Diagnoos depressioon ja ärevushäire, mul andis tunda nii et rinnus oli pinge surve tunne. Nyyd läheb teine kuu cipramili paremaks on läinud, aga vahel ikka viskab sellist värinad või pigistus tunnet rinnus.
Tahan lihtsalt teada kui kaua kellegil ravi on kestnud, ennem kui asi on korda saanud.
Ootan huviga.
Tänud ette

Mina sõin aasta. Praegu on veel tunne, et täiesti lahti pole saanud. AD võõrutusnähud on jubedad, vähemalt minul.

Kas ise tead, millest su depressioon ja ärevus on alguse saanud?

Oman kogemusi vaid ÄH raviga.
Olen 2 korda ravi poole jätnud(umbes 2 kuud peale alustamis), kui tänu sellele on need ka alati tagasi tulnud.
Mina kasutasin raviks vana-head Xanaxit.
Nüüd aga üritan ravi lõpuni teha, mis peaks aega vütma ubes 6 kuud pluss siis veel konsultatsioonid psühhiaatriga.
Seda ma aga soovitan, et võtku kaua aega võtab see ravi-pooleli ei tasu jätta:)

Xanax ei ravi ärevushäiret. Ma ei kujuta ette, kes on kirjutanud Xanaxile 6 kuud retsepte.

kulla ints, nii ei saa küsida. igal ühel läheb ju erinevalt. kas sa lisaks tabletile ka psüholoogi/psühiaatri abi kasutad? tablett sind üksi ei aita. kui üldse aitab. jah, võtab ehk need värinad vähemaks, emotsioonid maha, aga mõtteid su peas need ei muuda, sellega pead ikka ise tegelema. ja mõtete korrastamine aitab sul terveneda.

Täpselt, Xanax on rahusti. Rahusti ei ravi, ainult hetkeks võtab äravuse maha. AD ravib.

Stress,unetus,pinge-vabastav jooga,toitumisnõustamine.Küsige kontakti.Medical X

Mina jään selle haigusega terveks eluks. Ravi sain mitu aastat, siis pidasin jälle vahet mõni aasta ja siis alustasin uuesti, sest teisiti ei olnud võimalik edasi elada. Kohanema peab oma häiretega ja oma eluga. Psühhoteraapiat saama ka lisaks ravimitele. Rahustitest hoidu nii palju kui võimalik. Muidugi hädajuhul või ravi alguses on ka rahustid väga vajalikud.

Olen olnud ka selle probleemiga hädas terve noorusaeg,aga siis mulle muid rohtusid peale rahustite ei kirjutatudki ja midagi normaalset polnudki!?Tegelikult oli ka töö päris pingeline...
Hiljem enne kliimaksit läks asi päris käest teatud põhjustel ja siis sain omale õige arsti,kes proovis mitmeid AD-d ja lõpuks sain mulle sobiva rohu,,,anafranil.Nüüdseks kui olen kuldses keskeas on rahu sellega ,usun ma.

See oleneb inimesest ei saa öelda universaalset aega - mõnel võtab paranemine aega 3 kuud, mõnel 6 ja mõnel 12 kuud. ise kuulun aga nende sekka kes peavad elu lõpuni võtma, rõõmuhormoon täiesti puudub...

Loe sellist romaani "Mees kes kartis" mingi eesti autor seal peategelasel samad probleemid, ma sain küll abi ja targemaks. tuleb õppida oma depreka ja ärevusega elama.

cipramili kuuri tehakse minimaalselt 6 kuud. Mina näiteks jauran juba aastaid 15 vist. Kusagil max 8 kuud suudan olla siis teen jälle kuuri, jube kulukas aga ilma ka ei saa. Mingie võõrutusnähtusid ei ole küll kunagi olnud. Parem ongi vist põhjus üles ikka leida. Muidu ok olemine aga sexsi isu võtab ära:)

kulge teie - tebiilikud
laske end üle viia mõnda teise hooldekodusse, kus hullud saavad omavahel keppida ka
see on isegi ksaanaksist parem

kui sul midagi mõistlikku öelda ei ole , siis parem ära kommenteeri üldse .

Kas tõesti keegi polegi täiesti terveks saanud??

mina olen terveks saanud, algas 2008, ravisin 9 kuud ,siin sees 2 kuud lõpetamist, Espritaliga. Vahepeal võtsin juurde 2 kuud cipralexi. Lõpetasin 2009 aasta sügisel ja siiani korras, pole ühtegi kaebust, selleteemalist, rohkem olnud. Aga olid hirmsad ajad küll.

ainult Espritali võttes said terveks siis? Ma ka võtan Espritali 30 mg, ööseks veel Seroqueli 200 mg, Rivotrili 2 mg ja Levozini 25 mg. Aga ikka kimbutab ärevus ja rahutus ja iiveldus. Ega sa juhuslikult see tops pole , kellega siin mõni aeg tagasi sai kirjutatud pikalt?

to siin Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ainult Espritali võttes said terveks siis? Ma ka v
> õtan Espritali 30 mg, ööseks veel Seroqueli 200 mg
> , Rivotrili 2 mg ja Levozini 25 mg. Aga ikka kimbu
> tab ärevus ja rahutus ja iiveldus. Ega sa juhuslik
> ult see tops pole , kellega siin mõni aeg tagasi s
> ai kirjutatud pikalt?

Kaua sa oled muidu AD võtnud?
Ja miks sa nii palju asju veel juurde võtad? Kas sul muidu ärevushäire? Muidu oled ikka nendest abi saanud või pole üldse paremaks läinud?

Soovitan juurde süüa magneesiumit B-vitamiiniga ja C-vitamiini. Mõlemad mõjuvad hästi närvisüsteemile.

Ma sõin vahepeal terve karbi seda Magnesium Sandozit ära. Kuid plaanin ka B-vitamiini osta.

oh issand, ei taha kohe seda ravi meenutadagi.Algas lihtsalt ühel päeval bussis töölt koju sõites, mõtlesin, et suren ära (süda kloppis, pea käis ringi, õhupuudus, jne, ronisin bussist maha ja kutsusin endale kiirabi) Kõigepealt kirjutas perearst Zolofti, seda võtsin natuke üle 2 kuu ja iga nädal käisin psühhiaatri vastuvõtul, sinna juurde tormasin läbi kõik võimalikud kiirabid, EMO, eriarstid ja analüüsid-uuringud, arvasin endal olevat sada surmahaigust. Kõrvalmõjud olid jubedad, võtsin 2 kuuga 9 kilo alla ja iiveldas iga päev nii, et ei saanud kuivikut ka sisse suruda, värisesin ja tudisesin. Siis läksin oma raha eest Wismari haiglasse, seal vahetati AD Espritali vastu, jälle uued kõrvalmõjud, lõpuks ühel pühapäeval sõitsin Seewaldisse ja pressisin ennast haiglasse, seal olin 3 nädalat, seal pandi Espritalile juurde Cipralex (mingi rahusti oli ka 1 nädalal). Siis kuskil 4-5 kuu vahel hakkas paremaks minema. Lõpetamisel jälle ärajäämanähud, võitlesin nendega oma 3 kuud. Kogu aeg käisin ka psühhiaatri juures.Veel võtsin Wismarist magneesiumisüste oma raha eest kuuri, nõelravi sealtsamast, laenasin ennast võlgadesse selle maksmisega, nüüd raban 2 koha peal ja ikka veel tasun võlgu, aga tervis on tagasi, kui mitte arvestada, et pea jäigi sellest ajast kergelt ringi käima ja väheke nagu igapäevased tasakaaluhäired, see Esprital tekitas mingid vereringehäired, aga olen sellega harjunud. Nõnda siis, on küll lootus terveks saada, võidelge, ravige ja põhiline, ärge jääge ühe koha peale istuma, kogu aeg tuleb rahvahulgas olla. See on kuidagi toetav.

äravus- ja paanikahäirega inimesed just kardavad rahvamasse. pole kuidagi toetav:D

siin Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> oh issand, ei taha kohe seda ravi meenutadagi.Alga
> s lihtsalt ühel päeval bussis töölt koju sõites, m
> õtlesin, et suren ära (süda kloppis, pea käis ring
> i, õhupuudus, jne, ronisin bussist maha ja kutsusi
> n endale kiirabi) Kõigepealt kirjutas perearst Zol
> ofti, seda võtsin natuke üle 2 kuu ja iga nädal kä
> isin psühhiaatri vastuvõtul, sinna juurde tormasin
> läbi kõik võimalikud kiirabid, EMO, eriarstid ja
> analüüsid-uuringud, arvasin endal olevat sada surm
> ahaigust. Kõrvalmõjud olid jubedad, võtsin 2 kuuga
> 9 kilo alla ja iiveldas iga päev nii, et ei saanu
> d kuivikut ka sisse suruda, värisesin ja tudisesin
> . Siis läksin oma raha eest Wismari haiglasse, sea
> l vahetati AD Espritali vastu, jälle uued kõrvalmõ
> jud, lõpuks ühel pühapäeval sõitsin Seewaldisse ja
> pressisin ennast haiglasse, seal olin 3 nädalat,
> seal pandi Espritalile juurde Cipralex (mingi rahu
> sti oli ka 1 nädalal). Siis kuskil 4-5 kuu vahel h
> akkas paremaks minema. Lõpetamisel jälle ärajääman
> ähud, võitlesin nendega oma 3 kuud. Kogu aeg käisi
> n ka psühhiaatri juures.Veel võtsin Wismarist magn
> eesiumisüste oma raha eest kuuri, nõelravi sealtsa
> mast, laenasin ennast võlgadesse selle maksmisega,
> nüüd raban 2 koha peal ja ikka veel tasun võlgu,
> aga tervis on tagasi, kui mitte arvestada, et pea
> jäigi sellest ajast kergelt ringi käima ja väheke
> nagu igapäevased tasakaaluhäired, see Esprital tek
> itas mingid vereringehäired, aga olen sellega harj
> unud. Nõnda siis, on küll lootus terveks saada, võ
> idelge, ravige ja põhiline, ärge jääge ühe koha pe
> ale istuma, kogu aeg tuleb rahvahulgas olla. See o
> n kuidagi toetav.

Kas see on Sul nagu 100% õige jutt?
Ja Sul hakkas siis cipralex alles 4-5 kuu pärast mõjuma? Kuidas see veel võimalik on? Siis on ju põhimõtteliselt varsti ravikuuri lõpp juba.

http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=_6tUqoiNQuA

tänud, vähemalt lootust ikka on:-)
Praegu teine kuu ravi, olemine on korras vahepeal lööb rinnus väike surin,ennem oli selline et hirmust olen emose jooksnud. Lihtsalt hakkas mõnikord halb, nagu jube pohmell oleks.
Jah seksi isu väheneb küll, aga ära ei kao kuhugi. See on ainuke kõrvalmõju ehk.
Aga tänud kirjutamast, kui kellegil veel kogemusi anna teada.

Ärevushäire ja närvide vingerpuss võib sulle kümneid kui mitte sadu erinevaid vaevusi tekitada.
Reaalselt on kõik näitajad korras ja mulle öeldi, et isegi ideaalses seisus. Ainult pidevalt oli tunne et hakkan minestama või surema.

ints35 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> tänud, vähemalt lootust ikka on:-)
> Praegu tein
> e kuu ravi, olemine on korras vahepeal lööb rinnu
> s väike surin,ennem oli selline et hirmust olen e
> mose jooksnud. Lihtsalt hakkas mõnikord halb, nagu
> jube pohmell oleks.
> Jah seksi isu väheneb küll
> , aga ära ei kao kuhugi. See on ainuke kõrvalmõju
> ehk.
> Aga tänud kirjutamast, kui kellegil veel
> kogemusi anna teada.

Ints, mis kogust sa mg muidu võtad? Ja kunasest sul muidu paremaks läks? Mingeid tagasilööke ei ole olnud selle kahe kuu sees?

egle, jutt 100 % õige. Cipralexi võtsin ainult 2 kuud koos Espritaliga, kuna kõrvalmõjud (kõige hullemad olid vereringehäired ja ärevus läks päris jamaks) ei andnud järgi, siis lõpetas arst (psühhiaater) ära, aga Espritali võtsin kokku 9 kuud ja alles 4-5 kuu vahel läks normaalseks. 7 kuu ajal hakkas arst rääkima lõpetamisest ja vähendamisest. Ise punnisin vastu ja võtsin veel kuu aega sama kogust edasi, siis kuu aega vähendasin-lõpetasin, kuu aega võtsin veel looduslikku BeCalmi (palderjan+humal) tablette õhtuti, sest ärajäämanähud (pearinglus, tasakaaluhäired ja üldse selline poolpurjakil olemise tunne)oli peal. Sellest ajast alates ei ole võtnud rohkem mingit AD (pole ei ärevust ega paanikat rohkem kui tavalistel inimestel kriisisituatsioonidel ikka vahel).

aga sellest rahvamassides olekust. Minul ju hakkas see jama bussisõidul ja kohe jube hirm busside vastu. Kuna käin tööl Tallinnas ja ise elan 60 km. eemal, siis oli lihtsalt vaja bussiga iga päev sõita. Oli MEELETU tahtmine jääda koju vedelema, kuidagi turvaline tundus, aga mul oli kodus 3 last kasvatada üksi, ei saanud ju. Esimesel paaril kuul higi lahmas ja käed-jalad värisesid, mõtlesin et kohe suren ära ja oli tahtmine kogu aeg bussist maha minna. Siis proovisin leida mingi tugipunkti, pudel külma vett oli kogu aeg käes, vahel lonksasin, siis lugesin numbreid 100 tagasi, proovisin hingamist reguleerida ja kuidagi paari kuu pärast andis järgi. Olen kuulnud, et kui ei võitle vastu, siis pidi see foobia süvenema. Aa, kui hakkasin rohtusid võtma, siis algul tekkis jube hirm rõdule mineku ees, arvasin, et keeran ära ja kalpsan üle ääre, elan 5 korrusel. Aga rahvahulgas olemine oli minu jaoks hea selles mõttes, et (minu arvates) kui oleksin kokku kukkunud, siis ehk oleks ikka kiirabi kutsutud.