt ravida. Seda osataks v2hemalt ravida. Emale ma oma murest r22kida ei saa. Ema vihastab mu peale ja ytleb, et ma pole paks ja et mul on kinnisidee ja et halamise asemel v6iksin ma hoopis jooksma minna. Aga mulle ei meeldi joosta, see pole minu stiil. Mul j22b hing kinni. Selle asemel k2in 2 korda n2dalas aeroobikas. (rohkema jaoks raha ja aega ei j2tku) Mulle tundub, et mida rohkem ma aeroobikas k2in, seda suuremaks ma paisun. Ja see s88mine..
Ma ei tea mida teha. Ma olen t2iesti lootusetus olukorras. Uskuge v6i mitte, peast on l2bi k2inud ka enesetapum6tted kuid 6nneks (kahjuks?) olen sellise asja jaoks liialt arg. Kaaluj2lgijad? Ma ei suuda pikalt reeglitest kinni pidada. Olen yritanud pidada dieete, kus on kindlad toiduajad ja suhteliselt k6htut2itvad portsjonid ning keeld peale kella kuute 6htul syya. K6ige kauem pidasin vastu 5 p2eva.. Kohutav!
Mul pole selgroogu, nagu ytleks mu vanat2di. Mis on minu saatuseks?
L6petuseks ka v2ikesed numbrid, et lugejal oleks jutt arusaadavam. Olen 175 cm pikk ja kaalun umbes 75 kg. T2pset kehakaalu ei tea, sest kodus mul kaal kui selline _segav_ faktor puudub ja ema keeldub seda intensiivselt soetamast, kartes minu hala kehakaalu p2rast. Hakkasite naerma? Arvate, et paisutan asja yle? Kahju. Numbrid ehk pole t6esti nii hullud, kuid v2ljan2gemine kyll. Ahjaa, mainiksin veel seda ka, et sale figuur on saanud minu kinnisideeks. V2ikese vahega tavalistest kinnisideedest - mina ei suuda enda rahulolu nimel midagi teha.

Tere sulle!!!

Ära ole nii lootusetu -
1. keegi meist pole ideaalne, vähemalt enda jaoks. Oluline on
positiivselt endasse suhtuda, armastada ennast. Positiivne
energia tõmbab.
2. kui sa emale oma murest rääkida ei julge või ei saa või ei
taha ja kui sul ei ole ka kedagi teist lähedast
inimest,kellele oma muret kurta,siis üks võimalus - pöördu
oma perearsti poole ehk leiate koos probleemile sinu jaoks
sobiva lahenduse.Ja ma sovitaks astuda läbi ka psühholoogi
juurest.
3. sööma peab, ainult et korrapäraselt ja mitmekülgselt. Äkki proovid enese jaoks koostada mingi söögikava - paned kellaajad paika. Ja pead siis nendest ka kinni.Ja õhtul peale kuut näiteks enam ei söö.Ja kui tõesti nälg on suur, siis krõmpsuta porgandit,joo vett või taimeteed.

4. ja käi aga trennis edasi - paksemaks see sind nüüd küll ei tee! Ja kui sa trennis käid, siis on sul ju ka treener, kes kindlasti oskab sulle omalt poolt head nõu anda. Koostage koos näiteks koos välja sulle sobiv päevakava.

Kindlasti on neid soovitusi veel ja veel.

Jõudu sulle!

Väga masendav lugu. Mina alustaksin sellise arutu käitumise tagamaade otsimist hoopis sügavamalt. Tundub, et sa vaevled elamise mõtte puudumise vms all, et sul puudub igasugune stiimul edasi pürgida. Ja pole siis ime, et teed asju, mida teha ei taha ja ei suuda end kontrollida.
Mõistan sind, kuna aasta tagasi vaevlesin ka ise samalaadse probleemi käes. Kosusin mis kole. Sõin arutult magusat ja kui järele mõtlesin miks ma seda teen, sain aru et ma tegelikult üldse ei tahagi nii väga kogu aeg õgida, aga puudus üldine siht ja edasi mineku tahe ning selles meeletus tühjuse tundes aitas pidev näksimine muret leevendada. Siis leidsin elule mõtte, mis minu jaoks peitus usus jumalasse. Mitte et ma tahaks hakata sind usku pöörama, sa ise tead mis teed, kuid minu jaoks oli see lahendus ja parim minu jaoks. Niisiis mis see ka ei oleks, usk või armastatus kellegi vastu vms, on vaja leida mingi idee, suund. On vaja oma mõttemaailma parandada, tundub et praegu on see sul igas mõttes tühi ja nii sa täidadki seda maitsemeelega. Umbes nii vist peaks mu mõte olema.

Ja siis minu jaoks kõik. Hakkasin jälle hoogsalt trennis käima, tundsin elu vastu huvi ja sellises rõõmsas tundes jäi söök kaugele tahaplaanile. Praegu olen heas vormis, rõõmus ja kindel oma põhimõtetele. Muidugi tuleb ka mul vahel kiusatus arutult karamellijäätist süüa või kui kodus muud head pole, siis lihtalt midagi hästi palju süüa. Kuni kõht hirmus punnis ja ikka kohe väga paha olla. Aga kui algab uus päev, jätan eilse selja taha ja ohjeldan oma söögihimu, sest just sellises enda taltsutamises peitub minu jaoks õnn.

Kuule, sul on küll mingi paranoia! 175/75!!
Mina olen 173 ja vist ca73kg ja pean ennast täitsa kenaks inimeseks! Sõbrad-tuttavad-ka võõrad mehed ka.
Loomulikult tahaksin olla peenem, nii 5kg kergemana, mäletan, et olin endaga vägagi rahul. Püüan ka toiduga piiri pidada, rohkem vett juua, jne neid teada-tuntud nippe. Aitavad ka.
Sinu rahulolematus ongi see, mis paneb sind sööma, kuna söömine tekitab ajutise rahulolutunde, mis siis kompenseerib sinu totaalst rahulolematust. Kui sa leiaksid boifrendi ja armuksid, võtakid hetkege 10 kg maha, sest kaoks sinu totaalne rahulolematus endaga. Soovitada oskangi seda, et pead kuidagi ennast ja oma elu hakkama võtma rõõmuga, rahuloluga, siis kaob iseenesest see mõttetu õgimine.

Aga miks ülepea peab peenike olema? Võiksid endale aru anda, et kõik naised ei ole loodud peenikestena, nii nagu kõik ei ole loodud ilusatena, tarkadena, sharmantsetena jne. Mõnedele inimestele on antud särada, suurem osa peab leppima taustaks olemisega. Ja mida rohkem need taustainimesed punnitavad, et olla keegi teine, seda tobedamaks nad muutuvad. Vaata tänaval inetut naist, kes on väga moekad riided selga pannud - haletsusväärne. Ta ei kanna neid välja. Ja pole mõtet proovidagi. Tagasihoidlikumalt riietatuna näeks ta parem välja. Nii ka söömisega - kellele ikka tuleb kilosid juurde, seda ei aita suurt miski, ei kaalujälgimine ega dieet. Sest ikka on elus hetki, kus "unustab hoidja ja tabab püüdja", ehk ei ole lihtsalt võimalik seda vormishoidvat elustiili järgida. Ja siis jälle + 5 kg. Ja mida rohkem selle otsas muretseda, seda kiiremini kilod tulevad. Mina pole elus kaalu pärast muretsenud, olen söönud mis pähe tuleb ja mis maitseb ning viimase 15 aastaga juurde võtnud kaks kilo. Ja need kaks kilo ei koorma mind kuidagi. Iseasi on muidugi see, et rämpstoidu õigimine hakkab niisama tervise peale, sestap olen sellest püüdnud hoiduda.

Täitsa nõus appiii'ga. Minu eelpooltoodud mõtted, ainult teises sõnastuses.
Terje, oleks armas lugeda, mis sa meie soovitustest arvad. Anna teada!

Aga nende meestega on jälle nii, et:
Olen koguaeg olnud ühes kaalus 170/57-58. Raseduse ajal võtsin aga juurde !!20kg!! Kus juures mees oli minu 78 kiloga väga rahul, ja nüüd nuriseb koguaeg, äh kui kondine - varsti pole enam midagi katsuda! Olen samasugust tendentsi täheldanud ka teiste meeste juures!
Nii, et pea püsti, maailmas on rohkem neid mehi kas tahavad enda kõrvale naist, mitte aga harjavart!

oh ma olin eelmine aasta ka kohutavalt paks. ma polnud kunagi nii palju kaalunud oma elus. Lihtsalt koolis ja tööl oli kõik nii pingeline ja lihtsalt koju tulles sõin ära korraga mitu saiakest ja kartulikrõpse ning jäätist ..ah üldse kõike head ning sain niimoodi oma pingetest lahti. Kuna ma alati olnud ikka selline trullam ,siis ise ei pannud tähele kuivõrd ema hakkas et vat et sa paksemaks ei lähe. Ja mu peikal oli suhtumine neutraalne ,et ah ole selline nagu oled,et kui söömine rahustab siis söö, isegi tõi poest mulle head paremat et ma elust röömu tunneks. Kaal aga kasvas nii suureks et ei suutnud enam kodust välja minna, kõik riided ka kitsaks läinud. Oi masendus oli veel suurem kui enne. Ja lihtsalt tänu oma peikale ,kes vedas mu trenni(suvel küll jalgrattamatkad ja pikad metsajalutused, oh igasugu liikumist) ja hakkas koos minuga treenima/liigutama ning Ma pean teda tänama et Ta oli tõeline tugiisik mulle. Kutsus ikka Mind korrale ja omamoodi võistlus oli et kumb võtab rohkem alla kaalust jne Ma kaotasin 15 kg oma kehalt. Nii et ainult alkohoolikutel ja ei tea kelle pole vaja tugiisikut vaid ka teiste probleemide korral ,sest üksi poleks Ma seda läbi teha suutnud.

kuule terje, hakka jalutama. ei aja higistama, on tasuta ja pealegi saad värsked õhku. nii kaua kui sa longid tänaval, oled sa vähemasti külmutuskapi juurest eemal. pealegi on alla võtmiseks kõige tähtsam õige mõtlemine: ega ei pea mõtlema, et ma ei saa kunagi enam kooki süüa, otsustad näiteks, et jätan täna koogi vahele aga söön siis laupäeval. korralik kommipäev kord nädalas aitas mul ülejäänud kuus päeva vastu pidada ja kümmekond kilo märkamatult ilma erilise pingutuseta kaotada.
hästi mõjub ka enda premeerimine: tahad näiteks huulepulka saada-raha hoiad saiakeste ja kommide pealt kokku, sest olgem ausad, ega see maiustamine nüüd tasuta ka pole. ja hakka nüüd kõigepealt sisendama endale hoopis seda, et SA SUUDAD.Jõudu!

Aga ikkagi, mida teha siis, kui ei ole mingit tugiisikut? Olen käinud kaalujälgijates - muideks tõesti pidaisn programmist kinni, aga mul langes kaal 5 kuuga - 3 kilo. Noo kuulge - kui mul on vaja 30 kilo maha võtta - siis mis, käin 4 aastat kaalujälgijates või? Enda arvates ei söö ka eriti palju, aga kaalu tuleb ikka juurde - ja siis kui olen nn. rangel dieedil - no nii 1000 kcal päevas - siis ei liigu kaal mitte kuskile.
Ja söön tõesti palju juurikaid ja puuvilju ja vähe rasva jne.
Käisin ka trenni tegemas - aga esiteks kompleksid tulid ette ja kaal ka kuskile ei liikunud.
Kellel on häid mõtteid? Aidake?

Rahvas sööge ananassi. On küll vastik pikapeale, suu teeb ka seest paksuks, aga selle eest annab vähe kaloreid, on puuviljasuhkur, (mitte suhkruroo või peedi), täidab kõhtu, ei ole nälga, ning puhastab soolestikku.
Kaks ananassi päevas, üks hommikul, teine õhtul. Täna läheb mul niiviisi juba neljas päev, olen 4 kg maha võtnud. Ka paar õuna olen vahepeal ära söönud ja porgandi mahla.
Ei usu, et see kuidagi tervist kahjustav võiks olla. Igasugu valku ja proteiini võib hiljem jälle süüa, paar nädalat ilma ei tee mitte midagi!!!

Üks tore trenn on veel olemas - rahvatants. Alustada võid neidude/naisrühmast või kui julguse kokku võtad, võid kohe segarühma minna. Segarühmas on see hea asi, et teed kõvasti trenni - treenid lihaseid - ja poiste pärast tahad ka kenam välja näha. Seltskond on tore!
Peegli ees seistes tee naeruteraapiat - enda keha vaatamise asemel naerata endale ja tuju läheb paremaks!

Ma ei oska kusagilt alustada. N6uanded ja soovitused on teil v2ga realistlikud, olete minust suhteliselt 6igesti aru saanud, mis on suur 6nn, sest sellist muret on raske v66rastele seletada. Niipalju veel, et neid teada-tuntud nippe ma t2itsa kasutan. Vett joon suhteliselt palju, m6ni p2ev v2hem, m6ni p2ev rohkem. 6nnelik olemisest niipalju, et kaua sa ikka jaksad naeratada kui sisimas ilm pilves on. Ma olen selle ju k6ik l2bi elanud. M6tlesin, et aitab, enam ei j6ua masendada ja siis olingi paar kuud j2rjest selline positiivsusest kiirgav energiapomm.. aga yhel hetkel ma v2sisin, ei j6udnud enam. Ja k6ik algas otsast peale.
Ait2h Inksule huvitava idee eest. Proovin kindlasti.
Teistele ka suur-suur ait2h, ma usun, et te ei pahanda kui ma teid k6iki siin nimeliselt eraldi ei t2na, see l2heks lihtsalt jube pikaks. :)
N2ete siis, t2na on mul juba parem tuju kuid siiski ma ei kahetse, et selle kirjatyki siia postitasin, kuna vastasel juhul oleksin ilma j22nud niiv6rd positiivselt meelestavatest kommentaaridest.
Te ei kujuta ette, kui hea oli teie vastukajasid lugeda - suunurga kerkisid iseenest. Ait2h.

K6ike head soovides,
Terje

Tõsi, kõhn olla on iga vähegi korpulentsema naise unelm.Aga lõppkokkuvõttes ei pruugi kõik nii välja kukkuda kui algul kavas. Näiteks mina kaalusin käesoleva aasta 1.märtsil 64 kg.Minu pikkuse juures -174 cm- pole seda ju üldse palju aga enda arvates olin ikka jube paks.Seejarel lülitasin menüüst välja shokolaadi,kreemikoogikesed ja muu, mida me kõik nii väga armastame -ja see oli nii lihtne- ning sõin 2 korda päevas ning aprilli keskel võisin elu nautida 14 kg kergemana.
Mulle meeldis kaaluda 50 kg.Aga ööpäevaringne väsimus,tuttavate pidevad küsimised minu tervisliku seisundi kohta ning ärajäänud menstruatsioon lõid asjale muidugi oma pitseri.Viimane põhjus viis mind günekoloogi juurde, kes mind taas sööma sundis.Nii kadus mul motivatsioon ja täna kaalun ma taas 65 kg...
Kindlaim viis kaalust alla võtta on kiirkõnd, mitte lonkimine.Vahemaad, mis trollis tunduvad pikad, ei ole seda tegelikult üldsegi.(Ma ise kõndisin kevadel peaaegu iga päev 1,5 tundi.)Loomulikult on vaja teha muutusi ka toidusedelis.Arvesta seejuures seda, et sa sööd selleks, et elada, mitte selleks, et peletada igavust või väsimust- toit ei blokeeri sinu tundeid.
Igetahes soovin ma sulle julget pealehakkamist ja kindlat meelt.Aga ära üle pinguta!

Kui probleem väga suureks kätte läheb, otsi abi arstilt või psühholoogilt: tegu võib olla söömishäirega, nimelt kompulsiivse ülesöömisega. See on täiesti ravitav nagu buliimiagi. Aga kui suudad leida tahtejõudu, positiivsust ja usku iseendas ja sõprades, siis soovin sulle ainult edu ja päikest! :)

To: Kiku
Mitte et ma oskaks midagi soovitada.. Mul vaat´ et sama mure. Olen ühtekokku 2 aastat Kaalujälgijates käinud aga peale selle, et toit kippus kinnisideeks muutuma, ei toimunud eriti midagi. Jah, toidukorvi valin nüüd küll hoolikamalt. Nii olen pea 4 aastat ikka väga jälginud, mida söön.. Paraku on minu kaal lihtsalt selline nagu on 70 ümber (pikkus 1.69 umbes), suviti on lihtne 5 kg lahti saada, sügiseti vastupidi... Tegelt võib viga näiteks kilpnäärmes olla... ei tea, kirjuta kui viitsid mõtteid vahetada.

Kas põhimõtteliselt siis päevamenüü on 2 ananassi, paar õuna ja porgandimahl? Hmmm, iseenesest võiks ju proovida, tundub huvitav. ja siis veel - kus sa ostad porgandimahla ja kelle toodang. Mina olen poes näinud ainult pisikesi porgandimahla pudeleid - beebidele.Palun vasta
Ja veel - kas kõht väga tühjaks pole läinud?

Jah, täpselt nii. Sellest saab kõhu täis küll. Ananass on tegelikult päris suur. Porgandimahl on väga hea Granini firmal, klaaspudelites ja teine hea mahl on sama firma porgandi-apelsiini. Ja loomulikult vett, vett, vett, selle unustasin lisamata.
Ananasse soovitan osta mitte Selverist, maksavad üle 50.-, samas Prismas oli 23-25.-, sordi vahe ja need kallimad on ka liiga magusad.
Täna oli 5 päev seda dieeti, tahaks loota, et ma ka nädalavahetusel kodus vastu pean.
Aga jõudu ja edu, kes tahavad ka proovida, igatahes seelik juba loksub seljas.

Igasuguse dieedi tulemus on ajutine. Seega absoluutselt mõttetu, muidugi, kui ei oldagi ajutise tulemuse peal väljas. Püsiva tulemuse saamiseks tuleb toitumisharjumusi muuta kogu eluks.

Kulla Terje,
Su jutt tundus mulle üsna tuttav kõik, ei hakkagi siinkohal oma kogemustest rääkima... aga tead, seda ütlen küll, et buliimiaga (ehk siis teaduslikus keeles bulimia nervosaga) ei pea tingimata oksendamishood kaasas käima. Sinna alla käib ka lihtsalt kontrolli-alt-väljunud söömine... probleem, millest on raske jagu saada. Ja, kui probleem on juba kaua väldanud ning tõsiseks muutunud, siis võibki olla eriti raske sellest ise jagu saada. Ütled, et ei ole tahtejõudu, et end kokku võtta - tead, olin pikalt ise selle idee vastu, kuid tõepoolest on olemas sellised toredad asjad nagu antidepressandid. Mida ei tuleks võtta kui probleemi lahendust, vaid kui ajutist abivahendit, mis lihtsalt aitaks 'otsa lahti teha', hakata tunneli otsas valgust nägema. Meelelaad muutub rahulikumaks, tuju optimistlikumaks ja emotsionaalsusest/närvilisusest tingitud söömishood jäävad ära. Ja lihtsam on ennast liigutama ajada (tõesti on reipamat sorti kõndimine jube efektiivne, kasvõi pool tundi päevas alustuseks). Ning kui juba oled natuke enda peal tulemusi näinud, muutud ka ise seesmiselt tugevaks ja leiad iseenda seest motivatsiooni jätkata... ka ilma ravimiteta.
Muidugi ei ole mina asjatundja, aga soovitan kasvõi minna ja rääkida mõnele psühhiaatrile (ei maksa häbeneda, selleks nad ju on!) ning kuulata tema arvamust, kas soovitab sulle tablettravi.
Ole tubli!

ok - alustan homsest ja üritan nädal aega nii elada - järgmisel reedel kirjutan tulemustest :)

Tegelikult ei tohi vist siiski selle ananassiga liialdada ühel lihtsal põhjusel, ta teeb suu katki.
Pidasin oma nädal aega vastu ja ka nädalavahetuse, esmaspäeval tööl aga hakkas suu seest lausa veritsema.
Ei oleks uskunud, et see nii mõjub. Eile sõin ainult õunu ja hautatud juurvilju.
Täna jätkasin jälle ananassiga, suu paranes vahepeal ära.

Nii et soovitus, süüa võibolla üle päeva ananassi ja muidu juurvilja ja õunu.

Loodan, et Sul nii täbarasti ei lähe kui mul.

täpselt sama mure mis kikul ja niisamal! no ma võin nädalate viisi ainult tatraputru ja juurviljahautist süüa, aga kaal ei liigu! põhimõtteliselt olen ma need kõige jubedamad asjad---viinerid ja vorstid ammu unustanud. ja kui jäätist söön käin salaja vetsus nappe kurku toppimas. peale paarinädalast loominguvaese toidu söömist ma murdun ja kukun õgima, piiramatult, siis oksendan, ja 15 min tunnen et kõht on tühi ja söön jälle ja nii eneste tülgastuseni.
eelmine aasta tegin kõvasti aeroobikat isegi 5 korda nädlalas, ei mingeid tulemusi, pigem isu tõusis veeelgi ja siis oli ju ka mõte ma treenin nii palju, ma ju võin siis prakartuleid süüa.
ja nii siiis ongi, nädal juurvilju, nädal buliimiat.
samas on mul oma 12kg maha võtta.
aegajal olen ma sunnitud nädalas 2-3 päeva ilma elukaaslaseta elada, siis ma vsöön tatartvõi teen veepäevi, aga kui tema on lendab kõik vastu taevast, ta tahab liha ja hästi süüa ning tele ka ees kommi või jäätist või popkorni. olles selgrootu nagu ma olen ei suuda ma vastu panna ja loodan "taganemisteele" vetsus
eelmine jaanuar võtsin end peale neid verivorste kokku ja läksin kaalujälgiatesse. esimene nädal 1,7 kg. järgmised kaks kuud kokku 3.4 kg(sest siis oli juba elukaaslane kodus)
nende programmis hirmutas mind toiduvaliku rohkus, siis ma ei suutnud end kontrollida, esimesel nädalal oli lihtne puder, juurvili aga kaua sa jaksad nii, alati ei söö ju kodus ka!
eks näis, ma nüüd plaanin, et ei oksenda enam, vast hakkab mul siis nii paha, et ma järgmine kord tahan vähem süüa
ootaks tuge ja arvamusi, nõuandeid

Mina olen 170cm ja 80kg ja ei arva kah ei olen jube paks. On paksemaidki.
Muide, osalen praegu kaalujälgijate rühmas ja tahan ca 10-15kg alla võtta, aga ikkagi ei arva, et praegu midagi ülemõistuse oleksin.

Mariann, miks oksendama peab? ausõna, see ei ole küll tervisele kasulik. Mul endal pole elus kaaluprobleeme olnud, aga üks mu sõbranna sai liigsest söögiisust lahti sellega, et jõi enne sööki klaasitäie rohelist teed ning teleka ees näksimised asendas kihiseva ja jäätükkidest kõliseva mineraalveega. Tegelikult vajab inimene teleka ees midagi head - aga see hea võib olla ka 0-kaloriga. Proovi!!!