On kellegi pakkuda head ja järeleproovitud retsepti? Mul kolimine tulemas ja teeksin abilistele suure pajatäie suppi.

Hautad väheses õlis 3-4 suurt sibulat.
Lisad 20-30%-list tomatipastat umbes 1 dl, ja hautad veel veidi.
Lisad 1l vett, loomapuljongi kuubikud (2-3 tk), hakitud hapukurgid (umbes 3), paar loorberilehte ja 5 tera pipart.
Seejärel lisad 3 sorti lihatükke: praadi, vorste, konservliha või mis iganes.
Ajad kõik keema, keerad tule maha ja jätad 15 minutiks seisma. Ongi valmis:)

See on Maire Suitsu retsept, ja idee seisneb rohkes sibulas. Vähese õliga hautatult maitseb samamoodi kui tavaline võiga retsept, aga on palju tervislikum. Maitsvam ka minu meelest.

Mina teen oma kodukokana tegutsemise algusest seljankat selle retsepti järgi, siiani pole nurinat olnud, see pärit a 1984 ilmunud kokaraamatust.

LIHASELJANKA
2 sibulat
2 võid või õli
2 sl tomatipüreed
3 väikest hapukurki
2 l puljongit
pipart
loorberit
soola
1 sl kappareid
2 sl oliive
200 g veise- või sealiha
100 g keedusinki
100 g viinereid
( 1 vasika- või loomaneer)
Poolrõngasteks lõigatud sibulad kuumuta rasvaines, veidi hiljem lisa tomatipüree, tükeldatud hapukurgid ja maitseained ning hauta koos 5-10 min. Siis vala juurde kuum puljong, keeda läbi, lisa tükeldatud liha ja lihatooted, kapparid ja viilutatud oliivid. Kuumuta veel kord keemiseni. Serveeri hapukoore, maitserohelise ja sidruniviiluga.

Kui tahad külaseljankat, keeda kõigepealt kartulikangid puljongis poolpehmeks ning edasi toimi samas järjekorras, kui eelnevas retseptis.

mina teen ka nii nagu evagelina,eelnevalt kupatud neerud annavad tõeliselt hea maitse.Kartulit seljankasse ei pane,serveerimisel viil sidrunit ja värsket peterselli(koriandrilehti)

see neeruhais on nagu oleks keegi nurka kusenud :( kuidas te seda kupatate ?

Neer on seljankas obligatoorne minu jaoks. Kui on noore looma neer, siis pole vaja eraldi kupatada, vaid ainult kergelt keeta.

Kuule, osta Salvesti seljankapõhja (0,5l purgis) ja lisa sinna ise lihakraami - sinki, suitsuvorsti, viinereid. Mina panen ka kartuleid lisaks, saab väga maitsva supi ja pole tundide kaupa jamamist. Seljankapõhi pole ka kuigi kallis, olenevalt kauplusest 15 - 16 kr. purk.

ma panen kõigepealt kylmkapis leiduvad lihajäägid hakitult pannile, siis sibul ja seejärel tomatipasta ja siis ylejäänu ehk supirohelise

lutz'le- olen paar korda poe seljankapõhja ostnud-enam ei osta;sellest ei saa õiget seljankat:1 x oli liiga hapu,teinekord lõi vänge kurgi(vedeliku)hais üles;
ikka ise teha algusest lõpuni-mitte söökla "seljanka"kus korjatakse nädala ülejäägid kokku!

tglt ongi ju seljanka külasupp, rahvas tuli kokku, võttis kodunt kaasa igasugu toiduaineid, need lükati ühte patta ja oligi supp valmis... vikerraadios oli mõnda aega tagasi saade, mis rääkis venemaast ja tema kultuurist ning seal oli juttu vene köögist üpäris põhjalikult, pidi olema ka netis üleval.

Parim seljanka!
Koostisosad:marineeritud kurk (mina kasutan ainult Felixi piknikut),kartul,viiner,keedetud searaguu,hiinakaste (salvest),porgand.
Kõigepealt keedan liha,kui liha on pehme siis võtan potist välja ja jahutan
Viskan potti riivitud kurki,kartulid,porgandiga koos praetud viinerid ja hiinakastet,keedan natuke üle poole tunni,lisan liha ja minu lemmik seljanka ongi valmis!

see pole seljanka, see on miskine supp....

riivin ka natukene porgandit hulka, saab rõõmsam.

MMjaaahh,minu meelest seljanka ongi supp,või ma eksin?

seljanka on supp, Kiku kirjeldatud toit on supp, aga kindlasti ei ole Kiku kirjeldatud supp seljanka, kuigi hea ja söödav võib see olla.

kiku supp on kindlasti väga maitsev, aga seljanka ta küll pole. Kartul, porgand - no pigem külasupp.

Keedetud kurgiga supp on vist rohkem rassolnik, aga igaüks võib nimetada oma suppi kuidas ise soovib. 6 aastaga on teemaalgataja kindlasti juba mõne hea retsepti leidnud. Mulle meeldib seljanka loomalihaga ja hakitud kurgi puistan alles taldrikusse.

Seljanka on jäätmesupp ja poest esimest ja viimast korda ostetud seljankapõhi sisaldas suuremalt jaolt karvaseid kamaraid ja pekikamakaid. Vuh! Päris jäle oli.

Korja parem oma külmikust lihakannikad kokku, siis vähemalt tead, millega tegu. Sibulat pane ka kõvasti ja hapukurki pane ja oliive ja tomatipastat ja... ühesõnaga - improviseeri. Ja no kartulita supp on üleüldse mõttetu supp.

Seljanka (soljanka) on vene ja ukraina köögist tuntud vürtsikas lihasupp. Hea oleks, kui sisaldaks 6 - 10 erinevat liha-sinki-vorsti-neeru. Seetõttu ideaalne toit, kui on vaja ära kasutada suuremaid peolaua lihajääke-lõikeid. Neerud tahavad muidugi rohkem mängimist.
Põhja jaoks tuleb rohkelt sibulat kenasti klaasjaks praadida, mitte kõrvetada!, lisada peeneks hakitud head hapu-või marineeritud kurki ja lahkesti tomatipastat; maitsestada soola, pipra ja suhkruga, lasta podiseda mõnda aega ja maitset hästi timmida, ta peab olema kõigele lisaks ÕIGE MAGUS :)
Vedelikuks sobib korralik lihapuljong, kuigi kuubikust tehtud leemeke ajab ka lõpuks asja ära ja kaob maitsete alla. Kõiksugu lihatükikeste abil peaks see supp saama õige paks, nii et kartuleid seal kindlasti ei käi! Peenemas variandis võib maitseid õilistada sidrunilõikude ja oliivide abil. Ja kindlasti ei tohiks seda suppi kohe serveerida, maitsed tahaks settida vähemalt üleöö.

jah, nii käib üks õige seljanka. kartulit selline paks lihasupp tõesti ei vajagi, aga kui keegi suppi ilma kartulita ette ei kujuta, eks lisagu siis ja olgu siis see nn. kodune seljanka :)

ise teen nii:
ostan rakvere raguukomplekti, kanakintsu, ühe südame, midagi loomalihast(nt. väiksema supikogu) ja panen keema. paar seaneeru ka, aga need ootavad. riisun keeduveelt hoolikalt kogu vahu ja jätan siis tasasel tulel niikauaks podisema, kuni liha kontide küljest lahti on.
eraldi valmistan nn. põhja. hulgi sibulat õlis klaasjaks, siis lisan (hooajal) kooritud oma aia tomateid või purgi poe purustatud tomateid (tean, et klassikas on lisandiks tomatipüree, aga mul toimib nii ka, naturaalne ju seegi), lisaks veel paar loorberilehte ja pihutäie musta pipart. hautan, samal ajal hakin hapukurgi ja lisan selle ka suurele pannile sibula-tomatisegule. siis purk musti oliive, mõnikord lõikan pooleks, mõnikord tervena samale pannile hauduma. maitsen ja lisan suhkrut, nii, et magus-hapu-soolane tasakaalus oleksid. jätan madalale tulele podisema.
seaneerud puhastan, lõikan seest välja valged sooned ja selle tumedama osa. pesen, leotan ja loputan, aga ei kupata. minule meeldib niimoodi.
kui puljongis liha kontide küljest lahti on, tõstan selle vahukulbiga välja. mõnikord kurnan puljongi siis teise potti, aga kui kõik kätte saan, siis ei näe selleks vaeva. valan puljongi hulka pannil haudunud olluse. puhastan kontidest ja tükeldan kiiresti välja võetud liha ja lisan uuesti puljongisse. loputan veelkord neerud, tükeldan ja lisan ka. nüüd vaatan külmkappi. korjan välja kõik poolikud vorstid ja singid (eeldusel muidugi, et nad ka leiva peale veel sobiksid), tükeldan ja lisan supile. mida mitmekesisem, seda parem. hea, kui oleks mingid killud suitsuvorstist, palju pole vajagi, ka väiks osa annab supermaitse. vaatan veel suppi, kui on vahtu tekkinud, korjan selle välja. siis maitsen. teema on sool-suhkur-hapukurgivedelik, millega timmin lõpliku maitse. peale valmimist jätan supi veel tunnikeseks seisma, et maitsed intensiivistuksid. vanasõnagi ütleb : ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse.

tööd ja vaeva veidi on, aga kõigile on siiani väga maitsenud :)

Öelge mulle, targad, miks seljankas (ja ka mujal, nt pitsa peal) enamasti vaid musti oliive kasutatakse? Igas toidus, kus nad hamba alla jäävad, on nad kõva tekstuuriga ja puise maitsega. Kodus teen ise rohelistega, kui üldse. Muidugi on must välimuselt efektsem, aga on tal toidus ka muu funktsioon? Ta ei näi midagi sisse imavat ega ka miskit olulist ära andvat, keele peal mõnus ei ole...
Aga ükskõik, kus söömas käia, võib kindel olla, et kui koostisosana mainitakse oliivi, on see alati must. Kui ei mainita, on ikka must.
Miks?

Lisan veel, et meil on see suur menuk olnud kuskil 2.jaanuaril - saab ära kasutada piduprae jääke, igasugu praelõike ja vorstijuppe, isegi lauale sulama jäänud sült on sekka läinud. Pluss veel see, et pidavat hea pohmelli peale olema :)

igal oma seljanka, näiteks minul võimalikult lihtne (sibulaid ei haki, lasen tummiks keeda). respekteerin kõiki eelmisi retsepte, v.a seda, kus tuleb tervelt pool tundi keeta "hiinakastet ja praetud viinereid"!

:)-le

kasutan musti (kividega)kalamata oliive- sest nendel on teine maitse kui rohelistel ilma kivita oliividel,ja puhastan enne supi sisse panemist nad kividest puhtaks.

Tere! Kommentaarid kõik ammused, aga kirjutan ikka. Mul oli kord ammu töökaaslaseks vene-tatari päritoluga naisterahvas, kes oli hea kokk ja selgitas, et õiges seljankas on seitse sorti lihaollust: loomaliha (keedetud või küpsetatud, aga võib ka olla kondiga supiliha, millest eelnevalt puljong keeta - kui aega on), suitsusealiha, kana, viinerid, suitsuvorst, sea-või vasikaneerud ning loomakeel või -süda. Muu olevat improvisatsiooni küsimus...kuna oli nõukaaeg, ei olnud oliividest ega kapparitest eriti juttu, küll aga pidi olema palju sibulat ja kindlasti tomatipastat. Kartul tema sõnul sinna suppi ei käinud, porgand ka mitte, aga et mõni ikka paneb veidi. Ja muidugi hapukurk, uuemal ajal marineeritud kurk. Maitse pidi olema tasakaalukalt vürtsikas - pipar ja loorber, sool ja suhkur ja sidrun. See tema öeldud seitset sorti liha on mul ilmselt igavesti meeles. Kord tegime sõbrannaga suure potitäie tütre pere soolaleivaks, lisaks väiksema potiga taimse variandi eri sorti seente ja hulga mustade ploomidega. Olime väheke mures, et kes selle küll ära sööb?! ...noh, õhtu lõpuks oli alles paar portsjonit taimset varianti :) Aga me muidugi lisasime nii musti kui rohelisi oliive viilutatuna ja kappareid. Ma ise samuti olen alati pannud kappareid ja mõlemaid oliive ja pigistanud sisse veidi sidrunimahla ja soovijatele pannud taldrikusse paar sidruniviilu. Kokkuvõttes võib öelda, et päris seljanka tegemine on tõsine ja mitmetunnine, vaata et poolepäevane ettevõtmine. Aga tulemus on (vähemalt minu peres) olnud kuhjaga seda vaeva ja aega väärt. Muide - sama seitsme põhimõtet olen rakendanud ka kala- ja seeneseljanka puhul - kuigi seentega võib vahel olla veidi keeruline. Aga midagi ei juhtu, kui seitset just pole.
Tunnustan ka absoluutselt kõiki lihtsamaid ja kodusemaid variante seljankast. Aga minu eelistus kuulub eelkirjeldatule.