kõige rohkem oma elus kardan ma ravimeid. igasugu tablette. noorena õnneks nende järgi polnud ka erilist vajadust, kuid mida vanemaks, seda rohkem neid vaja läheb.
eelmisel nädalal sai käidud valuravi kabinetis, seal kirjutati välja seljavalu vastu tabletid, mul on spondüloartroos, ja ma ei suuda neid võtma hakata. igast valuvaigistist on mingid õudsad tunded, ka nendest, mis vabamüügis. seesama olfen tekitab mul vertigot ja kõhulahtisust näiteks. see veel selline kergem variant. mõnedest läheb rütmist välja süda, mõnedest tekivad vahelöögid ja münedest on tunne, et kohe suren ära.

palusin siis arsti, et kirjutaks välja rohud, millel väiksemad kõrvaltoimed, mille peale ta vastas,, et sel juhul polnud mõtet tullagi, et valida on, kas valu või kõrvaltoimed. ja et kõrvaltoimetesse ei surda. milles ma väga kahtlen.

tahtsingi küsida, kuidas te sellega toime tulete, nende kõrvaltoimetega, kas kannatate hambad ristis või on kellelgi midagi tablettidest nii hullu olnud, et ei ole suutnud taluda või on midagi, mis ei tekitagi mingeid kõrvaltoimeid? no nii palju mulle öeldi, et pole ma mingi eriline tegelane, et minusuguseid on küll.

Sulle vastab ammendavalt psühhiaater. Ja tema aitab sul ka psühhoteraapia abil hädast üle saada.

sinusugune olen ka mina. vahe selles et mina pidin lapsest saadik kogu aeg mingit rohtu võtma, kogu aeg ennast jälgima, et kas mul on paha olla või kuidas, kogu aeg pidin mõtlema ja otsustama mida teha kas teha ja kuidas teha. kui ise veel ei jaganud siis kontrollis ema, pärast vanaema ja siis pidin ise hakkama saama. aga sellest kõigest sain külge foobia, sest igast rohust hakkas halb. nüüd takkajärgi mõtlen et ilmselt see pole seotud rohuga vaid hoopis minu foobia ja hirmuga, mis tekitas halva tunde ja mina seostasin seda siis kohe rohuga. sest mul on hakanud halb ka muudest asjadest. toidust näiteks, kosmeetikast jne. ja siis kohe aju seostab sellega, mis hiljuti oli. näiteks kui sõin hommikul maasikaid ja peale lõunat hakkas halb, siis mõtlesin kohe, no nii maasikatest hakkas. või kui kasutasin mingit kreemi ja hakkas halb, siis mõtlesin kohe, et no nii, kreemist nüüd. asi jõudis sinna välja et ma julgesin suhu pista ja kasutada ainult neid , millede kasutamise korral justkui kunagi halb ei hakanud. ei julgend ma hambapastat kasutada ega väljas söömas käia. sest mine tea ju. sellest kõigest sain külge veel sellised ärevushäired, et hakkasin vältima ka igasuguseid tegevusi, st. ei sõitnud bussiga vaid käisin jala, ei julenud autoga sõita, ei läinud kodust kaugemale kui mõne minuti kaugusele , ei saanud pimedas toas magada, jne jne. rohtudest rääkimata. kõiki oma haiguseid ravisin - ei miskitmoodi. lihtsalt vaatasin ja ootasin millal üle läheb. palavikku võtan siiani alla ainult ohtra morsi ja vee joomisega, kopsupõletikku ravin toore porgandi mahlaga, angiini punase peedi mahlaga. õnneks ei ole mul 20 viimase aasta jooksul muid haiguseid olnud ja need siin loetletud on kord aastas või kord viie aasta jooksul. ja olen saanud terveks, st. arst on mind näinud haigena ja tervena. ta on välja kirjutanud ravimeid, mida ma pole isegi välja ostnud. kogu aeg olen mõelnud, et kui tuntavalt hullemaks läheb, eks siis viimases hädas võtan. aga ju siis pole hullemaks läinud. hirm rohu ees on suurem kui haigus ise, nagu teemaalgataja räägib. olen selle murega käinud läbi kõik teada-tuntud arstid, psühholoogid, psühhiaatrid jne. nende kokkuvõte on selline, et sellest kõigest saab üle ainult ravimite manustamisega. mida ma siiani teha pole julenud. vanust 55 ja võtan ainult vererõhu rohtu. selle võtmisega venitasin ka mingi 10 aastat. aga kui rõhk arsti juures jälle 230 oli, siis hakkasin võtma. küll väikest doosi, mida üritasin suurendada, aga peale suurendamist hakkas jube halb ja jätsin jälle selle väikese doosi peale. arst ütles et võtke esialgu 1 tbl päevas, kui sellega ära harjute siis 2 tk päevas. pole mina siiani saanud kahte võtta. võtangi ühe ja loodan iga jumala päev, et ehk surm veel ei tule. viis aastat tagasi hakkasin ennast tasapisi harjutama uute asjadega. st. ostsin mingi uue hambapasta, vaatasin kas hakkab halb või mitte, hakkasin sööma esialgu imeväikeses koguses kõike seda, mida enne ei saanud mingi 25 aastat puutuda. et kui hakkab jälle halb , siis rohkem ei söö järgmine kord. ja olen saanud oma menüüsse tagasi paljud toiduained. ainult kui juhtun küüslauku sööma pisut rohkem , siis hakkab süda puperdama, aga sellest päästab vedeliku rohke tarvitamine, kui sidrunist hakkavad suurte veresoonte kohad sügelema, siis samamoodi tarvitan rohkem vedelikku või pistan arbuusi ja möödub päeva jooksul. kogu aeg loete siit et halb ja halb, et mis ma siis tunnen. no tunnen seda, et näiteks võtan hingamise nii kinni, et kogu aeg on tunne, et tahaks rohkem õhku saada. kiirabis on siis leitud et bronhid on spastiliselt kokku tõmbunud, või tunnen et süda hakkab väga kiiresti taguma, kuni 220 lööki minutis. kiirabi ei jõua ära imestada, et kuigi see ravim mis ma enne seda võtsin, oligi just selle vastu .... siis minul just tekitas vastupidise reaktsiooni. või siis hakkb pea ringi käima nii hullusti et näen kuidas mööbel seinast seina liigub. kuigi tean et tegelikult seisab paigal. ühesõnaga kõik on aetud arevushäire kaela, mida ma siiski ei usu, sest miks see ärevushäire tuleb siis ALATI peale ravimi võtmist ja ei ole nii et täna peale ravimi võtmist hakkab pea ringi käima ja homme hakkab näiteks süda kloppima. ei ole nii, alati on sama teema peale sama ravimi võtmist. no arstid võivad ju targad olla, aga ma siin eksperimenteerisin ikka ka kui noorem ja julgem olin. et lasin endale pimesi anda näiteks kolmest rohust ühte rohtu ja siis vaatasin, mismoodi halb hakkas. ja alati hakkas halb just sedasi, et selle järgi teadsin täpselt millist ravimit ma olin võtnud. aga minu eksperimentide peale vaatasid arstid ikka ühe pilguga, et mütlen selle välja. ei mötle. tegin kirjalikke ülestähendusi, mille peale ühed kõige targemad eesti arstid lisasid minu kaardile kirje et ettevaatust, omab paradoksaalset vastukaja ravimitele. mingi aeg tagasi oli jalas meeletu valu, lihtsalt kannatasin. migreene kannatasin samamoodi 20 aastat. lõpuks nad lõppesidki ära ja pole olnud enam üle 4-5 aasta. valuvaigisteid ei julge võtta, antibiotse samuti. loodan ikka siiralt et ehk õnnestubki tervena ära surra. st. ei satu elus sellisesse olukorda et vaja ravimeid võtta. teised minuealised võtavad ikka igasuguseid toidulisandeid ja vitamiine ja mida iganes. mina ei võta. 25-30 aastat juba ilma igasuguse rohu, ravimi või lisandita. haiguseid justkui pole. vererõhk on jah. aga selle vastu võitlen selle ainsa rohuga, mis arsti sõnul on hea ja mulle sobib. sellised lood. nii et teemaalgataja tee siit oma järeldused . valik on sinu, kas elad oma elunatukese nagu mina või leiad oma tee. tundub et võimalik on igatimoodi. et pigem on asi suhtumises. üks kord elus olen saanud ka narkoosi ja peale seda istusin jälle kiirabis ainult sellise tühise asja pärast nagu et magu kontrollinud arst määris selle vooliku peale sama ainet mida kasutati narkoosi ajal tehtud värgiga ja sellest tekkis selline reaktsioon, et hea et jõuti voolik välja tõmmata. oksendasin kiirabis mingi 6 tundi , endal tilgutid kõikides soontes .... vererõhk oli nullis ja nõrkus oli veel mitmeid päevi. seega olen üliettevaatlik kõige suhtes millega kokku puutun, aga samas ma ei tunne, et mu elu oleks täitsa raisatud. olen õnnelik ema ja vanaema. käin mitme kohaga tööl ja naudin kõiki aastaaegu, kaasa arvatud tänast suve. mul on tohututl sõpru kes mind imetlevad, kuna nemad ei suudaks sellise elu juures pikalt vastu pidada. ütlevad et läheksid hulluks. no ma ei tea. ma tean küll et olen kiiksuga, aga et ennast hulluks tunnistada, sellega ma nõus ei ole. asi see 20 aastat veel ära elada siis pole, kui juba kaks korda niipalju on vastu pandud kõigele. jah, ega hull pidavat ise aru saama, et ta hull on. kindlasti ka minuga võib nii olla. kuigi ... vaevalt siis minu elu oleks praegu selline nagu ta on. ju oskan hästi varjata. ise tunnen küll et enam ei tõmba nii väga krampi kui pean võõrast jooki jooma või tundmatut toitu sööma. ja halb hakkab ka mingi kord nädalas või nii. varem oli kuni 20 korda ööpäevas tundsin et kohe suren. nii halb ja nii jama. aga ikkagi ei suuda ma oma foobiate vastu hakata ravimeid võtma. ja kui pikkade käistega särki vaja läheb, no siis ilmselt keegi enam ei küsi, kas olen nõus või mitte. siis lihtsalt tehakse seda vägisi. kas ellu jään, ei tea, aga loodan et sinnamaani asi ei jõua. või mine tea. mis vanus endaga kaasa võib tuua. praegu igatahes olen kõigega rahul. veel.

Kõigepealt on sul vaja psühhiaatri abi. Ja mina ei loe neid kõrvaltoimeid mitte kunagi, ainult kord, kui tekkis naha sügelus, hakkasin uurima kõrvaltoimeid. Nende kõrvaltoimetega on nii, nagu tervishoiu käsiraamatutega. Kui hakkad lugema, siis tundub, et sul on kohe kõik haigused kallal, ka need, mis olenevalt sinu soost sind kimbutada ei saa.Ja kui sa veel eriti foobik oled, siis sa neid kõrvaltoimeid kindlasti lugeda ei tohi. Inimese ettekujutusel on väga suur jõud.

Meie riigis pole pädevaid psühhiaatreid ja igaüks peab oma hädadega lihtsalt elama õppima.

sama siin
väga paljus tunnen su jutu järgi ära ennast. ega see foobia mul lambist ei tekkinud, ikka sellest, et olengi tablettide vastu tundlik ja sealt igasugu õudusi tunda saanud, mille tagajärjel on tekkinud hirm neid tarvitada. on ka minul selliseid ärevushoogusid, et enam aru ei saa, kas on hirmust halb või ravimist, kuid parematel aegadel, kui hirm on taandunud, siis katsetad vapralt ja kui elad mingi raske tableti kõrvaltoime järjekordselt üle, oled jälle tagasi seal augus, kus enam vahet ei tee.

varem, kui eesti vabariik veel nii vaene polnud, saadeti mind alati uusi rohtusid katsetama haiglasse. tänapäeval on see mõeldamatu. kuhugi on kadunud kogu see inimlikkus ja mingigi halastus ja kaastunne, pead vaatama ise, kuidas saad, aga kui ei saa. mitte kuidagi ei saa. praegu olen küll jälle selles olukorras, et kui selle tableti alla neelan, siis kohe käib mingi klõps ja halb hakkab siis juba jumal teab millest. vahel mõtlen, et lähen kusagile emo koridori ja võtan seal selle rohu sisse, et kui midagi juhtub, saab kohe abi :)

...Meie riigis pole pädevaid psühhiaatreid

Eks ole!iga vaimuhaige kinnitab seda, et psühhiaater on loll ja ei oska ravida. Ja ravimid on mürgid!

loll arst sul siis, et nii ütles. peab ikka mitu varianti ära proovima, et endale sobiv ravim leida. iga inimene on erinev, reageerib rohule erinevalt.
mine mõne normaalsema arsti juurde, kes viitsib oma tööd teha, mitte ei vihka oma tööd ja patsiente.
su see nähvajast arst on äkki ületöötand või/ja läbipõlenud. sellised arstid on hullemad kui sarimõrvarid.
ise lähen arsti juurde vaid viimases hädas, kui vaja midagi väljalõigata vms, hambaarsti juures käin siiski ca kord aastas, seda küll. rohtudest võtan vaid allergiaravimeid, ilma nendeta kraabiksin silmad peast iga kevad.
ülejäänuga proovin kuidagi ise toime tulla, joogan ja mediteerin, vaatan aknast välja pääsukeste ja nahkhiirte vigurdamist ja käin mere ääres.
kui see surm tuleb, las siis tuleb, ega ellu ei jää meist keegi. pole vaja selle surma pärast küll pabistada, elu siin ilmas on palju hullem ja raskem taak. surm on suisa õnnistus, kui iga päev oma elus pabistad ja kardad isegi toast välja minna