Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Tervisemure
Ma ei suuda enam, aga kellegagi pole ka rääkida
 
Oliüks 25. juuni 2021, kl 22.06
Lapsepõlves saadud psühhotraumad on elu ära rikkunud, nii et "sein on ees".
Tahaksin suhelda kellegagi, kel on olnud sarnased läbielamised.
On ju paraku tõsi, et mida inimene pole ise kogenud, sellest ta aru ei saa. Seetõttu ei mõista psühholoogidki traumeeritud inimesi piisavalt - ülikoolis õpitu ei anna edasi seda, mida ainult isiklik kogemus saab anda.
Oma e-maili aaressi ma (esialgu) ei jäta (selleks pean uue ja anonüümsema aadressi tegema).
 
kraaks 26. juuni 2021, kl 10.29
on vähe inimesi, kel pole üldse lapsepõlvetraumasid, aga vaevalt see Sind lohutab. jah, need tõesti rikuvad elu mitmel moel, sa ei julge teha otsuseid või teed endale sobimatuid ning vahel ei saa aru, miks just nii käitusid mingis olukorras. oleneb, millise traumaga on tegemist, kas vanemate karmus, alkoholism, seksuaalne ahistamine või need kõik. AD-sid eluaeg süüa pole ka mingi väljapääs, kuigi need mingis kriisiolukorras võivad august välja aidata.
Mari Vihmavari 01. juuli 2021, kl 13.15
Mnjah, sama siin ...
Need psühholoogid tunduvad tõesti suht mõttetud. Mida nad soovitavad - jalutage looduses, minge vanni, kuulake muusikat ... Sellest kõigest ei ole depressioonis inimesele mitte mingit kasu. Lihtsalt halva tuju korral need abinõud ehk aitavad.
Mis mind lõpuks aitas - arusaamine, et ainult mina ise saan ennast aidata. Ja teiseks, et ma tõesti PEAN konkreetselt mindagi tegema, pean pingutama, pean oma mõtte- ja tegutsemismustreid muutma. Maailm muutub tõesti alles siis, kui sa ise muutud. Raske on, aga pingutama peab. Väikeste sammude kaupa. Lihtsalt anda endale käsklus, et nüüd vaatan asju teistmoodi ja nüüd käitun teistmoodi. Ise tuleb ennast muuta ja ennast tagant sundida. Otsida meeldivaid tegevusi ja üritada neid nautida. Elu nautimist tuleb ka õppida ja ennast selleks isegi sundida, nii kummaline kui see ka ei tundu. Tuleb tekitada endale harjumus vaadata asju ja inimesi nende paremast küljest. Ja lõpuks tuleb õppida ennast armastama - seda ma veel väga hästi ei oska...
 
Anny2 02. juuli 2021, kl 23.40
"Ise tuleb ennast muuta ja ennast tagant sundida. Otsida meeldivaid tegevusi ja üritada neid nautida. Elu nautimist tuleb ka õppida ja ennast selleks isegi sundida, nii kummaline kui see ka ei tundu" - kuldsed sõnad.
Lohutuseks teemaalgatajale: kõigil on midagi ebameeldivat lapsepõlvest meeles: nt mina olin koolis normaalne tüdruk, keegi mind ei kiusanud, kuid koorilaulus oli 1 vanema klassi tüdruk, kes oli minu peale kade (käisin ühe tema klassi poisiga kohtingul) ja ta hakkas mind koorilaulus norima, mis oli ebameeldiv. Mul on see siiamaani meeles. Nüüd on see täiskasvanud naine alkoholiküüsis ja palju teisi asju veel. Ühesõnaga tahan öelda, et mõtle kasvõi nii, et "Ah las olla või las ta jääb!"
 
Oliüks 05. juuli 2021, kl 14.07
Aitäh teile, kes te siia teemasse kirjutasite...
Kuigi olen palju lugenud lapsepõlve psühhotraumade kohta, ja sellest ka järeldusi teinud (nii enda, traumeerijate kui ka inimkäitumise kohta üldiselt), on
minu jaoks juba liiga hilja; tekkinud ummikseisust ma käesolevas elus välja ei pääse. Elu nagu rittalaotud doominokivid, mis kõik üksteise järel viimseni ümber kukkusid...
 
Hiireke235 06. juuli 2021, kl 11.37
Ja ikka tuleb neid päevi, kui sünged pilved hajuvad ja päike piilub pimedasse ja niiskesse urgu. Silitab hellalt väikest kurba hiirekest. Tuletab meelde, et kuskil seal eemal on midagi ilusat teda ootamas.. Et tema jaoks õitsevad täna aasalilled ja lõhnavad metsmaasikad. Et ainult tema jaoks tahavad täna värvilised liblikad oma ilu näidata.
Nemad ei arvusta vaid võtavad sind-hiirekest sellisena nagu sa oled. Ja kui oled saanud oma hingele kosutust, siis õpetavad nad sind, kuidas neid kauneid hetkekillukesi enda südames alles hoida. Kui siis jälle sünged pilved hiirekese urgu ajavad, teab ta, et ühel päeval paistab taas päike ja õrn tuuleõhk toob urgu metsmaasikate ja lillede lõhna.
 
Oliüks 26. juuli 2021, kl 23.02
Aitäh ka Hiireke235-le armsa jutu eest...
Tuju tegi paremaks küll... kuid mu mured ei piirdu ainult minu enda psühholoogilise häälestatusega.
Minu kohta on mu kodukohas, samuti tuttavate ning sugulaste hulgas liikvel valed (sest need, kes mind lapsepõlves hästi ei kohelnud, ei saanud endale lubada, et äkki ma puistan kellelegi südant ja jumal hoidku - keegi veel usub mind. Seega nad ennetasid niisugust olukorda ja lasksid liikvele oma versiooni toimunust).
Kahjustada on saanud ka minu füüsiline tervis. Nagu öeldud - see oli nagu doominoefekt...
 
Hiireke235 27. juuli 2021, kl 14.53
Sul tunduvad olevat sarnased probleemid nagu minul. Ma mõistan sind. Päriselt.
Ära ainult kaota lootust, et ühel päeval jääd võitjaks ja kõik kes sulle liiga on teinud, peavad häbi tundma. On vaja ainult aega. Sina tee oma parim, et edasi elada-vastu pidada. Tee oma väikseid häid ja õigeid tegusid.
Alati on neid, kellele sa oled väga kallis ja on ka neid kes pole veel aru saanud kui armas inimene sa oled.
Ma usun, et sa leiad lohutust.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!