Vanakooli kartulisalatis ei käi porgand, tomat, paprika, mais või veel midagi, mis meiemaile alles uue eesti aja saabumisel jõudis.
Koorega keedetud tükeldatud kartul, muna, sibul, hapu või värske kurk, keeduvorst ja kui õnnestus saada, siis ka konservhernes, majonees ja hapukoor - see oli nõukaaja klassika. Majoneesi ka alati polnud saada, siis pandi hapukoore hulka sinepit. Kaunistati munarataste ja rohelise sibulaga.
Perenaise usinust näitas see, kui peeneks oli salat hakitud.
Tänapäeval mul endal selline asi alla enam ei lähe, sest ei tarbi koore ja majoneesiga salateid, keeduvorstist rääkimata.
Jah, seda keeduvorstiga salatit nimetati kartulisalatiks, kui oli juba sink või praeliha, siis vastavalt singi- või lihasalatiks. See oli juba peenem värk, tuli eraldi rõhutada. Kusjuures sellegipoolest see kõige tavalisem kartulisalat, vorstiga siis, läks kõige paremini peale.