Tahaks teada, et kas nende häiretega inimest haiglasse ka pannakse?

Ei pane sind keegi selle väikse asja pärast hullarisse. Paanika ja ärevushäired on kõige lihtsamad isiksusehäired ja harilikult alluvad isegi enesesisendusele ja enamasti ravitakse neid justnimelt situatsiooni kordamisega, et häirivate oludega harjuksid ja lõpetaksid paanitsemise ära.Loomulikult saad ka tablette, kui arstilt küsid.Aga hullarisse ei panda mingil juhul.

To: Olen terveks saanud

Milliste tablettidega Sind raviti ja kaua see aega võttis?

Miks siis ei panda, pannakse küll. Tean päris mitut inimest kes on ärevus - paanikahäirega Tartus sees olnud. Kui inimene ikka nii läbi on, et ei suuda iseendaga hakkama enam saada siis loomulikult vajab ta haiglaravi. Mõned hakkavad tablette ka võtma ainult arsti järelvalve all kuna paaril esimesel nädalal võivad sümtomid ägeneda.
See oleneb seisukorra tõsidusest ja inimese soovist, kas pannakse haiglasse või mitte.

Kui hull on hull olukord,et kui inimene iseendaga enam hakkama ei saa? Kui kuu jooksul on ainult paar selget päeva olnud,ülejäänud ajal pidevad värinad ja hirmutunne,kui kodust välja minna ei suuda - kuhu seda liigitada,on see juba tõsine või paanikute puhul tavaline?

Usun, et sellisel juhul on ikka asi väga hull, kuna normaalne elu (töö, kool, sotsiaalne lävimine jne) on ju täielikult häiritud. Mina olen ka ärevuse all rohkemal või vähemal määral kannatanud, aga ilusti ikkagi kõike tehtud saanud. Lihtsalt mõned olukorrad on raskemad kui tavainimesel ning heameelega nt lennukiga ei sõida või üksi seiklustesse ei sukeldu.

Olen ilma ravimiteta (kui palerjan ja vahel harva pool tabletti xanacit välja arvata) püüdnud hakkama saada ja täielikust õudusest (kus ka välja ei julgenud minna) nüüd täiesti elujõus inimeseks muutunud.

Usu endasse!

tuttav ka mulle. Paaikahäire hakkas täiesti lambist, põhjust juskui polegi. Arstile pole veel jõudnud, aga tegin endaga tõsist tööd ja edasiminek on märgatav. Uurisin põhjalikult internetti- kõik oluline info on leitav ja olemas. Paranemise iva on just nimelt enese konkreetsetesse hirmutavatesse olukordadesse asetamine ja ja ensega hakkamasaamine. Mul on ka palderjanipurgike käekotis ja igaks juhuks tablett Xanaxit ka. Aga olen ilma Xanaxita hakkama saanud. Mõtlen alati kõik läbi, enne kui kusagile kaugemalt lähen. Autojuhtimisega olen ennast jälle harjutanud, järjest kaugemale, siis kaob ka hirm. Kohutav probleem, aidata saab end vaid ise, tuleb end lihtsalt terveks mõelda. Niikui ärevus jälle ligi hiilib, kujutan ette justkui väikest kurdikest, kellele jalaga tagumikku annan ja kohe hakkab ka parem;)

Esialgu sain ma ka ise hakkama,sisendades,et tegelikult pole asi asi üldse nii hull ja mul polegi üldse halb olla,aitas,aga nüüd enam ei aita,mõtle ja sisenda,kui palju tahes.Bussist olen mitu korda poolel teel maha läinud,vahel ei suuda bussi peale üldse minna,seisan peatuses jalad värisevad,süda paha,pea vatti täis,kõris pigistab,süda taob ja siis ma tuikudes kuidagi kodus tagasi olengi.Umbes paar aastat ma teadsin milistes olukordades paanika välja võib lüüa ja ma suustin ennast kontrollida,aga enam ei tea kus ja millal.Mulle tundub, et algstaadiumis on ennast ise võimalik maha rahustada,aga kui paanika süveneb,siis see enam ei toimi,inimesed oma närvisüsteemidega ka muidugi kõik erinevad.

to nibrits
Kogesin sama. mind aitas 6.kuune AD kuur. Pärast seda ok ja saan ise hakkama.

Siiani pole ravi saanud,perearst kirjutas xanaxit,seda ka võtan.Tundub,et on aeg psühhiaatri poole pöörduda.Mulle näiteks perearst ei pakkunudki AD-sid.ise ei osanud küsida kah.

"hullumaja" püstitas küsimuse,et kas haiglasse pannakse - kuidas sellega siis on,kas nö.patsient avaldab selleks soovi või siis on see ainult arsti otsus,kuidas need asjad käivad?

mina olin Tartu haiglas sees sellega. enam ei saanud kuidagi kodus hakkama. siis pandi sisse, kui olin kuu ajaga kaotanud 16 kilo (iiveldus oli meeletu ja süüa ei saanud) ja lõpuks ei maganud öösel ega päeval enam tundigi ning ka kõndimine oli vaevarikas minu jaoks. uhh, jube aeg oli...minul arst otsustas, et aitab naljast ja kähku haiglasse.

mind on tahetud panna depressioon/ärevus diagnoosiga, aga ma ei läinud. no mis ma seal ikka teeks, hullumaja ju ainult süvendab kõiki hädasid. tekitad omale veel mõne häire konsulteerides teiste "hulludega". see on tõsijutt, et ärevuse ja depressiooni sümptomeid on võimalik omale juurde tekitada ja alateadlikult päris hulluks ajada. mina tekitasin omale ärevushäire sedasi, et alguses oli depressioon, siis sai populaarseks ärevushäire ja nüüd on mul ka see. kohe päris lämbumishood, surmahirm jne. kui ma aru sain, mida ma teinud olen, hakkasin teadlikult selliste olukordade tekkides mõtlema, et ma olen ise selle haiguse tekitanud ja ise ajan ära ka. mõned antidepressandikuurid 5 aasta jooksul ja praegu on olukord kontrolli all. ma arvan, et hullumajas ma oleks omale veel terve komplekti psüühilisi häireid üles korjanud.
hullumaja on neile, kes ei saa üldse endaga hakkama.
ma ikka pingutasin nii palju, et lõunaks sain voodist üles ja õhtuks suutsin poest süüa tuua, et nälga ei sureks. omaarust olin päris tubli.

Lõunaks voodist üles ja õhtuks tõid poest süüa? Kas sa tööl ei käinudki siis sel ajal?

Kuule njah
Ara hirmuta teisi haiglaga.Seal saab ikka head ravi ka, tehakse igasugu teraapiat, õpetatakse endaga hakkama saama.Kui asi on väga hull, siis see kodus istumine asja ei paranda.Tean, mida räägin, sest olen kunagi ise 1 kuu haiglas olnud.Mind see aitas.

mina olin Tartus seees ja väga tore oli nii mõistvad inimesed ümberringi ja ravi sain ka,ma ei saanud kodus endaga üldse hakkama kui ikka vaja siis peab minema,mina arvasin ka et sinna kunagi ei satu aga kuna olukord läks nii hulluks siis tuli lihtsalt minna

ei käinud jah tööl. ma olin siis miski 18.

Olen 16 aastane, kas kellegil esineb samuti ärevushäireid ja depressiooni?