Mina ei hakka kunagi kartuleid keetma mõttega, et tuleb puder. Seega ei ole ka eriti õiget sorti valinud. Kogemus ütleb, et tegelikult saab söödava pudru pea kõigest.
Pudrumõte tekib mul kas keetmise käigus või kogemata - lagnevad paganad potis laiali, aga seest veel kõvad.
Kui see asi juba pudruks kisub, siis kindlasti jätan potipõhja veidi keeduvett, lisan keedetud piima ja arvestatava koguse võid, vahustan.
Aga parimad pudrud tulevad piima ja võita, hoopis lihaleemega. Enamasti on mul sügavkülmas ahjupraadide leent, seda tekib alati liiga palju! Tavaliselt suht tugevalt maitsestatud, annab pudrule kah mõnusa nüansi.
Minule meeldib, kui pudru sekka on ka porgandit tambitud, kui eriti isutab, siis keedan ruttu kasvõi külmutatud kuubikuid ja surun läbi sõela. Porgandi magusus ja lihaleeme soolasus koos tundub ülihea.
Aga kui nüüd rõhuda kokkuhoidlikkusele - olen ka kapsa-hakkliha hautise lõpu kartuliputru sisse püreestanud, lillkapsa, aedoa, ahjukaalika ja suvalise lihakraami jääkisest rääkimata. Muuseas, hernes teeb asja eriti lõbusaks:)