Enda meelest mul mingisugust probleemi ei ole. Kirjutama sundis asjaolu, et nii minu elukaaslane kui ka ema arvavad, et ma olen anorektik. Ei tea. Kui ma peeglisse vaatan, siis endale küll nii ei tundu.

Olen 166 cm pikk ja kaalun 45 kg. Söön tõepoolest vähe. Üks kord päevas ja tavaliselt hommikuti, et päeva jooksul kõik sisse söödud kalorid ikka ära kulutada. Trenni teen 7 päeva nädalas. Vahele ei jäta mitte kunagi, isegi haigusega lähen - hambad ristis. Jooksen 40 min järjest ja suht kiiresti. Pärast trenni ei söö mitte kunagi.

See pole vist normaalne, või mis?

kas oled kindel et see just anorexia on - konsulteeri arstiga

ega se va peegel ei ole mingi diagnoosi paneja ja kodused samuti ei pruugi seda olla

korra päevas on küll tõepoolest ebatervislik süüa, eriti arvestades sinu suhteliselt suurt treenigukoormust

organismile on vajalik ikka iga nelja tunni takka uusi toitaineid ringlusse laskmiseks ette anda

näitajaks, et su organism selle all kannatab on juba vihje, et oled ka haige olles trenni läinud

kui tervis korras ja mingeid toitainete puudujääke pole, ei tüki ka haigused ligi

organism peab vähemalt ühe päeva puhkama, nii et 7 korda nädalas trenni teha küll tervislik pole, eriti veel haige olles.
Kaua sa kavatsed niimoodi vastu pidada?

no selle pikkuse juures on 45 nagu vähevõitu küll. miks sa seda trenni nii meeleheitlikult teed, kas oled sportlane või kardad rasva minna või väidad, et ei saa teisiti? inimene peab ikka vähemalt 3x päevas sööma, mitte küll palju, aga 1x on ikka üle mõistuse nälgimine minuarust. mida sa siis hommikuti nii kaloririkast sööd, et nii õudselt end trenniga piitsutama pead?? kui sa ka meditsiinilises mõttes haige pole, siis arusaamine tervislikest eluviisidest ja tasakaalust on küll väga veider.

Unustasingi mainimata, et kahe söögikorra vahele jääb tavaliselt u 24 h. Mõnikord rohkem mõnikord natuke vähem. Hommikuti söön mõne viilu leiba ja jogurtit. Vahel ka õuna. Trenni teen sellepärast, et tahan veel peenem olla, kuigi konte ja ribisid võib praegugi vabalt üle lugeda.

Hull olen, vot!

Hull on liiga leebelt öeldud. Tõsisemad tervisemured on tulekul, kui sa sööma ei hakka. TÕSISED.

Nii edasi minnes oled varsti haiglas ja sinu päästmine saab arstidel olema väga raske. Võiksid pöörduda psühholoogi juurde.

...ja selliste hullude ravi eest maksavad maksumaksjad?! Kurb! Ja nõme! Raudselt ootab sind ees lähiajal kokkukukkumine ja kiirabiauto mis su haiglavoodisse viib pikaks ajaks. Loodetavasti hakkab seal voodikõrval vähemalt korra päevas ka psühhiaater käima... Ahjaa, ja Sinust on KAHJU ausalt, ja su pereliikmetest ka et nad sellist jama kõrvalt peavad nägema.

Taevake!V6ta endaga midagi ette!Su emal ja mehel on 6igus.Loe eelnevaid kommentaare,saad aru,et k6ik on su ema ja mehega n6us.Sa oled haige.Sest organismi yldisest kurnatusest pole enam asi kaugel.Aga eks igayks tea ise kuidas suitsiidi sooritada!!!

Kõigele eelnevale lisaks, et üks kord päevas söömine tuleb alla võtmisele KAHJUKS, sest ainevahetus aeglustub kui ei saa vähemalt iga nelja tunni tagant kasvõi väikest kogust süüa. Kui ainevahetus on end säästurežiimile sättinud (sinul see nii kindlasti on), siis võtab keha igast toidukorrast maksimumi ja talletab iga kalori naha vahele. Sale püsimiseks on vaja süüa 4-5 korda päevas väherasvast toitu (mitte rasvata, vaid vähe rasvast toitu)suhteliselt väikestes kogustes. Siis hoiad ainevahetuse täispööretel. Minu arust oled küll anorektik ja kindlasti oleks asja psühhiaatri jutule. Kahjuks kipub see väga raske ja suht ravimatu haigus olema. Rasked juhtumid lõpevad sagedasti surmaga.

No nüüd läheb päris hirmutamiseks! Musi, ära kuula kedagi vaid tee nii nagu sulle sobib, kõik on normaalne mida normaalseks pead. Ohtu näen hoopis mujal - vajadus enesele pidevalt tõestada milleks võimeline oled (7 päeva nädalas ja isegi haigena trennis käimine). Kui taipad, et oled väärtus ka midagi tõestamata, siis ei juhtu sinuga küll midagi halba

sa oled juba tugevasti alakaalus, päevad peaksid juba kadunud olema või siis varsti kaovad. võib juhtuda et koos võimalusega üldse kunagi lapsi saada. ja kui sinu kaalus inimene peeglisse vaadates leiab et on paks ja peab alla võtma, on tegemist anoreksiaga küll.

Kui sa 10 kilo juurde võtad, oled sale, kui 15 - 20, hakkvad härrad sulle järele vaatama - oled mõnusalt vormis. Kui see on sinu teha, luba oma kehale, kes peab sinu igapäevase toimimise eest vastutama, rohkem toitu - see on nii elementaarne. Kui sa tunned, et kompromissile ei jõua iseendaga, siis marss, psühhiaatri juurde. See on tõsine haigus. Ma olen näinud kuidas inimest sellest enam välja aidata ei suudeta. Seda sa ju ei taha.

On küll anorexia. Teadlikult näljutad ennast. Palun, ära tee seda. Mul on kogemusi, kui masendav see on. Kuidas käiakse mööda arstikabinette ja leita midagi tõsist. Ravitakse haigus välja, 2 nädala pärast jälle tagasi. Täielik nõiaring, raiskab raha, aga oluliselt närve ja sööb suhet. Arsti mainivad igakord, et peaksite juurde võtma, aga nad ei suru peale, sest sinusuguse patsiendi suust tuleb ainult kaks eitavat vastust:
"Paksuks ma ei kavatse ennast süüa!" või "Mul ei tule juurde, söön normaalselt." Tavaliselt tähendab see normaalselt söömine alati pingsat kalorite lugemist ja mitte vaba, ohjeldamatut einet.
Kas voodielu on korras?

Voodieluga on sedaviisi, et ega mul selle järgi vajadust küll ei ole. Valus on ka. Aga õnneliku kooselu nimel olen valmis ohvriteks. Kõik siin nagunii kutsuvad mind enese piinajaks. Eks ma olengi.

Ema soovitab ka psühholoogi juurde minna, ütleb, et mul on probleem. Ma saan sellest vist ise ka aru, aga veel suurem probleem on, et ma ei taha midagi ette võtta, mulle täitsa meeldib nii.

Peale igapävase trenni, teen iga jumala päeav ka vähemalt 240 kõhulihaste harjutust, piinan nii mis hirmus.

Mehelt sain ka just sõimata. Käisin täna kaks korda trennis - isegi ei tea miks. Tuli lihtsalt tahtmine. Mitte et energiat nii väga oleks olnud. Tjah, aga seda pole ju kunagi...

Kullake, kust su energia siis tulema peab kui sa midagi ei söö. Sinuga on asjad päris pahasti. Palun hakka midagi enda aitamiseks tegema--tahad ju sinagi head seksi, lapsi, ilusat elu.

see, mis see Musi siin räägib, on nii jabur, et ma juba mõtlen,et keegi kontoridaam ajaviiteks mõtleb sellist juttu välja.liiga märterlikult kõlab kõik see.

Kahju et pean marimutti kurvastama. Välja pole see mõeldud ja kontoridaamist on asi kaugel. Olen täiesti tavaline üliõpilane, kellel on lihtsalt liiga suured probleemid, et nendega ise toime tulla.

Kui kõlab märterlikult, siis pole midagi parata, asjad lihtsalt on sedaviisi.

Aga elu läheb edasi. Olen sellist eluviisi juba pea et neli aastat harjutanud. Harjub ära - inimene harjub kõigega, ka poomisega...

Mis need liiga suured probleemid on, mis ajavad näljutama? Ehk oleks nedest tulnud hoopis küsimust alustada? ja seks, millest pole rõõmu - see viib su varsti emakavähiga lõikusele.

Kulla Musi äara ainult Bella nime kandvaid kommentaare tõsiselt loe eks ju

Mõtle nüüd, kumb on olulisem teie õnneliku kooselu jaoks, kas seks või täisväärtuslik seks, mis ei ole valus ja mida sa tahad?
Sa rikud oma suhte sellega, mitte et mees jätaks su seksi pärast maha, vaid ta ei suuda enam taluda seda, kuidas ta kallim ennast teadlikult piinab. KUIDAS SA TEDA PIINAD!

Nii imelik, kui see sulle ei tundu, annab täisväärtuslik eine inimesele energiat. Kui nii harva süüa, on kõik veresuhkrud väga maas ja energia puudus platsis.

Musi:
Voodieluga on sedaviisi, et ega mul selle järgi vajadust küll ei ole. Valus on ka. Aga õnneliku kooselu nimel olen valmis ohvriteks. Kõik siin nagunii kutsuvad mind enese piinajaks. Eks ma olengi.
Mehelt sain ka just sõimata. Käisin täna kaks korda trennis - isegi ei tea miks. Tuli lihtsalt tahtmine. Mitte et energiat nii väga oleks olnud. Tjah, aga seda pole ju kunagi...

Harjuda ka sellega, et mees sind sõimab, maha jätab, hailgasse lähed, lapsi ei saa ...

Miks Sa seda nälgimist teed? Proovi vahelduseks 3 korda päevas süüa. Kui Sa seda ei suuda, mine kiiremas korras arsti juurde muidu võib juba hilja olla. Trenni võid ju teha iga päev kui tahad kuigi see pole ka päris õige, aga tugev trenn nõuab tugevamat toitu päris kindlasti. Ole tubli!

Tundub,et ise sa oled üliõnnelik oma probleemi üle.
Mida sa siis üldse oma probleemist kirjutad,kui sa ei mõtlegi kedagi kuulda võtta.Olen Marimutiga ühel meelel-tundub juba väljamõeldisena.Mina soovitan sul veel üks 10 kilo alla võtta,
sest sa oled tugevas ülekaalus.Ja sa sööd ikka liiga palju,
kaks viilu leiba on liig,mis liig.
Mõtle sellele.

See jutt on selge provokatsioon. Miks te keegi seda naljaga võtta ei saaks?
Minu arvates on Musi elu väga ilus. Nimelt kunagi ei ole hirmu, et ta ära kaoks (kuigi näha teda varsti enam ei ole). Asi selles, et ta liikudes tekitab tõenäoliselt nii suurt KLÕBINAT, et on võimatu mitte teada, kes tuleb.
Ainult kui maas on paks vaip, on keerulisem. Musi, katsu liikuda mööda parketti või kivipõrandaid, muidu keegi ei leia sind enam üles.

Musi.
Olen seda juba foorumis kirjutanud. Olen ühe anorektikute online-klubi liige. klubis on sadu liikmeid. Mina olen liige alates 2000.a. maist. Alates juulist eelmisel aastal hakkasin klubiliikmete surmi lugema. Oktoobri lõpu seisuga 41 surnut. Ma olin neist 9t ise kohanud - Soomes, Rootsis, Taanis ja üht Pihkvas.
Kui ma eelmine kord samal teemal foorumis kirjutasin, kirjutasin ka kahest tüdrukust (rootslane ja ameeriklane), kes sel hetkel eriti raskes seisundis oli. Avaldasin arvamust, et ameeriklane jääb elama ja rootslane ....loodetavasti. Vale. Mõlemad surid. Üks oli surres 152 cm ja 37 kg (pole väga vähe, eks? aga organism oli selle näljutan/õgin süsteemiga ruineeritud), teine oli 1.68 cm ja kaalus 42 kg, kusjuures enne haiglasse minekut kaalus 37,5 kg. Suri ära.
Ja lisaks on meil seal klubis v ähemalt 2 tüdrukut, kelle (ma ei tea med.termineid, vabandust) pärasool on toodud külje pealt välja. Ühel käisin ise Kopenhaagenis külas - oli teine enne baleriin... Käivad - kott s..aga kogu aeg küljes. Nälgimine võttis nende soolestikult võime ise töötada.
Niiet Mari, Sa võid ju õnnelik olla. Aga. Anorektikud surevad üldiselt noorelt. Surevad, olemata tihti isegi oluliselt alakaalus. Surevad.
Marss arsti juurde. KOHE.

Elus ma olen aga...lapsi ma enam ei saa, aju toitainete vähesuse tõttu on mu IQ langenud 154-lt 115-le. Mu keha on üsna karvane (tüüpiline anorektikute tunnus - karvakasv suureneb). Mõned üksikud näited.

Marss arsti juurde NÜÜD.

Mis moodi see klubi toimib? Kas see on nagu AA või hoopis omasugused tunnevalt koos coolilt ennast? Kas sina ise oled veel anorektik või oled toeks teistele, ise aga terve?

Tere,

anorektik. Õigemini vaheldumisi buliimik/anorektik. Aga klubi nime ma ei anna, sest tegemist on anoreksiapooldajate klubiga. Inimeste klubiga, kes ei tahagi terveks saada ja eelistavad surra. Nad ju teavad, et tõenäoliselt veerand neist sureb või umbes nii. Haige, eks.
Mina pole eriti alakaaluline ( 171 cm ja kaalun 50-52 kg, olen olnud viimase 4 aasta jooksul ka 45,5 kg ja 96 kg), sest ülesöömisperioodid järgnevad nälgimisele. Ma võin surra kahjustustesse aga mitte alakaalu tõttu. Ma ei suuda lihtsalt piisavalt kaua nälgida :-) Ja teiseks olen ma haige juba 11 aastat ja oskan ennast sundida sööma.

Sain targemaks. Karm värk. Miks on maailmas sellised asjad olemas? Pean seda seedima.
Teema on minule väga valus, sest minu armastatu muutus ka kõhnaks ja tal hakkasid tervise hädad. Õnneks suurim takistus sai kõrvaldatud, sest ta teadvustab endale, et ta on liiga kõhna ja võitleb selle vastu.

Njah. Nii idiootlik kui see ka ei ole, ongi probleem selles, et anorektik võib ju ennast peeglist nähes aru saada, et on liiga kõhn. Kui on. Aga samas ei saa ju pidevalt ringi käia, tassides kaasas endasuurust peeglit. Kui ma ennast parajasti ei näe, tundub kogu aeg, et võtan liiga palju ruumi, olen paks jne.
See tundub muidugi luuramisena, kuid Sa, Tarakan, püüa vaikselt kõrvalt vaadata, kas Su armastatu kaalub ennast liiga tihti, püüab märkamatult ja peaaegu pidevalt ennast sõrmedega mõõta ( rääkides haarab käega endal ümber randme, õlavarre, hoiab ümber talje, reie), st hoiab käsi-sõrmi pea pidevalt oma ihuga kontaktis.
Kui jah siis...pead eriti delikaatne olema.