Kuidas saada üle iseendaga valjusti rääkimise probleemist?
Olen kaua üksi elanud ja lisaks veel nõrganärviline, kannatan sotsiaalärevuse all, sealt see häda arvatavasti tuli. Püüan seda kontrolli all hoida, aga raske on.
Kas iseendaga rääkimine on mingi suurema psüühilise probleemi tunnus? Üldiselt peetakse iseendaga rääkijaid imelikeks.

mina räägin ka. nõrganärviline ei ole, ärevuse all ei kannata, aga räägin ikka.

See ju normaalne, ebanormaalne oleks kui seda üldse ei teeks - siis tuleb minu vastuvõtule tulla. Eriti üksinduses elades on see normaalne nähtus.

mul üks tuttav kirub kõvasti üksi olles (räägib ja vannub ka). On see normaalne?

mina räägin ka aegajalt... mu ema rääkis kah,
koera ja kassiga räägin kah kuigi mees arvab et ma seepärast imelik et need on ju loomad ja ei saa midagi aru...
nu kui sa koguaeg vahetpidamata endaga ei räägi ja dialoogi ei pea siis pole midagi imelikku.
näiteks kui ma köögis midagi maha viskan kogemata siis ikka vannun omaette ja kirun ennast või siis tööl kirun kui mingi ajuvaba meili kliendilt saan...

ma arvan et tegelt kõik inimesed mingil põhjusel vahel räägivad omaette...

ma väiksena õhtul üksi olles ei julgend wc-sse maal vanaema juures minna.. kuna vets oli väljas... siis ka alati läskin ja rääkisin omaette midagi.. lootsin et siis hirmutan mõne looma või tegelase pimeduses ära....
ma läheks ainult vaikuses istudes lolliks..

mu 12 aastane tütar ka räägib iseendaga, no las räägib, mis teha.

ma ka elan üksi ja ka vahel kukun endaga suhtlema, siis mõtlen, et mis küll naaber mõtleb, hakkab eemale hoidma, et ära keeranud v;) sest meil kuuldavus väga suur.

mina küll endaga ei räägi. terapeudi jutu järgi olen siis ebanormaalne. huvitav, huvitav!

oma tegevust häälekalt kirjeldades jääb tehtu paremini meelde. sest teada on, et kui keskenduda tegevusele (häälekalt toimub keskendumine paratamatult), siis väheneb unustamine. seetõttu esineb eakatel valjusti mõtlemist sagedamini.

Mina üksi kodus olles ainult lobisengi, seltskonnas jällegi väga vaikne.

tuleb vahel kõige targema st. iseendaga nõu pidada. Vägagi normaalne.

Hingearstid ütlevad, et see iseendaga rääkimine olla väga tervitatav nähtus vaimse tervise seisukohalt. Nii maandab hästi pingeid, sest keegi ju vastu ei vaidle, saab vabalt oma mõtted välja öelda - konflikti ei teki kellegagi.
Nii et - ärge selle pärast küll muretsege. Selles pole midagi halba ega ebanormaalset - pigem vastupidi.

räägin tihti omaette. vahel poolsosinal ja vahel normaalse häälega. loomadega olen väiksest pealt alati rääkinud. oma kassile räägin iga hommik õhtul loetud raamatust. aegajalt tal tekib hoopis huvi minu kaelakee vastu ja siis ütlen kõva häälega talle ka seda et "niikuinii sa kõutsik aru ei saa, vaatad mind kui rumalat". selline rääkimine pidi hea olema mõtlemisele. pidev vaikimine pidi väga rusuvalt mõjuma.

mina olen endaga väiksest peale inglise keeles millegipärast rääkinud :)

Jumal tänatud, et keegi selle teema püstitas!Mina kahtlustasin ka endal mingit häiret-no meeldib mulle asju arutada endaga.Olen ka võõras keeles endaga rääkinud.Olen normaalne!

No minu puhul on asi natuke raskem-Ma vaidlen iseendaga. Alguses on mingisugused mõtted peas, ja siis ma hakkan nende üle arutlema ja lõpuks on mul asjast kaks arvamust-tekibki vaidlus. Ma ei arutle seda küll rääkides, aga mõeldes küll. Niiet, pole see kõne enesega midagi nii kerge..

ma räägin ka pidevalt. vaidlen ka. ka justnimelt inglise keeles.
hea, et ma ainuke pole. :)

lisaks veel seda, et ma pole seda probleemiks pidanud. nüüd seda teemat lugedes hakkasin mõtlema, et olen imelik. :D

ja vahel keset elavat vestlust endaga panen vahele: "who are you talking to" või "what a loon - talking to herself" etc. :D

mina räägin ka endaga inglise keeles :) ei pea seda imelikuks

Ise küsin , ise vastan.
Näide:
Kuhu ma küll selle mütsi panin?
(Avan külmiku) näe,siin!
Teine näide:
(Lähen peegli juurde)No ,kuidas ma täna välja näen?
(Vastan) Pole viga,juuksurisse peab minema!

Veel räägin kassidega.Kui keegi arvab,et nad ei saa aru,eksib.
Mul on väike kassipoeg ja suured kassid. Väike tahab kogu aeg mängida. Ütlen suurtele kassidele, et kas te ei saaks pisikesega mängida? Näete, et mul pole aega. Ja lähevadki palli veeretama.
Päris üksi ei ole, poeg käib ka vahest kodus. Visiit elukaaslane ka olemas . Arvan, et täiesti normaalne.

Tehke veel nii,et peegli ees ennast vaadates kiitke end!Teeb tuju heaks ja muututegi nii endale kui teistele ilusamaks ja meeldivamaks!
Oma kogemustest tean ka seda,kui pikemalt reisilt tulles toataimed närbuma on hakanud,siis tänu nende kiitmisele toibuvad ja jäävad ellu.

Ma väiksena peale ema surma hakkasin endaga rääkima, ka vaidlema jne.Olen ka nörga närvikavaga ja väga emotsionaalne inimene. Ykskord isa kuulis ja keelas ära. Ma siis jäin vait, ei tahtnud olla ebanormaalne, selle asemel hakkasin suurte närvipingete ja läbielamiste korral kitkuma sörmedega oma kulme ja ripsmeid, oh nyyd on nad nii höredad juba, ka pead sygama- juukseid muudkui langeb. Aga rääkida ma endaga enam ei oska.
Ma arvan, et parem on ikka rääkida nii saab endast köik välja rääkida, ka pinged ja mured.

Minu kaasa ka praegu üksi räägib voodis ja juba paar tundi.oli täna alkot joonud ja seepärast ka räägib üksi.Kas selline rääkimine miskit tõsist tervisehäda ei tähenda?

kuna mu mälu on kehvavõittu ,siis kui mingit asja kuskile panen ütln endale ,ma panen selle asja siia

targa inimesega on alati meeldiv vestelda :)

Mina tavaliselt käin jala,ja siis terve tee dialoog,arutan ja mõtlen ja mõtted kipuvad ikka teist kiruma,siis kui taipan kutsun end korrale japalun andeks nagu sundmõtted või nii.

Mina jälle ümisen ja laulan pidevalt, aga tööl olles ja mõnest palatist tulles vangutan küll pead ja kirun vaikselt...Nähtus kui selline igati tavaline ja tervitatav......inimesed suhelge! Suhelge kasvõi iseendaga, peaasi, elage kuidagigi emotsioone välja!Edu!

Olin mures, sest lisaks nn suulisele rääkimisele rääkisin ka kätega. Mees vahel ütles, kui koju tulin ja ta aknast nägi, et kellega ja millest sa seal rääkisisd(naljaga muidugi, nägi et olen üksi). Küsisin siis psühhiaatri käest, kas see viitab väga suurele probleemile. Ei.Kõik me ju tegelikult räägime omaette, nt arvuti jookseb kokku "kurat", näed midagi tavatut "isand jumal" ja need hüüdlaused toome kuuldavale on siis auditooriumi või mitte, mõni siis kipub pikemalt jutustama. Ja selle kohta, et teisi häirib ja vahel jõllitama jäävad käskis öelda, et "Ära sega/vahi ma räägin targa inimesega". Aa laulan ka vahel, kui olen vähel väsinud, rakse käia jne. hakkan laulu jorutama, vahel siis valjemini,mõni on jõllitama jäänud, ütlen et harjutan Superstaari saateks.

Lähen lausa närvi, kui mul ämm kõnnib elamises ringi ja muudkui pläkutab oma nina alla, kunagi ei saa aru kas ta räägib nüüd minuga või iseendaga, enamjaolt ikka iseendaga. Aga väga häiriv on! Ja siis on häda, kui mina ei reageeri tema küsimustele, kust mina pean teadma kuna ta endaga räägib ja kuna ta minuga räägib. Fuc

Mina räägin televiisoriga! :)