Minu lapsepõlv möödus sõja ajal ja – järel Pärnumaal, kus ümberringi laiuvates põlismetsades ja soodes kasvas rikkalikult igasuguseid metsamarju ja seeni. Vanavanematel ja vanematel olid rikkalikud kogemused metsaandide säilitamiseks ja neist toitude valmistamiseks. Algkooli neljandas klassis 1949 aasta kevadel koolijuhataja viis lapsed metsa, õpetas meid pohli ja jõhvikaid korjama. Kevadel! Meid õpetati õunapuid pookima ja marjapõõsaid paljundama.
Ema hoidis pohli umbes 30-40 liitrises puidust nõus vee sees. Puhastatud –pestud marjad muidugi. Samuti jõhvikaid (nõu oli pisem). Karusmarjad säilitati klaaspudelites, samuti vees. Mustikatega oli raskusi, need kippusid käärima minema. Suhkrut hakkas vabamalt saama alles peale 1956 aastat .
Üks ilusas Eesti keeles retsept kokaraamatust, millel pole algust, ega lõppu. Toobid ja naelad saab kilodeks ja grammideks lihtsalt. Kui uurisin kalja tegemise retsepti, kus oli öeldud, et lisada 4-ja kopka eest pärmi, võttis kergelt muigama.
Palukmarja sahwt (Pohlamarjad).
Pestakse 10 toopi ilusaid, purust, lehtedest ja halwadest marjadest puhastatud palukmarju hästi puhtaks, pandakse sõelasse ja lastakse wesi ära nõrguda. Ka võib neid enne keewa wee sees hoida ja siis sõelasse kallata. Nüüd pandakse neid sahwtikatla sisse, lisatakse 8 naela suhkurt, kang waniljet ja tükikene kaneeli juurde ning keedetakse,wäikese tule pääl segades ja hoolega wahtu riisudes, kuni hästi klaariks ja paksuks moosiks on keenud. Kui soowitakse, siis wõib ka, kui marjad juba poolpehmed on, kooritud ja tükkideks lõigatud hapusid õunasid, arwata paar toopi, juurde lisada ja mõlemad koos pehmeks, paksuks moosiks keeta. Niisama võib ka õunade asemel kooritud ja libludeks lõigatud sahwtised pirnisid ühes keeta. Pirnisid peab waremalt kui õunasid juurde panema, sest need keewad kauemini. Kui need pehmed ja moos paks on, siis pandakse klaaspurgi sisse. Kui külmaks läheb, siis pandakse wahapaberi ratas sahwti pääle ja seotakse teise wahapaberiga kinni.