Sellega olen väga nõus, et suitsupahe on kinni psüühikas. Nikotiinisõltuvus on tühiasi (4 päeva ilma nikotiinita ja füüsilist sõltuvust enam ei ole).
Suitsetajale ongi iseloomulik tagurpidi mõtlemine ja oma pahele igasuhuseid absurdseid (aga suitsetaja jaoks loogilisi) põhjuseid ja põhjendusi leida. A'la mingi lõbu peab vaestele ka jääma; mul pole muud pahet, las olla siis seegi; kas stressiga oksa tõmmata oleks parem?; suitsetamine rahustab jne.
Nikotiin on erguti, see ei saa füüsiliselt rahustada. Aga suitsetaja tunneb rahustavat toimet, sest ta usub sellesse. Sama on keskendumisega - tegelikult nikotiin pärsib keskendumisvõimet. Suitsetaja aga suudab "keskenduda" tänu suitsule. Suitsust ilma olemise ärevust tekitab asjaolu, et inimene ei saa hetkel teha harjumuspärast asja. Suitsu kätte saanud, ärevus kaob. Tekib illusioon, et tegevus on rahustav.
Ma arvan, et kui suitsetaja mõistab, kuidas tema psüühika talle mäkra mängib, on tal lihtsam loobuda. See on see nn. vaimselt valmis olemine.
Aga jah, sõltuvus on see, mis tuhmistab kaine mõistuse ja ma ei imesta, et suitsetaja on valmis kasvõi söömata olema ja lapse nälga jätma, kui suitsu jaoks on raha vaja.