Tere! Siin oli eelpoole räägitud anorexiast, kas keegi on kokku puutunud ka buliimiaga?
Kas sellest tuleb iseseisvalt välja?
Mul on sôbranna, kes on olnud buliimik oma kümme aastat. Nüüd äkki teatas ta, et ta pole "juba" kaheksa nädalat oksendanud, et ta on sellest üle ilma arstide-psühholoogideta. Kas kellelgi on kogemusi?

Kas ta sööb normaalselt? Või näljutab?

Ta sööb umbes kolm korda päevas (niipalju, kui mina näen) ja täiesti normaalset toitu. Enam ei toimu ka selliseid tunniseid "vanniskäike", mis enne pea igal ôhtul aset leidsid.

Mul on siiski mure. Et kuidas môjub 10 aastat oksendamist ja kas sellest on nii lihtsalt vôimalik lahti saada.
Muidu on ta kena, särav, sale ja rôômsameelne noor naine ja ma ei saa üldse aru, miks seda oksendamist vaja oli/on?

Tegin just uurimustöö buliimiast, kust selgus, et erinevalt anorektikutest, võivad buliimikud oma haigusest iseseisvalt välja tulla.

Mul on olnud mingi 2 aastat hoogudena buliimia ja see suvi põdesin juba anorexiat/buliimiat vaheldumisi. Eelmise aasta talvel-kevadel põdesin buliimiat ja siis läks üle ning kevadel hakkas uuesti ja sügisel sain jälle norm. söögi peale tagasi. See lihtsalt tuleb mõtlemisest, mulle pani jälle mõistuse pähe see ,et juuksed hakkasid peast ära kukkuma. Aga jah võin tunnistada et kõike ma süüa ei suuda (just rasvast ja magusat) ,lihtsalt selline barjäär ja ei ole isu ning ka hirm ,et järsku jooksen okendama või siis nädal aega ei suuda midagi süüa. Nüüd söön küll lahjat toitu ja toetavaid vitamiine ning ütleme harjutan uuesti söömist. Et päris sellest lahti saab ei julge pead ikka anda.

Kuna endal on sama probleem(mitte kümme vaid kolm aastat)siis ma arvan ,et ta ei ole ise võimeline sellest välja tulema.
Kuna tal on see juba nii pikka aega kestnud ja ta pole suutnud siiani sellest välja tulla. Ma ise läksin psühhiaatri juurde ja mulle määrati ravi, spetsiaalsed antidepressandid pidurdusprotsesside reguleerimiseks (kuna buliimia on pidurdusprorsessi häire, millega kaasneb nö väärpilt iseenda välimusest). Ravi on kestnud kokku juba seitse kuud. Ma olen paar korda proovinud ravi lõpetada aga kuna haigusnähud on üsna pea peale lõpetamist taastunud olen jätkanud. Ravimite võtmise ajal pole mul söömishoogusid olnud ja on tekkinud söömise käigus küllastumise tunne mida ma pole enam ammu tundnud. Ravi algul on kõrvalnähud väga ebameeldivad kuid need mööduvad ravimi edasisel võtmisel.

Küsimus miks seda oksenamist vaja on? Kuna buliimik EI SUUDA KONTROLLIDA OMA SÖÖMIST ja hirm paksuksminemise ees on suur siis ta oksendabki. Ja selle söömisega on nii, et kui sa alustad siis nagu miski sunnib sind edasi sööma. See on täielik põrgu!!! Söömistung on nii suur et sa ei suuda mõelda mitte millelegi muule ja see tung on lausa füüsiliselt piinav. Peale seda kui sa oled end nii täis söönud et tunned, enam ei jõua, on nii paha olla. Ja enesetunde kergenduseks ning selleks et mitte paksuks minna tuleb oksendada.

Ma soovitan sul oma sõbrannat veenda ravile minema vaatamatta sellele et ta pole nii kaua oksendanud.

Miaga nõus. Püüa teda veenda arsti juurde minema, sest mõni kriis või algav stress või raskem probleemgi võib ta uuesti buliimiasse kallutada.
Aga väga vahva, et sa talle toeks oled!

tahaksin ka öelda, et on hästi tore, et Sa talle toeks oled!!! enamasti (kui keegi teada saab) kohtab buliimik sellist kohtlemist, et jumal, kui vastik, miks sa seda ei lõpeta... ja ma arvan, et 8 nädalat ON tõeline saavutus (ilma jutumärkideta), eriti veel 10-aastase haiguse puhul. aga tõepoolest, püsivama (vähemalt pikaajalisema) pos. tagajärje annaks prof. abi. kusjuures ise olen mõelnud, et kas seda haigust üleüldse on võimalik lõplikult välja ravida... sest kui ka saavutad selle ihaldatava eneseusu ja -kindluse ja stabiilsuse, mis saab siis, kui miski seda tasakaalu raputab??? ja söömine tundub olevat ainus elamus maailmas, mis sulle suudab naudingu (=enesega rahulolu ja enese kohaga maailmas rahulolu) aseainet pakkuda...

anna (ise b. 3,5 aastat ja pean enda puhul hetkel saavutuseks ka 5 "korralikku" päeva. sest on olnud aegu, mil pean saavutuseks lihtsalt päeva)

Anna, ka 5 päeva on saavutus. Ka 1 on.

Tundub ,et söömise põhjused on väga erinevad. MIna ei saaks küll öelda, et söömine minus enesega rahulolu tekitab pigem vastupidi. Söömine pakub võib olla hetkelist lohutust kuni sa sellest "söömis hullusest" ärkad.
Kuid kuna see tung on nii suur siis lihtsalt ei suuda teisiti.
Imelik on see, et kuna seoses raviga mul söömishooge pole on ka mul raske mõista kuidas ma nii lihtsat asja kontrollida ei suuda.

anna kas sa ravi oled proovinud?

Tere!

Tervitused Sulle siia, Liisa! Mina olengi siis see buliimik, kellest jutt käib. Olen tôesti kümme aastat oksendanud ja nüüdseks üheksa (Liisa, vale arvestus:) ) nädalat ilma ôgimata. SEE ON MINU JAOKS NII SUUR SAAVUTUS, ET MA TUNNEN ENNNAST JUBA TERVENA!!!
Selge see, et ma ei ole terve. Ilmselt peaksin tôesti abi otsima. Aga ma ei tee seda. Veel mitte.

Kui ma môtlen kuskohas ja kuidas ma oksendanud olen, hakkab mul endal paha. Ausalt.
See on lihtsalt jube, kui madalale vôib buliimik langeda ja mida kôike teha selleks, et saaks süüa ja oksendada. Kas teil ei ole nii?

Ma ei tea, mis edasi saab. Üritan vôtta päev korraga, tund korraga, minut korraga. Ma ei tea, kui tugev ma olen, eelnevat kümmet aastat vaadates ilmselt mitte väga...

Tahaks küsida teistelt buliimikutelt, kas te olete arstidelt abi otsinud vôi plaanite seda teha? Ma ei kujuta ette seda momenti, kui ma lähen arsti juurde ja ütlen, et pôen buliimiat.

Kas te olete ka môelnud - miks? Kuidas kôik alguse sai?

Eeva. Jah, muidugi olen ma käinud arsti juures, astunud uksest sisse ja öelnud, et mul on tugevad toitumishäired.
Kuule nüüd - selles pole midagi häbiväärset ega arsti jaoks isegi mitte nii meeldejäävat, et ta sind pärast tänaval ära tunneks - arstid on näinud TUNDUVALT imelikumaid asju. Nad on näinud süfiliitikuid, kes pole paar aastat ennast ravinud, kohutavat kõhulahtisust, tupepõletikke, vistrikke suguorganitel, süljenäärme põletikke ja mida veel. Ja sina nüüd kardad, et mida nad sinust mõtlevad, kui ütled, et kannatad buliimia all...

Kõlas karmilt, kuid see polnud minu eesmärk. Mine arsti juurde muidugi. Usu mind, sellest on abi. Muide - esimene visiit on kindlasti raske, sest tundub, et arst ei võta su probleemi piisavalt tõsiselt või moonutab seda. See ei ole nii. Nad lihtsalt ei ole ju kõik need aastad elanud sinuga ühel lainel ning vajavad pikemat vestlust, et sind mõista.

Ise olen käinud selle jutuga perearsti, dietoloogi, psühhiaatri vastuvõtul. Nemad muidugi on mind veel igale poole mujale edasi saatnud. Ahjaa, mina küll pole buliimik - peamiselt siiski anorektik.

Mine psühhiaatri juurde. Mina kohtasin väga head vastuvõttu ja sain abi. Pole küll veel päris terve kuid ma tunnen et aitab. Algul käisin paraleelselt psühholoogi vastuvõtul ka. Psühholoog aitas mul ennast analüüsida ja iga kord kui ma sealt tulin oli mul nii hea.
Ja praegugi on hea kuna ma tunnen et teen midagi mis aitab.
Eeva mine arsti juurde!! Sul on väga hea sõbranna kes sinust hoolib ja seejuures aidata saab.

Kuidas pääseb dietoloogi juurde? kas tartus ka sellist arsti on?
Kas dietoloog on selline inimene, kellele kurta söömishäireid(oksendamine), püüdlust kaalust alla võtta, seedimishäireid??
kas tema juurde minnes on vaja suunamislehte perearstilt?

Eeva, Mia jt ka :)
tähendab, kuigi ma ka ise soovitasin eespool professionaali poole pöörduda, võiks ka sel teemal arutada, millist mõju avaldab ebakompetentse arsti otsa komistamine... kas see võtab julguse teise arsti poole pöörduda, lootuse abi saada; annab tunde, et isegi arst ei mõista sind? sellepärast võiks (ja ma arvan, et see on päris hea soovitus :) ) enne suvalise psühholoogi/psühhiaatri juurde minemist teha veidi eeltööd - kas ta on toitumishäiretega varem tegelenud.
ise käisin (aastake tagasi) teistkordsel üritusel psühhiaatri juures, kes ei paistnud minust üldse aru saavat (nagu oleks varem üksnes b-sõna kuulnud). esimene üritus oli nii 2 a. tagasi psühholoogi juures, kes oli selles mõttes asjalikum, aga kuna ka tema ei suutnud minus tekitada tunnet, nagu ta aitaks mind (tähendab, ei küsinud selliseid küsimusi, mis oleks mind uues suunas mõtlema pannud, ja mida ma poleks endalt juba küsinud/millele vastust otsinud), siis loobusin. ja mis salata, oma parematel päevadel on ikka tunne, et saad oma jõududega hakkama :)).
oh-jah, kaaskannatajad, osalt on hea tunda, et sa ei ole oma probl-ga üksi, aga fakt on see, et kui sa oled enda jaoks kord juba b-võimaluse avastanud (pähh!), siis edaspidi läheb vaja iseloomukindlust ja tahtejõudu, mille sa pead ikka enda seest leidma... (pessimism?)
ja Eeva, kes meist poleks end piinanud mõtetega, et miks ??? ja et kuidas kõik algas... ma ise oskaksin vist märksõnade kaudu arenguetapid ka ära tuua. ja et kõik see psühholoogiline bla-bla on päris õige - et peaks olema endaga rahul sellisena, nagu oled, sinu arvamus endast ei peaks sõltuma sellest, mida teised sinust arvavad jne. see on "peaks". aga kui mina olen juhtumisi see inimene, kes enesega rahuloluks vajab teiste inimeste heakskiitu? ütleme siis otse välja, et "toimivat suhet", mitte üksindust-üksildust. ja kui siia lisada nüüd taas psühholoogilist bla-bla´d, siis "kui sa ise ennast ei armasta, siis kuidas saab keegi teine sind armastada" (selles mõttes jumala õige, et ma lihtsalt ei suudaks uskuda, et keegi võib minust hoolida). aga kui mina ei suuda endast hoolida, kui keegi teine minust ei hooli? nõiaring?
ehh, palun vabandust, väga pikk sai (ja kogu selle pikkuse juures ei öelnud ma ilmselt midagi uut teie jaoks :) ) ja teemakaugeks kiskus ka. aga hea, et te olemas olete siin!!! :))

Mina sain tartu psühhiaatriakliinikus väga hea vastuvõtu ja keegi ei kohelnud mind kui kuutobist.

Nagu te siin räägite, sööb bulimmik mõnikord taltsutamatult palju, kuna isu ei lõppegi otsa. Kas keegi on siiski lasknud ennast isust niipalju kaasa kanda, et kehakaal on tõusnud näiteks 164 pikkusel 64kg? Mis on normaalne proportsioon ühele Tiiu-talutütrekesele, kellest me ju põlvneme kõik vaid paari sugupõlve kauguselt. Uusun küll, et selline kaalu-pikkuse suhe on teile nii hirmutav, et pigem surm, aga siiski?
Sageli on keeruliselt näivatel asjadel lihtne vastus. Isu ei saagi enne otsa lõppeda, kui geneetiliselt normaalne kaal käes. Kas siis tõestu te saategi seda teiste pidevat kiidulaulu, kui olete nii ebainimlikult kõhnad? Või ainult loodate saada samamoodi, nagu normaalkaalus inimesed?

k-le.Buliimikud on tavaliselt normaalkaalus-vastupidiselt anorektikutele.Olen buliimiaga ise ka hädas olnud.Minu jaoks jõudis põhi kätte siis,kui peale üht oksendamishoogu-tundsin selgelt,justkui end kiretult kõrvalt vaadates,et kui nii jätkan siis suren.Organism oli täiesti segi-kogu aeg oli paha olla ja see õudne viha enese vastu.Hakkasin omal jõul tasapisi välja ronima.Harjutasin end toitu normaalsemalt suhtuma-püüdsin süüa korralikult 3x päevas,kanda ainult neid riideid,milles tunnen end ilusana ja mugavalt.Alguses oli kõikumisi palju-tuli ikka ette oksendamist ja sellele järgnevat toidu piiramist aga püüdsin end võimalikult ruttu rajale tagasi saada.Hiljem,kui tundsin ,et üksi ponnistamisest jääb väheks-läksin psühhiaatri juurde.Võtsin mingi aeg Prozakit,mis aitas edasi.Praegu on hullemast ajas möödas 2 aastat ja tunnen end üpris hästi. Usun ,et inimene peab ise paranemiseks valmis olema ja seda tõesti tahtma aga samas laskma end aidata ja otsima abi.Edu teile .