Tere,

vabandan, et taas ärevushäire teema algatan, kuid tahaks teada, kas selline asi on normaalne või ei. Nimelt ei suuda ma enam avalikult midagi ette lugeda. Nt. täna klassis valjult lugedes sai mul poole teksti pealt lihtsalt õhk otsa, tundsin, et hakkan lämbuma, veri "tõusis pähe", süda kloppis, tähed virvendasid silme ees ja ma ei saanud enam aru, mida ma õigupoolest lugesin. Vaevu-vaevu vedasin ikka lõpuni. Väga masendav ja isegi piinlik. See oli selle kuu jooksul juba teine kord. Varem sellist asja pole olnud. Üldse hakkab süda hirmsa kiirusega lööma, kui on tarvis ka nt seltskonnas oma arvamust avaldada. Vähemalt kord päevas tekivad ka vahelöögid, mis kestavad küll väga lühikest aega. Igasugune trepist üles minek paneb taas südame pekslema ja väsitab, kuigi olen väga sportlik ja normaalkaalus. Samuti tekivad värinad, kui pean teatud inimestega koos sööma, jooma või rääkima. Taas piinlik. Esinevad vahelduva eduga ka unehäired, mille põhjustavad tavaliselt sundmõtted ja igasugused halvad mälestused (peamiselt lapsepõlvest).
Kas peaks pöörduma psühholoogi poole või tuleks ise end aidata?

Tänud, kes viitsivad vastata.

Tundub küll väga ärevushäire moodi aga see mis sul klassi ees lugedes oli pigem paanikahoog ehk need mis käivad hooti on paanikahood tean seda omast käest. Pöördusin ka artsi poole mitte siis psühholoogi aga psühiaatri kuna asjalood olid juba üsna hullud. Aga arvan et sul piisaks ka rääkimisest, mul tulid lõpuks ärevushäirest ka püsivad kehalised sümptomid ja need on minu jaoks palju hullemad seega oleks hea ruttu jaole saada.

sotsiaalne ärevushäire..
arvatavasti on mul madal enesehinnang peale kauba kui kardad avalikult teiste inimeste ees suud lahti teha . Kui teistega koos süüa ja juuaka ei julge siis on ikka väga pahasti. Mida sa täpsemalt kardad?

vaata siin ka ärevusest räägitud http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=457023&t=457023

Ilmselt tõesti ärevus või paanikahoog. pigem paanikahäire,kuna see kestab lühiajalisemalt.Või siis sotsialfoobia. Soovitan alustada ravist või abiotsimisest,pikapeale võib hakata see ka sinu teisi tegemisi häirima hakata.
Mina tundsin oma ärevuse umbes sarnastes olukordades ära,kuigi muidu olen väga seltskondlik inimene ja ei karda omade seas olla tähelepanu keskmes. Olen ravind end juba aasta aega,tulemused märgatavad:)

mm-kuidas end ravinud oled?

Kirjelduste järgi tundub olevat küll ärevushäire, aga käi enne perearsti juures ja räägi sellest, et trepist üles minnes hakkab süda pekslema ja las ta kontrollib sinu tervist, enne kui hakkad mingisuguseid ärevusvastaseid ravimeid tarvitama. Eelkõige ikka kontrollida füüsilist tervist ja siis pöörduda vaimse tervise ala arsti poole.

Tere jälle,

see paanikahoog esineb tõesti siis, kui avalikult esinen, sõprade seas mitte. Söömise-joomisega sama. Ma ei kardagi midagi, aga need värinad tekivad iseenesest ja ma ei suuda neid kontrollida. Ma tõesti ei kujuta sellel ajal endale hirmsaid asju ette :)
Enesehinnanguga enda arvates probleeme pole...või siiski? Kuidas see mõjuks oletatavalt siis paanikahäire tekkele?
Arsti juurde niimoodi lampi ei julge minna, et lihtsalt mingeid analüüse teha. Ja kelle juurde üldse peaks minema? Perearsti? Ja kuidas talle öelda, et tahan analüüse (ei tea isegi, milliseid :S).

Tänud vastajaile.

Sinu tervis - sinu valikud.

mul hakkas kõik samamoodi, kooli lõpetasin ikka suure vaevaga, aga kõike hoidsin enese sees, olid konkreetsed hirmud tänu lapsepõlve traumadele - ei julgenud süüa, juua, et mitte kooli WC-sse minna ja neid oli veel, kooli lõpetamisel kaalusin vaid 46 kilo pikkuse 167 juures, ülikooli ei läinud ka tänu hirmule, mehele läksin varakult - see parandas mu olukorda 10 aastaks, laste sünd ja suur armastus ravisid, siis pakuti head kohta ja suurt palka, läksin ja pere jäi tahaplaanile, sattusin valel ajal valesse kohta ja sain kohutavad paanikahood, jälle see jube kõhnumine ja olin augus tagasi, hetkel olen jälle rohtude peal ja ei tea enam üldse, mida eluga edasi teha, lapselast hoian ja hoolitsen ta eest, aga nii kõhe on üksi kodus olla pisikesega....
Soovitus - mine ühe hea psühhiaatri juurde ja räägi talle oma murest, saad teraapiat ja ehk ka nõrku rahusteid, siis võta neid ja ravi ena juba varakult, see iseravimine jäta selleks ajaks, kui juba vaimselt tugev oled, siis on selleks õige aeg, mitte veel! Edu sulle, noor naine!

Sama siin. Kuidas sul need värinad avalduvad?

kõige tähtsam, mida üldse teha saab on see, et ei tohi hakata vältima neid asju, mis ärevust tekitavad! kui sa neid asju kasvõi vägisi edasi teed, siis nad enam paanikasse ei aja! mul olnud see 15 aastat, praegu olen 30. vahepeal mitu kooli lõpetanud ja tööl käin ja lapse saanud ja abiellunud jne. käisin ka psühhiaatri juures ja sõin antidepressante, aga mingit abi sellest ei olnud. ainus, millega end lohutada on see, et see paanika läheb kohe ise üle:))) kui hakkan nt poes olles mõtlema, et äkki mul hakkab paha, siis natukese aja pärast juba ongi olemas ka nii et see on ka enesele sisestamise küsimus. pead sellest nagu üle proovida olla..ja võid ka nii mõelda, et neid inimesi on kohutavalt palju, kes ärevushäiret põevad ja sellest ei ole mitte midagi, kui sul hakkabki paha...mida rohkem endale sisestad, et see pole mitte midagi hullu, seda ükskõiksemaks sa muutud ja seda vähem sul ka paha hakkab:) enda ärevust seostan minevikuga, teismeliseeaga, kui oli palju valusaid kogemusi.
kui tahad, jäta oma meiliaadress ja ma kirjutan sulle!

Mina läksin ka kõige ennem perearstile,rääkisingi ära nagu asi on ,et tekib kiiresti suur ärevus sisse ja raske nivisi hakkama saada. Kirjutas mulle esialgu välja 0,25mg Xanaxid. Kuid soovitas abi otsida ka siiski psühholoogi/psühhiaatri juurest.
Kuna meil ülikoolis tore psühholoogia õpetaja,pöördusin esialgu tema poole,aga kuna ta oli titepuhkusel soovitas enda kollege. Nii ma siis enda arstid leidsingi.
Esimesena külastasin psühhiaatrit(temal on siis õigus kirjutada rohte välja).Algul saatis mind kilnäärme hormooni analüüsile(tehakse vereprooviga), kuna see oli Ok siis asi ikka vaimses tervises:D Kirjutas siis mulle esialgu prooviks nõrgad antidepresandid mis on mõeldud ärevuse jaoks ja xanaxid on alati käepäras selleks,kui tuleb hoog ja end maha ei suuda rahustada siis see aitab kohe kuna mõjub kiirelt.
Psühhologi juures arutasime nisama et mida ma kardan ja mis minuga siis juhtub. tema sammoodi imestas,et mis moodi mul selline asi on kuna ei ole depresioni ega karda nivisi tähelepanu. Jõudsimegi järeldusele et jusis ükskord langesid mingid tingimused kokku ja seetõttu hakkasingi kartma sarnaseid olukordi. Käskis pidada mul päevikut. Pidin panema kirja olukorra,mitme palli süsteemis hindan ärevust,kas on reaalset ohtu. Järgmine kord vaatasime selle läbi ja arutasime.
Järgmine etapp,mis sai suureks abiks oli see,et pidin ülesse märkima kõik korrad, mis xanaxit võtan ja siis pidime seda arutama. Aga kuna kergem on mitte arutada siis püüdsin nendest hoidida ja ise olukorraga hakkama saada. Ja nii oligi igakor dkui tuli ärevus peale, mõtlesin et eelmine kord ei juhtunud ka minuga midagi või läksin ruumist välja vett jooma või kõndisin korraks ja sellest ka vahest aitas. Aga kui ma ei suutnud kontrolli alla end saada, siis võtsin ikka rohu sisse.
Aasta tagasi ei julgend ma pmst kodu uksestki välja minna :) Aga tähtis oleks jah võimalikult ruttu ravi alustada. Ja arstidele räägigi enda olukorrast nii nagu on.Minul oli ka esimene samm raske,aga kui see tehtud siis hakkab edasi minema libedamalt

ja veel...
ma hakkan ka nagu värisema, kui närvi/paanikasse lähen! sama kiirelt kui hakkab, sama kiirelt ka lõppeb:)

aga mida ma enda jaoks hiljuti avastasin on jooga. kuskil trennis pole aega käia, aga youtubes on head hatha joga õpetusvideod ~50 min pikkused 4 tk...peale kolmandat päeva tundsin end juba ülihästi. eks ikka tuleb see ärevus peale, aga millegagi vähemalt on seda maandada.

Tere taas,

loen teie vastuseid ja leian, et endal see asi vist nii hull ei ole. Võõraste või aukartust äratavate inimestega koos süües-juues hakkab just pea nagu värisema, aga sellest saab enam-vähem võitu, kui pilk korraks kaugusse suunata ja sügavalt (kõhuga?) hingata. Seda pole õnneks veel keegi märganud. Selle elab üle.
Probleem on just pika teksti ette lugemine. Selline lämbumistunne on tekkinud just hiljuti. Varem võisin ette lugeda igasuguseid asju, nii et silm ka ei pilkunud. Bakatöögi sai vägagi edukalt kaitstud, polnud mingit erilist paanikat. Ei saagi aru, mis nüüd siis juhtus...
Viimasel aastal on tekkinud tihti halbu mõtteid (mälestused lapsepõlvest, vanemate praegune õnnetu elu, üsna tihti tunnen end inetuna, edutuna, et elu seisab). Sõbrad ei saaks sellest aru, sest neile tundun alati rahuliku ja tugeva ja positiivse inimsena. Ise pean iga päev endale valjusti ütlema, et täna mõtlen ainult häid mõtteid, sest halvad meid kuhugi ei vii. Mingil määral aitab.
Joogalaadset trenni teen ka. See aitab kah, eriti hingamise osas.
Usun nagu mann-gi, et enesele sisendamine, et kõik on korras, mängib ka suurt rolli.
Nüüd olen jälle pikalt jahunud. Igatahes mõtlesin proovida käsimüügiravimeid ärevuse vastu (nt Depremin?), et äkki aitavad. Psühholoogide juurde nagu veel eriti ei kipu. Loodan vaikselt, et see ärevus läheb tagasi sinna, kust ta tuli.

Aitäh nõuandjaile.

Noo tean et ärevuse vastu pidavat aitama paldrjan. Nii tilgad kui tabletid(mõlemad käsimüügis). Seda depremini pole kuulnud. Endal kodus on mingid vene kirjaga uspokaivajutsie tvarõ ( ei tea mis tähendab aind:D) roheline pisike plastik purk,väike lõvi pilt on peal. Algul kasutasin neid, midagi ikka aitas.
Üsna huvitav see sinu variant, ei vaid konkretses olukorras. Usun,et see tõesti mingi halva mälestusega seotud, kus ammu olnud ka sarnane situatsioon,mis ebameeldivalt lõppenud.Eks pead sealt mingisuguse lahendi vist leidma.
Ja olen kindel,et halvad mõtted lähevad usl peast kui lumi hakkab sulama ja kevad peal. See sombu talve ilm tekitab varsti kõikidel masenduse

n22-mul söömisel täpselt sama probleem:S Tekib hetkeline värin. Ja tegelikult inimestega suhtlemisel ka(mitte kõigiga).
Mul tekkis see värk ka nö lambist, ennem sain tööl vabalt suheldud ja koolis käidud ja nüüd siis ei suuda isegi süüa.
Mind kahjuks need käsimüügiravimid pole aidanud.

hm-oled sa enda ravimiseks idagi ette võtnud? Ostsin täna Stress Control käsimüügiravimi. Proovisin ja täitsa rahulikuks tegi, selline chill ja isegi õnnelik oli olla :D Ja mu meelest tegi mu pupillid ka suuremaks. Trenni oli ka kuidagi lihtsam teha, ei võtnud nii hullu moodi hingeldama ja silme eest ei läinud mustaks, nagu vahel juhtub.
Nüüd üritan end ise aidata - loen ette teksti, mis häiret tekitas. Esimesed korrad tekkis väike ärevus, sest meenus, kuidas see tekstilugemine mul läks. Järgmised korrad olid juba paremad. Loen niikaua, kuni enam miski ei häiri.
Proovin ka endale eitada, et mul see häire on, siis äkki pole vaja ka karta. Ehk aitab ka n-ö vihaga lähenemine: mingi neetud paanikahäire saa mu elu rikkuda! OK, nüüd ma kõlan juba nagu mingi psühho :D
Aga jah, huvitav, kust see sündroom tuleb ja miks just nüüd?

Ma olen viimased 15 aastat vahelduva eduga sama asjaga hädas olnud. Hirm mingi tegevuse, olukorra ees tuleb äkki, on mingi perioodi, nt pool aastat, ja siis kaob või nõrgeneb või teiseneb kuidagi. Teksti valjusti lugemine on väga hea, mind aitas. Lõpuks see hirm kadus. Mõned kuud tagasi tuli äkki avalikus kohas söömise-joomise hirm, pea hakkas värisema, ei suutnud süüa, isegi kui üle laua istus kõige lähedasem sõbranna. Nüüd hakkab see hirm vaikselt taanduma, ehkki mingit elumuutust ei ole toimunud. Täiesti seletamatu.

nii vist pole hea mõelda, et eitad endale seda, sest siis on nagu pettumus suurem, kui mingis olukorras peale tuleb:) katsu mõelda nii, et sellest ei juhtu midagi, kui ärevusse lähed - et sama kiirelt kui tuleb, sama kiirelt ka on üle läinud! tavaliselt löövad just kevadel ja sügisel välja sellised psühholoogilised hädad! sellega lihtsalt õpib elama, aga ei tohi lasta sellel oma elu mõjutada:)

Ma olen mingi aeg antidepressante võtnud küll, eks need vist leevendasid küll paanikat...Kusjuures mul sama asi, et isegi mehega kodus süües on paanika peal:S
n 35-tore kui asi taanduma hakkab;) kas jätkasid siis väljas söömist? või vältisid?
eks ma ikka püüan ka asjast üle olla aga no nii vastik tunne onju kui värised söögilauas:S
kas teil keegi on märganud ka värisemist ja midagi küsinud?

Käisin siiski edasi väljas söömas, sest ega ma enne oma hirmude peale ei mõelnud, kui lauas istudes. Tasapisi hakkas hirm taanduma, ehkki piinarikkaid õhtusööke oli ikka üksjagu. Siiani keegi midagi maininud ei ole. Ma ei tea, tundub, kahtlane, kas märgatakse, sest mind peetakse reeglina enesekindlaks ja rõõmsaks inimeseks:S Ilmselt ei tule keegi selle pealegi, et mul selline probleem on. Kui ka keegi midagi märkas, siis arvatavasti ei mõelnud selle üle pikemalt või pidas seda mingiks juhuslikuks külmavärinaks vmt:S

kelle juurde võiks sellise murega pöörduda? kas psühhiaater sobiks? Kas ta ainult vestleks minuga või laseks ka mingid analüüsid või testid teha? Ja kui pikad need järjekorrad sinna võiks olla?

Ma arvan, et alusta jah psühhiaatrist, tema vajadusel soovitab teraapiat vms. Minu psühhiaater lasi küll mul testi teha, teiste kohta ei tea.

Paanikahäire ei ole kunagi seotus situatsiooniga mida kardad N eksami või avalikuesinemise eel/ajal. See tuleb ilma igasuguse nähtava üõhjuseta. Olid ärev, millel olid tugevad somaatilised sümptomid. peaasi, et tulevikus ei väldiks taolist situatsiooni! Alguses on küll natuke hirmus, aga saad hakkama :) EDU!

ja lisaks veel unehäiretega seoses, viibi võimalikult vähe päevast magamistoas, ära söö ega õpi voodis. las voodi olla kojt, kuhu lähed ainult magama, ning enne magama minem´kut tee aken natukesesks ajaks lahti! usu mind, nii tuleb parem uni:)


ma olen ise ka paanik ja näiteks eile olid mõned vahelöögid, mõtlesin et okouu nüüd lähebki rütmist välja või jääb ülds seisma. Need hirmutavad, aga ei ole ohtlikud! Mõtle ka nii.

p.ü. - ma tõepoolest ei karda ette lugemist, aga sellegipoolest see hoog tuli ehk õhk sai otsa, süda peksis ja tähed tantsisid...kõik muutus järsku ebareaalseks. See ei olnud selline eksami-ärevus (eksamid tavaliselt eriti närvi ei ajagi). Ja nii on olnud viimased kaks korda.
Ma ei saagi neid situatsioone vältida, kuid ma ei pruugi neis lihtsalt hakkama saada ja võin tekitada palju küsivaid pilke.
Aga tänud ikkagi nõuannete eest.
Kas keegi teab, kui pikad on järjekorrad psühhiaatri juurde?

mina käisin psühhiaatri juures Paldiski mnt ja tema ainult vestles minuga ja tõi mingid imelikud põhjused mu ärevusele (nt et mul pole oma kodu vaid elan vanemate juures - praeguseks aastaid oma kodu, aga ikka ärevus täpselt samasugune) mingeid teste ei tehtud..aasta jooksul ma sealt abi ei saanud igatahes..kirjutas Prosacit, aga terve selle võtmise aja olin nagu vati sees - mitte miski ei tekitanud emotsioone, ei suutnud naerda ega nutta! vbla peaksid proovima ikka mõnda psühholoogi hoopiski!

2010. aastal oli Eestis tatrapaanika, 2011. aastal suhkrupaanika, 2012. aastal üleeuroopaline munapaanika ja 2017. aastal võipaanika." Kuhu jäi digiboksi-paanika? võipaanika oli küll narride jaoks jooksid võid kokku varuma ja hind tõusis 2-3x, kodukanad (kellel mehe rahakott enda raudses haardes) kaagutasid, et nemad küll Delmat kodu uksest sisse ei lase jne Siit järeldus- meile, eestlastele, meeldib paanika ja asju kokku osta (kasvõi kiirlaenu abil) kuhjades, nüüd istume koroona-paanikas kodus ja õgime ennast paksuks, tööle ei viitsi minna

https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/11378/6562/

Ja kas keegi teab mis minul viga võib olla. Ärkan öösel üles ja mingi keev surin on sees. Ja hirm, et nagu peaks idagi juhtuma. Ma saan selle hingamisega väiksemaks, aga uue ärkamisega sama asi. Nii öö jooksul mitu korda. Ja päeval on väsimus