Veel ei ole päris hulluks läinud,aga varsti võib juhtuda küll.Kunagi ka arsti juures sellega käinud (siis polnud asi veel nii jube).Siis öeldi, et et saate ise väga hästi kõigest aru ja tema mingit probleemi ei näe. Võtke rahusteid vahel,kui tunnete,et teisiti ei saa.Kõik.Nüüd on aastaid möödas,aga see probleem on ikka kordi hullemaks läinud.Ja vahel võtan ka mõne rahusti, mis mõneks ajaks natuke ka aitab.Ühesõnaga, täna hommikul mõtlesin, et kas on asju ka mida ma ei karda. Enam vist ei olegi. Ma kardan kõike, isegi duši alla minna, äkki hakkab halb. Juukseid pesta, värvida, äkki läheb silma, tablette võtta,äkki läheb hingetorru, igasuguseid valusid, mis üha sagedamini igale poole löövad.Mõtlen kõige hullemaid mõtteid, On surmahirm, on hirm tontide, kollide ees, üleloomulike jõudude ees. Selgeltnägijate jubedaid saateid on kah nii palju, järjest rohkem tuleb avalikkuse ette imelikke inimesi. No seda pean ütlema, et mina neid saateid ei vaata, küll loen saatekava,sealt näen ja muidugi uudistest leidub lugemist.On hirm üksinda õue minna. On hirm arsti juurde minna, äkki veel midagi väga hullu.Hirm igasuguste haiguste ees, gripp, külmetused,kõik.Poeski käies hakkab kah viimasel ajal halb kuidagi. Ühesõnaga inimene justkui kardab elada vm. see on?????? Ei ole noor inimene, mõistust peaks justkui olema , aga mis hirm see selline on,mis on sisse pugenud ja sellise mõnusa pesa seal teinud. Tegelikult on see kohutav tunne.Kas on siin samasuguseid inimesi ja kuidas olete selle hirmuga hakkama saanud?Kas mingeid harjutusi, kas mingeid rohtusid, maarohtusid. Kõik need naistepunad ja palderjanid ei aita, siin vaja midagi kangemat kraami.Aga olen tänulik kõigile asjalikele nõuannetele. Kes tahab minu kulul nalja saada ja siia lollusi postitada lasku käia,ise teate. Mina neid tõsiselt ei võta. Jään huviga ootama!

Hirmul on suured silmad.

mul olid ka sellised hirmud. ma ei julenud igat toitu süüa kuna võis tekkida allergiline reaktsioon, ei julenud võtta ravimeid, sest peale nende võtmist, ükskõik mis iganes see oli, tekkis arsti sõnul paradoksaalne reaktsioon, ei julenud poodi minna, sest järjekorras seistes hakkas nii halb et minesta või ära, suremisest rääkimata, ei julenud tööle minna, sest seal PIDIN olema ja ei saanud koheselt iga moment kiirabi kutsuda või ära minna, ei julenud arsti juurde minna, sest kartsin et äkki leitaksegi midagi jne jne. kõikide hirmude põhjuseks pean nüüd, 10 aastat peale hirmude lõppemist, närvisüsteemi kurnatust. sest kogu minu elu käis nende hirmudega, umbes 25 aastat. alustades joodikust abikaasast lahutamisega, siis üksi lastega hakkamasaamisega, siis töötus ja võlad ja pidev kolimine, siis teise abikaasa leidmine ja temaga kooselu mis oli stiilis - ei tea, mis tujus härra täna on, töökohtade vahetus jne.jne. siis kui ma selles elus sees olin, ei saanud ma üldse aru, et midagi oleks korrast ära ümbritsevaga. olid vaid minu hirmud, mida ma üritasin vältida. aga kaua sa väldid. ükskord sai asjast kõrini, otsisin abi. algul perenõustaja, siis psühholoog, siis psühhiaater, siis igasugused nõustamised ja kognitiivsed harjutused rühmas ja individuaalselt. praktiliselt kadusid hirmud siis kui lapsed said suureks ja said oma pered, teise abikaasa jätsin maha ja kolisin päevapealt välja, töökoha vahetasin jne.jne. ja siis mingi viie aasta pärast avastasin, et hirmusid enam ei ole. ja siis sain aru, et tegelikult olin mingi tasemega stressis KOGU aeg, ise sellest üldse aru saamata. mina ei tarvitanud mitte mingeid ravimeid. sest ravimi hirm on jäänud. aga sellega saab väga hästi elada. ülejäänud hirmud on, aga nad ei sega mind, st. korraks meenub , ja siis kohe ununeb. aitas väga hästi näiteks rahakumm ümber käe. niikui mingi hirm tuli, siis plaksti karistasin ennast. mõte muutus sekundi murdosa pealt ja ei tulnud pärast meeldegi, mis hirm mind moment enne kummi plaksatust oli häirinud. aga igasugu "nippe" õpetati mulle kuhjaga. mõnda ei kasutanud kunagi, mõnda iga päev, iga natukese aja takka. see on kohutav tunne, see hirm tuleb peale, süda hakkab kloppima, minusugusel vererõhk kohe üle 200 no ja siis hakkavad igasugused häired. kohe kohe suremise tunne või minestamise tunne, aga faktiliselt ei minestanud mitte kordagi. jalad tudisesid ja keha värises, olin tol hirmu ajal kurt ja pime korraga. kui üle läks, ei saanud mitte midagi aru, et alles 10 minutit tagasi valmistusin surema eriti piinarikkal ja kiirel moel. praegu hea naerda. aga praegu kahetsen ainult seda, et lasin aastakümneid samas vaimus ja ei uskunud ühtegi arsti, et tegu on närvides. mina ise nii rõõmsameelne ja lõbus inimene. ei olnud mul mingit kurvameelsust ega depressiooni ilmingut. ilmselt sellepärast ma ravimitest pääsesingi, et arstid nägid, et asi pole veel nii hull et peaks rohtu võtma. aga varem, palju varem, oleksin pidanud sellega tegelema. nüüd olles pea 60 aastane, olen olnud mingi 8 aastat hoopis teine inimene, aga oleks ..... no oleks hea poiss öeldakse

sa pead aru saama, et su hirmud ei koti kedagi teist. kõigil teistel endalgi probleeme kõrini.
saa üle või ära saa. sinu enda valik.

ülessamine on väga lihtne. lööd lihtsalt käega ja ütled, et saagu mis saab, vahet pole.
ja ongi.
sured, siis sured, kogu elu väriseda on hullem, kui surm. surm oleks sinusuguse väriseja jaoks pääsemine.

See on küll imelik ja kurb kuulda. Hakkasin mõtlema, et kas sinuga on kunagi midagi õudsat juhtunud, mingi õnnetus toimunud? Ehk mingi asi on selle hirmu tunnetuse äkki paigast ära ajanud.
Üldiselt kui oma tunnetega tegeleda ja neid nagu lahti mõtestada jne., siis need jäävad ikkagi järjest väiksemaks ehk need häirivad tunded on võimalik justkui vähemalt osaliselt ära lahendada.

vaja on väga head psühhiaatrit (arsti) ja õppimist! Igasuguste hirmude taga on liiga sageli teadmatus. Sealt saab siis tasapisi edasi minna.

Tänan teid kõiki, et võtsite vaevaks nii öelda sõna sekka öelda. Jah, on tõesti juhtunud lähedastega väga palju halba. Olen kaotanud lapsena ema ,olen kaotanud isa, õe, rääkimata vanavanematest, kellest mõnda pole isegi pisikesena näinud. Ühesõnaga olen kaotanud oma lähedased ja olen kaotanud ka oma mitu väga head sõpra. Kunagi üks psühhiaater ka viitas sellele, et nii palju on olnud halba ja läbielamisi ümberringi. Õnneks on mul väga toredad, mõistlikud ja terve ellusuhtumisega lapsed.Nende nägemine ja nendega suhtlemine , teeb mind õnnelikuks tõesti ja siis unustan ka paljud jamad kas või selleks korraks, Jah, aga eks ma siis proovin püüda saada selliseks pohuistiks (mis mul küll paganama kehvasti siiani on välja tulnud) ja teha endaga tööd ja mõelda positiivsemaid mõtteid ja lihtsalt proovida kulgeda ja mitte üle mõelda, asju lihtsalt vtta kergelt ja nii nagu nad on. Mitte põdeda.Seda ju targad raamatud kirjutavad. Loodan parimat!

Mees võttis mind käekõrvale ja viis massaaži. Istus seal mu kõrval ja lohutas. Olin enne seda kartlik kõige ja kõigi vastu. Veel hullem oli see, et massöör oli mees. Kui esimesed kaks korda olime ära käinud, julgesin juba kolmas kord üksi minna ja igasuguseid tobedaid küsimusi küsida. Sain ka teada, et see kõik tuleb närvidest ja ülemõtlemisest. Praegu on ta meie suguvõsa massöör ja kõik on rahul.

Luule Viilma raamatutes on kirjas kuidas hirmudega rääkida.
Hiljuti oli Tallinna TV-s Maartiksi saated Hirm1 ja Hirm2 kus räägiti mida hirmudega teha.
Lehel peaasi.ee leiab ka midagi.

Mulle hakkas mees ise igal õhtul keele massaazi tegema ning suitsiidi-mõtted olid kuu ajaga kadunud, ta teeb ikka veel igal õhtul seda edasi ja nüüd lendan juba taevasse.

siin kirjutavad kas seniilsed ja dementsed penskarid või maalt ja hobusega vaimust vaesed.
Ja lugedes neid komme selgubki see tõsiasi! :D
Ilmselt moded samast sordist.

Sul on ilmselgelt ärevushäire. Julgen selle diagnoosi panna, sest mul endalgi on ärevushäire ja samad sümptomid. Esmaabiks soovitan xanaxit.

to hirm Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Sul on ilmselgelt ärevushäire. Julgen selle diagn
> oosi panna, sest mul endalgi on ärevushäire ja sam
> ad sümptomid. Esmaabiks soovitan xanaxit.

Jah Xanax toob ainult ajutist leevendust ja see ei ravi sind.
Maadlesin aastaid väga tugeva hambaarsti hirmuga.Pöördusin psühhiaatri poole.Ja kujutad sa pilti sain terveks! Aga aega võttis see 1 aasta.Kirjutati välja AD ja psühhoteraapiat.Lisaks tuli 1 kord kuus hambaarsti juures käia hambaid ravimas.Lõpuks see käimine muutus rutiiniks ja oligi hirm läinud.Nüüd lähen hambaarstile nagu peldiku kusele.Mingit emotsiooni ei tekita.

Üks antidepressantide kõrvalmõju võib olla seletamatu hirmutunne - olen seda kõrvalt näinud. Kõiki neid kõrval- ja järelmõjusid arvestades võiks mitte ravimite nõiaringi sattuda.
Regulaarne keha liigutamine ja mõistlik toitumine aitab vaimu parandamisele väga palju kaasa. Kehale tuleb anda, mis tal vaja on. Ju on midagi puudu.
Elu käibki üles-alla, all olles on lihtsalt vaja asju lahendama hakata, mitte normaalseid tundeid ja mõistust rohtudega ähmastada. Kuidas see areng muidu tulema peaks?

Võttes neist kommentaaridest resümee kokku, saan sellise lahenduskäigu. Peab õppima olema teiste suhtes ükskõikne ja üldse võtma kõike lõdvalt ja meetodiga so what!!!???? Savi kõigest, olema pohhuist. Õppima üle olema oma hirmudest, saama nendega ise hakkama, sest mitte keegi teine tegelikult sind ei aita. Leidma lihtsalt oma meetodi.On need siis ravimid (paratamatult), mida küll väga ei tahaks pikalt tarvitada, aga kui see aitab ja enda olemise normaalseks teeb ja samas teistele kurja ei tee, siis miks mitte.Ja postitaja G-l on 100 % õigus. Tulebki lihtsalt asju lahendama hakata ja iseendaga tegeleda.

mitmes suhtes said õigesti aru, keegi ei aita sind, isegi mitte psühhiaater, ega psühholoog, seal on see, kui saada riikliku tasuta arsti juurde, siis need ütlevad kohe nagu asi on ja lolli ei mängi, kui asi on ravimatu ja tabletid mõttetud, saadab su minema, aga eraäriga antakse lootust, et raha eest seanssidel käimine aitab, jäädki käima, kuni rahast tühjaks imetakse

teiste suhtes ei pea ükskõikne olema, seda tekitavad narkootilised rohud nagu xanax, vanasti nimetati, rahvaseas teada nimi

antidepressandid mis tänapäeval müügis üsna kasutu kraam, vanemad tekitasid ka kohutavalt kõrvalnähte, uuematel vähem, aga need muudavad näiteks mehed täiesti ükskõikseks seksi vastu

ravimit mis terveks teeb pole, vestlust mida raha eest pakutakse võib ka sõbraga pidada
võib ka ise need asjad läbi mõelda, ravi pole, tuleb hakkama saada, ehk tulevikus teadus areneb ja suudetakse ka aju haigusi ravida

>antidepressantide kõrvalmõju võib olla seletamatu hirmutunne põhjustaja!"
>Tuleb õppida üle olema oma hirmudest

Lugedes viimaseid kommentaare on küll tunne et kuhu ma sattunud olen?
Päriselt ka ajate ajuvaba iba suust või trollite niisama?

Ja surma pole olemas, tuleb uuesti tagasi tulla oma vigu parandama, reinkarnatsioonist oled kuulnud.

kas oled täiesti debiilik?