kas keegi on sellenimelist rohtu tarvitanud? palun kogemusi!

Olen võtnud paroksetiini u 2 nädalat. Võtan pool tbl. terve tbl võttes ei saanud magada ja pearinglus oli tohutu. Poolega saab igapäeva eluga hakkama. Algul oli küll ärevus natu suurem aga viimased kaks päeva on ju üsna inimese tunne üle mitme kuu.Asi vist ikka tõepoolest toimib. Proovisin nädalaid ikka ilma AD hakkama saada aga paraku ...

kas poole tabletiga pea ei ringle? ma pole kunagi midagi võtnud, seepärast pelgan ja uurin maad. aga kas arst ütles, et kogust suurendab ka varsti?

Peaks jah hakkama terve tbl võtma. Arst arvas,et kui poolega ok olemine siis terve. Aga eks aegajalt ikka pea tiirutab ,kõrvus kumiseb, higistama ajab aga viimase nädala jooksul pole xanaxit vaja olnud välja otsida.

seroxat-i, mis ei tekita selliseid kopmlikatsioone ja ei lase kallul töusta.xanax unusta, töesti satud söltuvusse. olen ise vöörutsega juba hädas, kuigi o,25 , kuid ilma ei saa juba teist aastat.

Tere!
Kas paroxetini ravi tõstab kehakaalu? Infolehel oli kirjas, et võib hoopis kõhulahtisust tekitada.
Kummaga on kellegi kogemusi?
Ei tahaks küll kaalu juurde, niigi dieeditan ja üritan maha võtta .
Lisaks-võtan ka 10 mg, ehk pool tbl. ei julge veel tervet võtta. Nädalake oli nõme, nüüd nagu hakkab looma. Aga ega ei julge ju ära sõnada-mine tea, mis ette viskab jälle.
Ise ei ole aastaid Ad-sid tarvitanud aga enam ei saanud-koondamine, uus töö, aastate lisandumine ja palju muud-viimasel ahjal ei saanud enam 3-st trepiastmest ka üles, süda kloppis lihtsalt.
Näitajad aga seevastu normis. Seepärast alustasingi Ad-ga.
Kui ikka endasse ei usu, siis tuleb uskuda tabletti.

minul ei tulnud kaalu juurde, pigem isegi sain natuke vähemaks. Võtsin mingi aeg isegi 1,5-2 tabletti ja ei olnud peale suure higistamise kõrvalnähte, higistamine võis ka närvidest olla ehk.

kõrvalnähte oli kui hakkasite võtma? ma pean ka alustama poolest tabletist, see siis oleks 10 mg ja kaks päeva. kolmandal päeval terve, so siis 20mg. ma kohe ei tea. mul niigi käib pea ringi, eks see paanikajaanikast.

proovisin ka arsti ettekirjutuse järgi võtta 20mg aga siis läks ärevus nii suureks, et olin kaks ööd järjest üleval.Oli ka pearinglus, värinad. Täna sai just 2nädalat poole tbl so 10mg. Ei julge veel 20mg proovida. Kuigi viimased päevad suht hea olemine.Aga eks see kõik ole kuidas kellegile.

enne tabletti - mul olid hirmsad pearinglused. vererõhk ka kõrge. see on mul nagunii aga kuna ülemine rõhk oli kõrge,mis näitab siois et emotsioonid jne on laes, siis pandi AD peale.
Võtnud olen pea 2 naädalat. Aga ma alustasin 1/4 tabletist ehk siis 5 mg. Ei julenud rohkem. Võtsin 5 päeva. Midagi ei toimunud-kõrvalnähte. Nüüd võtan 10 mg ja praegu ei suurenda annust.
Aga see on mu enda laiutatud, arst käskis ikka kohe terve tbl võtta aga kartsin et hakkab halb, olen pealegi tööl ja puududda ei saa.
Aga nüüd käib pea vähem ringi.
aga käin iga päev palju ikka jala ka ja olen õhtul õues. Lihtsalt nii tubane töö ja siibrisse viskab juba see ruumis sees olemine.

leelo, äkki kirjutad mulle. ma vbl peaksin ka hoopis 5mg alustama kui nii kardan

ei olnud kõrvaltoimed võtma hakates, olid ainult mõned ärevushood, sest kartsin rohtu võtta. kardan uusi olukordi ja asju, nii kartsin ka seda, mis see ravim nüüd minuga tegema hakkab.

kas Sa alustasid poolest tabletist? kaua Sa võtnud oled ja palju nüüd võtad? ja kas nüüd tunned ennast hästi? kaua seda võtma peaks?

kaalutõus 6 kilo, alla ei saa, algul hull, pärast väga norm. nutan oma saledat keha taga.

Minul kõrvaltoimeid ei olnud. Kartsin küll alguses, aga liiga raskeks läks elu ja otsustasin, et nii enam ei saa. Tuli ennast kokku võtta ja nüüd on hea olla.

ja te kõik seda obsessiiv-kompulssivse häire vastu (sundtegemised, sundmõtted)?
to kasutasin - kaua sa neid võtnud oled? kas võtad edasi?
minule määras need dr Sergo

nojah, ära sõnasin. tänane öö oli nagu mingi õudus kuubis. siiani on kehv olla. ärkasin kella 5 -st , läksin vetsu ja no enam ei saa magada. mingi hirm hiilib sisse, siis läksin üleni kuumaks, kurgus hakkas vastik tunne, süda läks pahaks ja lõi kohe seedmise käima-pisiile ja teist häda ja nii edasi. Siis laman, kõik suriseb, kuumab, siis tekib nagu mingi rahunemine, siis hakkab hirmus külm ja tahaks magada. Aga kuna kell oli pool 6, siis ei julge ju enam raskelt magama jääda, sest kell pool 7 pean tõusma. Suikusin, minuti 10 pärast võpatan ärkvele, et magama ei saa jääda, vaja tõusta-see jälle põhjustas uue hirmuhoo ja nii edasi.
Jäingi üles. süda paha siiani. hirm, et on paha olla ja tahaks koju jääda aga ei või töölt puududa. Lohistasin ennast tööle, tunne on nagu oleks toigas p-pust sisse löödud, istun, olen suht kangestunud, oodates kohe-kohe uut hoogu. Ma ei tea, see on mingi jama. Mis nii edasi saab siis? Ei ole must ju töötegijat ka niimoodi.
Mida arvate?
Ja see hirm, et muutun kas teovõimetuks, hulluks ja mis siis saab korterilaenust ja lastest jne.
Kas kellelgi veel sellised hirmud?

leeleo, mul sama jama, ka kaks päeva olen vaevelnud ärevuse käes, jube paha olemine. Hirm hulluks minna, elad nagu mingid ebareaalses maailmas.Käed jalad pinges, siis jälle nagu süldid all, südames suriseb-terves kehas suriseb jne. Ma võin ise juba loenguid pidada ärevuse ja paanika mehhanismidest,aga, näed ei saa ise hakkama.

Vahepeal helistasin lausa psühhiaatriasse valvearstile, et nõu küsida. Kuna ma AD-sid ei tarvita, oli tema soovitus neid ikkagi võtma hakata ja kui olemine ikka väga sant, ise kasvõi sinna kohale minna.

Aga mul ka väikesed lapsed ja tööl vaja käia. Pusin ise veel ilma AD-ta hakkama saada, lähen hüpnoteraapiasse jne. Vahel lausa mõtlen, et palju lihtsam oleks vist tõesti mingit füüsilist haigust põdeda, siis vähemalt oleks midagi konkreetset-muidu aga nagu terve keha haige...
Üks õnnetu 29

to õnnetu 29!
Jah, ma olen ka aastaid püüdnud AD-sid mitte võtta aga need ärevushood on ikka jube rasked taluda. Paanikaatakk oli ka raske aga see kuidagi möödus ja siis oli jälle ok aga see ärevus jääb sisse ja rahunemist nagu ei tule. Mingid päevad oli mul täitsa ok aga mis täna juhtus, ei tea.
kõige jubedam ongi see eba-tunne-ei oska seda isegi määratleda-ongi et kardad midagi aga mida, ei tea. Oleks konkreetne asi, siis teaks vähemalt, mille ees hirm on.
Kui natuke rahuned, siis suudad adekvaatselt mõelda ka aga kui see hoog on peal, siis on midagi ka mõtetega-kas jooksevad nagu kiirrongid-või hajuvad laiali ja ei suuda ennast koondada.
Lihtsalt kardan kaotada kontrolli enese üle, hulluks minna-meil pole ju kaitsutst sellisteks juhtudeks-kui lapsed ei jaksa hoolitseda, seiis jääd ripakile ja ka eutanaasia pole seadustatud-isegi kui inimene seda sooviks.
Sest ma ei kujuta ette, et ma elan kunagi nii nagu eilses Võsapetsi saates näitas neid maa-inimesi-jumal küll, vaesus, mustus, räpp, majad kokku kukkumas, raha rohtudeks ei jätku, polegi rohtusid, inimene tahab vanadekoju aga ei saa, sest pole raha ja võimalusi.

kuhu hüpnoteraapiasse lähed?

tallinna teraapiakskusesse

just nii see leelo ongi, paanika läheb mööda aga see vastik pidev ärevus ja siis muudkui-ketrad ja ketrad oma mõtteid. Appi, äkki lähen hulluks, kaotan enesekontrolli, teen midagi sobimatut jne-jne-jne, tuttav eks???

Aga kas sul kehalistest aistingutest ka vastikut surinat on, kätes jalgades ja südames, raskustunnet kõhus, nagu magu oleks õhku täis?

kas see hüpnoteraapia - kas seal pannakase magama? sa võid ka mulle meilile kirjutada, saab vbl paremini rääkida/arutada. oleksin väga tänulik!

mul tekib selline tunne, nagu mul läheks äkki kõht täis. vahel olen sellepärast toidu ka poole peal söömata jätnud. tekib äkki selline imelik tunne, lööb nagu kõhu täis ja siis tekib hirm, et kui edasi söön hakkab halb või jääb õhk otsa või midagui nii.
paar korda olen tulnud mööda tänavat, selline tunne,et lähen kohe lõhki-kõht punnitab, raske hingata.
Õhtuti on jalgades selline tunne, nagu siis kui mingi koht on sul näiteks põletikus ja tuksub-pulseerib. Või selline surin, nagu oleks jalad jube väsinud, ja kogu keha väsinud aga tegelikult und ei ole.

kas teil siis on ka obsessiiv-kompulsiivne häire?

paanika ja ärevus ei tapa kedagi ära! mitte keegi ei ole sellesse ära surnud!
eks ta hirmutab küll, aga siis mõtlegi sedai, et see EI TAPA. see on niivõrd levinud häire ja on olemas olnud juba sajandeid. lihtsalt inimesed said sellega paremini (ise, ilma ravimiteta) hakkama.

mitte midagi hullu ei juhtu. kui ravimid leevendavad seda seisundit, peab ravimeid võtma. kui tunned, et saad ilma hakkama, väga tubli. aga ära ei sure selle kätte keegi.
hirm hirmuks, aga mingil hetkel hakkab inimene kartma, et sureb sellesse ära. ei sure. hulluks ka ei lähe.

mul on sundtegemised, mis mind kohutavalt häirivad. püüan neist juba 3 kuud vabaneda, kuid praeguseni lootuseltult. veeretan paroksetiinikarpi käes, aga hirm on võtta. mulle ei meeldi kui ma midagi endale ebameeldivat alla neelan, tuleb kohe paanikajaanika ja tahaks seda kõhust välja, aga ei saa ju. ükskord sain paanikahoo põletikuvastasest küünlast,mille pidi tagumikku pistma. siis tekkis see., et issand, nüüd ta on seal ja ma ei saa seda sealt kätte. samal põhjusel ei suuda ma lasta oma kulme värvida, kunstküüsi panna ja üldse ma ei kannata kui mul midagi viga on. ma kohe ei tea, mida teha, mida mõelda, kuidas olla. seda tean, et VÄGA TAHAN SELLEST JAMAST VABANEDA. ka kodustel on juba minu pärast raske.

keegile:
ma arvan, et võib-olla on aga kuna ma pole psühhiaatrite juures eriti käinud-paroxetiini kirjutas mulle perearst- siis diagnoosina mulle seda kirja pole pandud.
Aga on asju, mida sinna alla ehk saab liigitada-näiteks on mul kogu aeg kaasas veepudel ja nuuskpiiritus. Ka tabletikotike on ALATI ligi, ka teatrisse minnes. vetsu minnes võtan alati telefoni kaasa-ka duši all käies on telefon vannitoas-juhuks, kui hakkab halb,ehk jõuan helistada enne.
Väikesest peale loen õhtuti tuledes aknadi-kui on 5 korrust ülevalt alla valged-läheb kõik hästi.
Kui rong sõidab samal ajal üle silla, kui mina silla alt, siis saab soovida ja soov läheb täide.
Kiirabiauto nägemine esimese asjana hommukul, toob õnnetust.
Kui bussiga sõidan linna ja foorides on rohelised tuled, läehb kõik hästi.
Miks sellised asjad mulle on ajudesse jäänud, ei tea.
Ah jaa, kui öösiti olen koleda ärevusega ärganud, siis vahel hakkan korrutustabelit mõttes kordama, siis kaob see ebareaalsuse tunne nagu ära. Mitte alati.

to keegi- ma kirjutan sulle meilile kui olen hüpnoteraapias käinud, lähen alles järgmine nädal ja päris esimest korda. Kui tehtud saan, eks siis oskan ka lähemalt rääkida.

Mul ei ole obsessiiv-kompulsiivne käitmishäiret (ma isegi ei tea, mis see täpselt on)...

Olen hädas ainult ärevusega, vähemal määral paanikaga....

arvan, et helistan sinna ja panen ka aja kinni. pean proovima muid meetodeid enne kui tablett. obsessiiv-kompulsiivne häire on sundtegemised ja sundmõtted

mul on ka see tunne olnud, seoses ravimiga.
aga nüüd olen nii palju ravimeid saanud, et igasugune paanika kadus :)

mul tekkis paanika kunagi sellest, et apteeker müüs mulle kogemata vale ravimi (veenisüst pidi olema). see süstiti mulle polikliiniku valvetoas veeni ja ma olin üleni kublades ja tõmblesin krampidest. siis läksin apteeki tagasi ja palusin, et ostke see tagasi, sest see ei ole see, mida perearst mulle apteegist telefoni teel tellis. mina pidin selle lihtsalt mõne päeva pärast välja ostma ja käima poliliinikus, et veeni süstida. juhtus aga nii, et tegemist ei olnud üldse veeni süstitava preparaadiga. perearst ütles olukorra kohta vaid: ma ei tea, kellel ma nüüd kallale lähen! kas sellele, kes müüs või sellele, kes ei vaadanud, mida ja kuhu süstib.

igatahes apteeker ei tahtnud seda tagasi osta. veenmise peale siiski ostis. ütlesin, et seda ravimit arst mulle ei tellinud ja ma oleks võinud selle intsidendi tõttu ära surra! kui ta seda tagasi ei osta, lähen kohe kohtusse hagi esitama.

pärast seda oli mul mitu aastat ravimite võtmise suhtes paaniline hirm. ma kartsin, et kui midagi sisse süstitakse või sisse võtan, siis suren. läbielatu ei tahtnud ununeda. tühisest vitamiini võtmisest võisin saada ülekeha värinad ja õhupuuduse ning minestustunde.

õnneks ei olnud ma ka haige, et tulnuks rohtu võtta. kui kui tööjuures oli kaitseüstimine (gripivakstiin), ei osalenud mina selles kunagi. ütlesin, et ei ole päris terve, ma ei või seda süsti saada.

lõpuks juhtus aga nii, et jäin tõsiselt haigeks. kuna palavik oli nii kõrge (39-40), et mõttetegevus pooltüma, siis võtsin paratsetamooli, õigemini küll lahustuvat. ei tekkinud mul sellest mingit paanikat. mõtlesin, et hakkaks vaid kergem. asi aga läks aina halvemaks ja tüsistus. edasi tulid antibiootikumikuurid. mõtlesin, et saaks ükskord ometi terveks. ravimid mind enam ei hirmutanud. üks hirm pigem asendus teisega. siis aga olin antibiootikume nii palju võtnud, et hakkasin mõtlema, et saaks üksord juba ravimitest lahti, sest need kurnavad ja kahjustavad organismis organite tööd (maks, neerud, immuunsüsteem). et peaks nagu ringiga samas tagasi olema? kus kardan ravimeid. ei ole. ravimihirm on möödas. vähemalt tundub nii :)

pead leidma omale mingi asendustegevuse. kui ravimit võtad, siis hakka midagi toimetama, et sul ei oleks mõtted selle küljes kinni, et rohtu võtsid. nii on kergem.

ka mul olid pärast seda ravimiintsidenti ärevushood X asjast. ei saanud ripsmeid värvida, ei saanud autopesulas istuda. kõik, milles tundus, et taganemisteed ei ole, tekitas ärevust.

sa pead mõtlema, et TAGANEMISTEE ON sul alati olemas :)
st, kui kardad rohtu võtta, siis mõtle sellele, et kui see ravim sulle ei sobi, siis sa ei pea seda enam võtma. ravimi mõju ei kesta kaua. ei võta enam ja selle mõju on kehast läinud. mitte midagi halba ei juhtu. konsulteerid arstiga ja leiate sobiva ravimi. see oli küll rohkem kõrvalmõjude kohta.

lihtsalt ära unusta, et midagi pöördumatut sinuga ei juhtu - taganemistee on alati olemas ja saad rahu tagasi :)