Mida teha olukorras, kus ollakse sidunud end inimesega, kes armastab sind rohkem kui enda elu, jumaldab iga su liigutust ja sammu, toob taevast alla nii kuu kui päikse, et sa vaid õnnelik oleksid. Olen väga õnnelik naine kuna kõik on suurepärane- kodu korras, remont tehtud, söök laual, auto parandatud, mul on ilusaid asju ja riided ilmselt rohkem kui keskmisel naisel. Ta on tark ja vaimukas ning temaga on alati millestki rääkida, huvitub spordist, kultuurist ja on igati aktiivne inimene. Parim mees, keda iial endale soovida?
Me oleme ideaalne paar, kes sobib kokku justkui valatult, keegi ei arvaks, et meie kooselu võivad varjutada mingid tumedad pilved...
Aga mina truu naine, mina armastan hoopis teist meest, kes on kõikke muud kui seda, mis ma varasemalt kirjeldasin. Minu oma mees teab teab, et minu tunded kokkusaamisel polnud samad, mis temal minu vastu. Ta mõistis ja palus minult võimalust. Ta ei saanud seda võimalust, aga sellest hoolimata ei andnud alla. Lõpuks nõustusin kuigi kahtlesin. Mõistus ütles, et vali südame asemel turvalisus ja hea elu.
Nüüd on meie suhe nii kaugel, et tema juba eeldab, et mina armastan teda ja sunnib süütundega pea vägisi mind seda talle ütlema. Mis ma teen, ma noogutan, sest mul on kahju ja valus haiget teha inimesele, kes minust nii palju hoolib.
Teise mehega läksime lahku, õigupoolest me polegi kunagi tõeline paar olnud, aga kuidagi on olnud nii, et me oleme alati koos olnud, läbi elu, murede, sündmuste, ühiste tuttavate, saame alati kuidagi kokku. Ja koos on hea- lihtne ja siiras, midagi pole rasket ega rõhuvat, kõik on vaba tahe.
Ma tean, et olen toiminud valesti ja olnud ebaaus- seda pole mulle vaja öelda...
Aidake mind parem sellega, mis edasi saab/ teha?