aga seal on asjad käest ära läinud.
Terviseteemaks sobib mu mure samuti.
Ei suuda oma sõnu sellisel raskel temal ritta seada, kuigi tavaliselt ei ole ma kirjutamises kehvemate killast.
Ma olen selleks liiga suures stressis, et ennast ladusalt väljendada.
Eks kirjutan siis, kuidas hetkel suudan.
Minu naaber on pealt kuulanud mu telefonivestlusi (peamiselt psühholoogiga) ja mind ümbruskonnas klatšinud ning kogu ümbruskonna rahvale minust väga negatiivse eelarvamuse kujundanud.
(Lasksin tema käest kunagi varem ka spetsiaalselt küsida, ega siinsed seinad liiga läbi ei kosta - ja tema vastas, et ei, seda muret polevat. Hiljem olen aga teada saanud, et läbikostvas kohas tema ja ta sõbrad-sugulased lihtsalt ei räägi, ning et selles toa helid, kus ma ise peamiselt viibin, kostavad nende esikusse imehästi ära).

Mul on raske depressioon, sotsiaalfoobia ja CPTSD, kuid eks see ole ju umbes sama asi, mis vaimne alaareng, eks ole?
Klatšijate meelst igatahes on - mis siis, et tegelikult siiski mitte!
Mõnda asja kuulis ta täiesti valesti pealt, samuti ei taipa pealtkuulaja, et sageli räägin oma ärevuse maha võtmiseks psühholoogile oma hirmudest - nii ebatõenäolised kui need ka ei oleks. Kui räägin, millised (kohati irratsionaalsed) hirmud mul on, siis see aitab mul need kõrvale jätta. Pealtkuulaja ei jaga sellest midagi, ta arvab, et kõik, mida ta on kuulnud mind rääkimas, on olnud minu kindlad uskumused.
Muuhulgas rääkisin psühholoogiga oma oletustest erinevate klatšijuttude kohta, mis kõik minu kohta võivad liikvel olla - või siis ka mitte - SEST MIS MUUD MUL SAAVADKI OLLA, KUI OLETUSED - MINA OLEN JU INFOSULUS, mulle kui klatšitavale ei räägitagi peaaegu midagi.
Aga minu (ainult psühholoogi kõrvadele mõeldud) erajutud on naabri poolt sadistliku õelusega ja moonutatuna laotatud ümbruskonna ette - nagu ma polekski spekuleerinud, vaid nagu ma usuksin absoluutselt kõike sajaprotsendiliselt, mida ma pühholoogiga arutasin. Ja otse loomulikult on sellest ka järeldatud, et ju ma olen siis "loll" kui ma sellised asju usun...

Mida ma tegelikult rääkisin või mõtlesin, ja MIKS ma olen nii suures stressis, see ei huvitaks muidugi kedagi, või kui, siis ainult uute klatšiideede saamiseks...
Nii "tore" on ju igas asjas, mida klatšitav inimene teeb või tegemata jätab, aina uut tõendit ja kinnitust otsida, et küllap ta ikka üks "loll" on.
Tegelikult on üks põhjustest, miks ma nii "katki" olen, ka see, et ma olen VAREMGI oma elus samasuguseid sadiste kohanud nagu mõned siinsed klatšisõbrad...

Mind vahitakse tänaval ja häbenemata räägitakse mõnikord taga, kui ma olen rääkijatest möödumas vms.

Ma ei suuda enam. Nende "toredate" inimeste pärast ostsin kevadel käokinga taime, ja kuna kius ja pealtkuulamine ning klatš on jätkunud, ning pealtkuulaja leidis ikka variandi, kuidas mind pealt kuulata, ka siis, kui ma arvasin, et on õnnestunud seda vältida - siis täna võtsin käokinga taime üles ja mul oleks see juba ära tarbitud, kui ma ei mõtleks oma mõnele lähedasele hingele siin maailmas ning sellele, kuidas minu vabatahtlik lahkumine neid võiks mõjutada.
Aga ikkagi - ma EI suuda enam.

Mind paneb imestama, et "normaalsed" inimesed ühinevad kõhklematult ja karjana kedagi klatšima, vihkama, põlgama ja vaenama (nagu vutid nokivad oma nõrgemaid liigikaaslasi surnuks) - ning mitte keegi isegi ei küsi klatšijalt, et kas ta on ikka kindel, et kuulis õigesti; või et miks ta üldse kedagi pealt kuulas; või üldiselt - kui kedagi klatšitakse ja kiusatakse, siis mitte keegi ei küsi, et kuulge, MIKS me seda üldse teeme? Kellele seda vaja on, et paneme kaasinimese kannatama?

Aga jah, MIKS inimesed nii käituvad? Küllap on erinevad ebaõiglasena tundunud eluolukorrad tekitanud neis maandamata agressiivsust.
Peaaegu kõik inimesed, ise sellest aru saamata, vajavad ja otsivad nn patuoinaid, kelle peal saaks end KARISTAMATULT välja elada - nii, et ei peaks kartmata tagajärgi.
Ka mina, paraku, sobisin patuoina rolli väga hästi, sest mul ei ole ümbruskonnas peaaegu üldse tuttavaid ega sõpru, kes oleks võinud mind toimuvast informeerida või soovida mind kaitsta.

Üksteisega käitutakse viisakalt ja sõbralikult, kuid patuoina peal elatakse välja kogu oma sadism ja psühhopaatlikud tendentsid, et kogeda pingelangust ja isegi katarsist.
Seda tumedat inimkäitumise tahku kirjeldas ajaloolane ja filosoof René Girard, nimetades seda patuoina mehhanismiks.
Olen üritanud inimeste käitumise tumedamat poolt juba aastaid paremini mõista, kuid parem mõistmine ei tee patuoina rollis olemist eriti kergemaks.

https://www.youtube.com/watch?v=XkmWd11G6zg