Tahaksin täiendada seda kirjutist enda elukogemusega, ses mõttes et elu pärast…
Peale 6 aastat kooselu ja minus üha tugevnevat lapsesaamissoovi (olin siis ka juba 37), pidin minagi selle piinarikka vestluse ette võtma. Eriti kuna lapse tegemisega olime ühel meelel.
Vastus oli EI ja ega põhjendused mind ka eriti targemaks ei teinud. Kuna ma olen selline „Tark ei torma“ tüüpi, siis kohe samal õhtul ma teda meie elamisest kuuse alla ei saatnud,
kuid hakkasin vaikselt läbi mõtlema lahkumineku üksikasju. Nutsin, kahetsesin, planeerisin. Lõpuks sain hakkama millegi uskumatuga: ma vabandasin tema ees, et sellise tulise arutelu tekitasin.
Eks see oli mu suure armastuse sund, mis teha. Kuid siiski jätkasin lahku minemise planeerimist, kuna lõpuks pidin taipama, et ainult ühepoolse armastusega tulevikku ei ehita.
Nädal hiljem osutus rasedustest positiivseks, ma olin olnud rase juba ka enne seda arutelu. Tänasin jumalat enda pikameelsuse eest ja jäime kokku. Temast sai üllatuslikult ja üleöö suurepärane isa, alates juba raseduse algusest.
Möödusid ilusad ja õnnelikud aastad, sündis ka teine laps, seejärel tuli ka ettepanek, mille ma rõõmsalt vastu võtsin.
Sellest päevast on möödas 6 aastat, kuid abielus me ei ole. Selle plaani teoks tegemise initsiatiivi ta ei võtnud ja see ütleb kõik.
Selle omamoodi eduloo tulemuseks on: ma olen kaotanud usu enesesse kui naisesse, keda on võimalik armastada minu enda pärast. Jah, minu tubliduse, ilu jne omaduste pärast on minuga koos elada OK ja
nüüd juba keskealisena võib ka isegi abielluda. Tema laste emana väärin ma muidugi ikka mingit armastust, kuna ta ise on ka tubli ja korralik mees.
Kuid ma ise vaatan ennast kui viimast odavat litsi, mis kõige hullem: pole välistatud et varsti ma ka käitun vastavalt. Psühholoogiast teada tõde, et eetilist barjääri on tung ületada.
Ja süüdistan ennast selles, et kuidas ma võisin seda ise endaga teha. Alanduda, oma vajadused jalge alla tallata, enda olemust täiesti eitada. Mis armastus see üldse oli, mis mind selliseid asju enda suhtes tegema pani ?
Ja lõpuks oma armastus tappa, et oleks võimalik taluda suhet mehega, kes sind ilmselgelt vastu ei armasta. Seda valu saab ületada vaid siis, kui on ükskõik, oled tuim. On vaid kooselu