Tervisemure
kuidsa saada üle kompleksidest?
| Katrin 15. jaanuar 2002, kl 12.35 |
Asi hakkas koolist.
Nariti koois sukapükste pärast, enesekindluse puudumise pärast, siis meeste karvamütsi pärast mida vanemad mulle peale ujumistunde pähe surusid; viimase eiramine tähendas kodus "kitli" peale saamist; kodus peksmine ja sõimamine jne.
Nüüd 15 aastat hiljem olen sellest näiliselt üle saanud. Sõpru tuttavaid on palju ja oskan end iga tänaval liikujaga sõbraks teha.
Sisemas aga olen väga ettevaatlik ja kinnine. Kuigi teisete vist tundub, et olen ekstravertne, oma tegeliku mina kelleleti avaldada ei julge. Samuit võib iga isiklikult õeldus negatiivne asi pinna jalgealt viia.
Kas kellegil on ideed, kuidas sellest üle saada?
-------------
Psüholoogi juurde ei julge üldsegi minna, kuna kardan, et te jõuab ilma minu tahtmata minu tegeliku minani, enne kui teada saan, kas see on ikka see inimene kellele end avada.
| mees2 15. jaanuar 2002, kl 13.20 |
Katrin,
Kirjutad: -"Psüholoogi juurde ei julge üldsegi minna, kuna kardan, et te jõuab ilma minu tahtmata minu tegeliku minani, enne kui teada saan, kas see on ikka see inimene kellele end avada"-
Kas Sul õnnestub siis oma tegelikku Mina varjata? See ei õnnestu ju KELLELGI. Tegelikult näitad oma Mina igal hetkel, iseasi on mil määral Sinuga suhtlevad inimesed Sinus midagi ära tunnevad.
Sul on raske. Otsid lahendust..... Lahendus on olemas Su enda sõnades:
-"oma tegeliku mina kellelegi avaldada ei julge"-
Mõtle, kogu julgust ja otsi inimene kellele Sa end tahad avada.
Kirjutad: -"Psüholoogi juurde ei julge üldsegi minna, kuna kardan, et te jõuab ilma minu tahtmata minu tegeliku minani, enne kui teada saan, kas see on ikka see inimene kellele end avada"-
Kas Sul õnnestub siis oma tegelikku Mina varjata? See ei õnnestu ju KELLELGI. Tegelikult näitad oma Mina igal hetkel, iseasi on mil määral Sinuga suhtlevad inimesed Sinus midagi ära tunnevad.
Sul on raske. Otsid lahendust..... Lahendus on olemas Su enda sõnades:
-"oma tegeliku mina kellelegi avaldada ei julge"-
Mõtle, kogu julgust ja otsi inimene kellele Sa end tahad avada.
| Feliks 15. jaanuar 2002, kl 13.27 |
| misterX 15. jaanuar 2002, kl 13.28 |
| chameleon 15. jaanuar 2002, kl 13.30 |
| Feliks 15. jaanuar 2002, kl 13.33 |
| misterX 15. jaanuar 2002, kl 13.33 |
| mm 15. jaanuar 2002, kl 13.58 |
| Mesi 15. jaanuar 2002, kl 14.04 |
Katrin, tahaks sulle kalli teha :)
Mul oli ka lapsepõlves probleeme ja põdemisi - välimuse, asjade, isegi kõnemaneeri (mulle endale tundus et räägin koleda häälega ja pudistades) pärast. Ja eks noores eas külge poogitud kompleksid jäävad pikaks ajaks pilvena pea kohale.
Aga mina ise praegu (olen 25-ne) tunnen, et hakkan põdemisest lihtsalt lõplikult ära_väsima! Ei jaksa üritada endast miskit muljet jätta, tuleb aru saada, et teistel inimestel ON sada korda targemaid asju teha, kui sind kriitiliselt vaadata ja hukka mõista. Ning kui ei ole, siis andke andeks, keda nii masendavate inimeste arvamus üldse huvitab :) Üllatud kindlasti, kui lased oma maskidel lihtsalt eest ära vajuda, kuidas sa inimestele tegelikult meeldid sellisena, nagu sa oled. Eneses kindlad olevad inimesed väärivad lugupidamist... ja tegelikult on see ka jahmatamapanevalt lihtne lahendus: jätta pingutamine järgi ja lõdvalt võtta!
Mul oli ka lapsepõlves probleeme ja põdemisi - välimuse, asjade, isegi kõnemaneeri (mulle endale tundus et räägin koleda häälega ja pudistades) pärast. Ja eks noores eas külge poogitud kompleksid jäävad pikaks ajaks pilvena pea kohale.
Aga mina ise praegu (olen 25-ne) tunnen, et hakkan põdemisest lihtsalt lõplikult ära_väsima! Ei jaksa üritada endast miskit muljet jätta, tuleb aru saada, et teistel inimestel ON sada korda targemaid asju teha, kui sind kriitiliselt vaadata ja hukka mõista. Ning kui ei ole, siis andke andeks, keda nii masendavate inimeste arvamus üldse huvitab :) Üllatud kindlasti, kui lased oma maskidel lihtsalt eest ära vajuda, kuidas sa inimestele tegelikult meeldid sellisena, nagu sa oled. Eneses kindlad olevad inimesed väärivad lugupidamist... ja tegelikult on see ka jahmatamapanevalt lihtne lahendus: jätta pingutamine järgi ja lõdvalt võtta!
| Mann1 15. jaanuar 2002, kl 14.04 |
OK, nii palju kui ma aru sain, on Su nn.kompleksid ikkagi pärit minevikust. misterX-l on õigus, inimest, kelle elus pole olnud ebameeldivaid perioode, polegi vist olemas. Kuid ehk on tähtis endale tunnistada, et see on nüüdseks kõik minevik. Ja las need jaburused, mis Sinuga juhtusid, jäävadki sinna, minevikku siis.
Loomulikult tuleme me kõik oma minevikust ja minevikku, teadagi, muuta ei saa, kuid see pole ju maailma lõpp! Mu meelest on tähtis kõigepealt olla endaga lõpuni aus ja anda hinnang oma minevikule ja siis lihtsalt elada edasi. No, peaaegu sama, kui lapsepõlvest väikseks jäänud kleit panna kappi ja kanda teisi riideid.
Loomulikult tuleme me kõik oma minevikust ja minevikku, teadagi, muuta ei saa, kuid see pole ju maailma lõpp! Mu meelest on tähtis kõigepealt olla endaga lõpuni aus ja anda hinnang oma minevikule ja siis lihtsalt elada edasi. No, peaaegu sama, kui lapsepõlvest väikseks jäänud kleit panna kappi ja kanda teisi riideid.
| eneL 15. jaanuar 2002, kl 15.15 |
to Katrin:
Lugesin kirja ja jäin sügavalt mõtlema. Kes Sa tegelikult olla tahaksid - kas see, kes Sa sisimas oled või see, kes Sa välja paistad? Saan aru, et skisofreeniline olukord. Kas Sa tahad, et Sinu sisemus vastaks välisele s.t. sisimas pole enam kahtlustusi, kartust inimeste ees, solvumist.
Siin mõned soovitavad ennast vabaks lasta. Minu meelest pigem tuleks järele mõtelda, et mis põhjust on inimesi üldse umbusaldada, kui tegelikult on arvukalt sõpru ja nad on tõelised sõbrad. Või üritada panna ennast teise inimese sussidesse. Iga kord, kui teine midagi (Sinu meelest) solvavat ütles järele mõelda, et miks ta seda ütles. Kas ta sõnade taga ei saa olla mingi leebem mõte, mis pole tegelikult üldse solvav. Või ütles ta sellepärast, et keegi tegi talle nii kõvasti haiget, et ta valab oma solvumist kogu maailma peale välja. Uskuda inimestest eelkõige head ja üritada negativistlikust mõtteviisist lahti saada. Ühesõnaga eneseanalüüs.
Lugesin kirja ja jäin sügavalt mõtlema. Kes Sa tegelikult olla tahaksid - kas see, kes Sa sisimas oled või see, kes Sa välja paistad? Saan aru, et skisofreeniline olukord. Kas Sa tahad, et Sinu sisemus vastaks välisele s.t. sisimas pole enam kahtlustusi, kartust inimeste ees, solvumist.
Siin mõned soovitavad ennast vabaks lasta. Minu meelest pigem tuleks järele mõtelda, et mis põhjust on inimesi üldse umbusaldada, kui tegelikult on arvukalt sõpru ja nad on tõelised sõbrad. Või üritada panna ennast teise inimese sussidesse. Iga kord, kui teine midagi (Sinu meelest) solvavat ütles järele mõelda, et miks ta seda ütles. Kas ta sõnade taga ei saa olla mingi leebem mõte, mis pole tegelikult üldse solvav. Või ütles ta sellepärast, et keegi tegi talle nii kõvasti haiget, et ta valab oma solvumist kogu maailma peale välja. Uskuda inimestest eelkõige head ja üritada negativistlikust mõtteviisist lahti saada. Ühesõnaga eneseanalüüs.
| misterX 16. jaanuar 2002, kl 08.57 |
Katrin, pea meeles, tee ainult seda mida sa ise tahad.Kanna riideid mis sul on, käi seal kus sina tahad, pea meeles,et sina oled enda jaoks kõige olulisem.Kui see sinu lähedastele ei meeldi, tühja sellest,kui nad sinust hoolivad siis nad võtavad sind sellisena.Ela oma elu.Minevikule mis toimus lapsepõlves halba- unusta see, ela tulevikule.Ennast analüüsida pole üldse mõtet, liiga kaua oled teiste jaoks hea olnud.
Lisa postitus