Kas siin on keegi, kellel on täiskasvanuna see sündroom diagnoositud? Või oskab keegi soovitada psühhiaatrit, kes selle teemaga kursis on ja tegeleb selliste täiskasvanutega?

Siit saab infot:

http://www.omamoodi.noh.ee/

Autismispektri häiretega inimeste foorum, saab ennast kasutajaks teha ja teemasid lugeda, küsimusi esitada jne.

kas selle peale ei tule miks autist on???

ega see polegi lõplikult psühhiaatri teema - ravida niikuinii ei saa. võib-olla ehk kindlaks teha, milles siis keskmisest erined. ja võib-olla mingit nõu, kui on olukordi, millega pead toime tulema, aga hästi ei tule. samas - oled ju seni hakkama saanud, kui juba täiskasvanu... lõppeks on ka andekus erivajadus...

Milleks see diagnoos? Kui oled edukalt täiskasvanuks saanud, siis väga tõsist aspergeri vormi sul vaevalt on. Pigem on mingid kiiksud jms, mis häirivad? Ma soovitaks pigem tegeleda kiiksudega eraldi, kui need elu segavad. Diagnoos või "paber" ei anna sulle mittemidagi. Võta ennast sellisena nagu oled.
Mille alusel ennast aspergeriks liigitad?

Kahjuks asi just selles ongi, et ei saa hakkama nagu peaks. Olen väga erinev teistest inimestest. Sotsiaalne elu kui selline puudub, suhtlemisoskus puudub. Kodus töötades teenin praegu miinimumpalka ja väljaspool kodu töö tegemine ei oleks minu puhul võimalik. Siis kõiksugused kiiksud veel nagu eespool mainitud aga need pole muidugi elu häirivad. Üldiselt see kõik on viinud mind ka depressioonini, sest ma ei suuda mõista, mis mul viga on.

Miks sa arvad, et tööl käies toime ei tule? Mis kiiksud sul veel on? Seleta palun lahti.

Kujutad sa ette, kuidas sotsiaalselt saamatu inimene kuskil rahvasttäis kontoris tööd teeb? Ei oleks isegi võimeline kuhugi töövestlusele minema, töötamisest rääkimata.
Need kiiksud ongi aspergeri sümptomitena kirjas, ma ei jõua neid siia kirjutada.

Mida sa konkreetselt kardad?
See on ainult ju sinu peas kinni.

Ei pruugi olla ainult tema peas, st mõtlemises kinni, kuna tegemist võib-olla ka näiteks sünnipäraste aju ehituse iseärasustega või kõrvalekalletega ajukeemias.

Modelli saates Marial on sama sündroom, aga ikka oli julgust telekasse minna.

See ei avaldu kõigil ühtemoodi. Tore, et Maria sai vaatamata sellele soovitud saates osaleda. Paljudel on a.s. puhul nt. tugevad keskendumisraskused, sensoorne ülitundlikkus ja kehv arusaamine teiste inimeste emotsioonidest, naljadest jms., mis võivad takistada avatud kontoris töötamist.

kas ainus võimalus on siis töötamine avatud kontoris? Tõepoolest, mida annab sulle see, kui saad diagnoosi? Usud, et need sandikopikad, mida puude eest makstakse, hoiavad sul hinge sees. Või mõtled minna kuskile töökohta diagnoosiga lehvitama? Ma ei saa aru, tõesti ei saa.
Kui tunned, et sul on probleeme, mis segavad, siis tegele nendega. Otsi omale psühholoog või psühhiaater, kes aitaks aru saada, kuidas käituda. Ja mis sellest, et sul puudub empaatiavõime - õpi seda varjama. Nii lihtne see ongi. Usutavasti sa ju kellelegi kätega kallale ei lähe ja märatsema ei hakka. Kollektiivis ei pea ju sõbrannatama ja kohvinurgas plärama. Teed oma töö ära ja valmis. Selliseid omaette nokitsejaid on igas kollektiivis, miks siis sina ei võiks üks neist olla.

Ma vean kihla, et kui kollektiivi tööle peaksid minema, siis keegi ei saa sinu sündroomist aru. Kui polegi jutukas, siis arvatakse, et lihtsalt vaikne ja häbelik. Ja mis siis sellest, elu läheb ju ikka edasi:)

Ma küsiks veel, et kuidas sa miinimumiga ära elad? Vanemad aitavad?

... vastuseks: Elan üksi, maal, vanaema pärandatud majas, seega minu puhas õnn, et üüri peale raha ei kulu. Toidu saan selle miinimumiga kätte, riideid pole nagunii vaja kuna minu väljas käimine piirdub kohaliku toidupoega. Vanemad on ka abi pakkunud aga õnneks ei ole vajadust olnud nende abi kasutada.
Mingisugust puuet ma taga ei aja. Oleks hea kui saaksin teada, mis minuga toimub, on see siis mõni mahajäämus, isiksusehäire või asperger vms. Diagnoosist lähtuvalt saaksin edasi tegutseda.

Mis imerohtu sa sealt diagnoosist loodad? Et öeldakse - oled asperger - ja automaatselt kõik on hästi? Või et tööjuures suhtutakse paremini kui teatakse, et asi on "ametlik"? Pigem hakatakse siis eemale hoidma ja/või haletsema. Ei usu, et see on see, mida sa soovid. Kui probleem on suhtlemisega - siis sellega tegelegi. Mine räägi psühholoogiga jne, usu, sinusuguseid on rohkem kui 1... kindlasti oskab ta midagi soovitada, et vähemalt natukene kergemaks muutuks asi.
Täiesti vabalt võib ka välja tulla, et sa ei olegi asperger. Mis siis saab? Väga paljudel, kes lapsena on olnud väheke teistmoodi ja pole sõpru leidnud on selle tagajärjel kujunenud sotsiaalne ärevus ja oskamatus inimestega suhelda/samastuda.
Niiet lõpetuseks veel korra. Tegele konkreetsete probleemidega, ära otsi mingit salapärast diagnoosi :)

Ainult puude eest saadavast toetusest ehk naljalt ära ei ela, aga väikese sissetulekuga inimesele ei ole ükski summa sandikopikad. Kas või ravimite ja psühhoteraapia jaoks kulub ära. Aga veel olulisem on ravikindlustus, mustadeks päevadeks, mil parasjagu mitte mingit (nt osaajaga) tööd ei ole.

Tule kodust välja. Kodus istudes mõtledki endale igasugu asju külge.

Oma koduke on ikka paljudele see kõige armsam ja turvalisem paigake, kus saab kõige kergemalt hingata ja ennast loomulikuna tunda.

Paraku ainult kodus istudes probleem süveneb ja mõeldakse üle.

Sul võib õigus olla, aga kodus on vähemalt kõige turvalisem. Palju kodust väljas viibides jääb sel ajal eluliselt oluline emotsionaalne turvatunne saamata. Siis võivad tulla pidurdamatud nutuhood, tunne, et saadakse ümberringi toimuvast ebaadekvaatselt aru ning lapselik soov, et keegi palju käest ja ümbert kinni hoiaks. Vahel ka tahtmine ennast turvatunde tekitamiseks küljelt-küljele kõigutada. Nagu teatav taandareng lapseks. Psühhoteraapiaga ehk võib lõpuks saada nii kaugele, et kodust väljas ka hubasem tundub, aga äkki ei saa eriti paremaks, kui on juba kaasasündinud autistlikud jooned.

Paraku ma tean väga hästi millest räägin.
Värske õhk teeb head ja kasvõi poemüüja naeratus teeb meele rõõmsamaks. Kodus istudes tundub kõik mustem kui tegelikult asi on.

Küsiks kui vana teemaalgataja on.

24 olen. Kuhu minna oleks kui pole ühtegi sõpra ega ka mitte tuttavat? Võõras keskkonnas tunneksin ennast nagu võõrkeha ja see teeb veel hullemaks kõik kui praegu on.

http://www.autismtallinn.ee/
http://www.autismeesti.ee/
Olen algkooliealise aspergeri ema.
Kommenteerijad soovitavad siin küll head ja paremat, kuid kahjuks need soovitused, mida tavaliselt sõbrannale antakse, siin ei toimi. Aspergeri puhul on käitumis- ja drillimissüsteem hoopis teine.
A.S., ma ei tea, millises metsas sa elad :-) aga peaksid leidma endale hea psühholoogi. Psühholoog, kes ei ole aspergeriga kokku puutunud, ei pruugi aspergerit äragi tunda. Kindlasti ühingute foorumitest saad selles küsimuses abi. Ole tubli!

soovitan Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Siit saab infot:
>
> http://www.omamoodi.noh.ee
> /
>
> Autismispektri häiretega inimeste foorum,
> saab ennast kasutajaks teha ja teemasid lugeda, k
> üsimusi esitada jne.

Foorum asub uuel aadressil http://www.omamoodi.net

https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-andmebaas/aspergeri-sundroom