laps on ja jääb lapseks, aga selle fakti taha ei tohi pugeda, kui häbematul kombel soritakse teise täiskasvanud inimese asjades, avatakse kirju ja tehakse ei tea mida veel.
Minu emal oli see komme, et ta kolas minu kooliasjades. Kord võttis ta sealt ära asjad, mis ma tema arvates poleks pidanud kooli internaati kaasa võtma (huulepulk). Mina aga avastasin selle alles koolis ja arvasin, et keegi mu klassikaaslastest on selle pihta pannud. Alles nädala lõpus koju tulles sain teada, kes on tegelik "varas". Hiljem kolas ta minu asjades ja ka oma poja taskutes, kotis, avas kirju ja arveid, seda täiesti loomulikuks pidades- mina olen ema ja sina oled laps.
Mina oma lapse asjades ei ole kunagi sorinud, kord oleks aga pidanud, sest üks oluline ära kadunud asi oli lihtsalt koolikoti põhjas vedelemas ja laps tegi süütu näo, et tal pole aimugi kus see olla võiks.
Nüüd tean aga ühte kodus igavlevat pensionäri, kes kõik oma täiskasvanud poja nimele tulevad kirjad ja arved avab. Põhjendus- kui elad minu kodus, on mul selleks õigus ja ma pean teadma, millega sa tegeled, kuhu raha kulutad