Haiglad võtavad heal juhul haigeid vastu, kui võtavad. Raamatukogud tellivad kirjastustest uusi raamatuid ja tasapisi likvideerivad endi nn. aegunud tagavarasid.
Äraläinud vanemate ja mõne sugulase poolt nö. päranduseks saadud kirjandusega olen samuti mures ja vaevas. Alul tassisin hulk enda raamatuid garaaži ja keldrisse, et uustulnukatele kohta anda.
Kuid milleks?
Nüüd on mul mitu Šveiki, kolm Tuglase koguteoseid, hulk Vildet, kaks Tammsaare Tõde ja õigust ja tema koguteoseid, kolm Kalevipoega ja paar Kalevalat. Hulk mitmesuguseid leksikone, sõnaraamatuid, ENE-d ja ENEKesed, käsiraamatud. Köidetud ajakirjad Sots Põllumajandus, Ža Ruljom, Aja pulss, Nõukogude Naine.
Enamuses mulle mittevajalikud, kuigi elu jooksul suur osa enda kogutud.
Ja lastel endil olemas, lapselapsed ei taha raamatutest suurt kuuldagi.
Mis siis teha?
Oskab ja tahab keegi julgustada, et põleta ära?