Mees on toetanud koguaeg lapsi, makstes elatist ja lisaks ostes lastele asju, andes taskuraha, tasudes telefoniarved, võimaldades autojuhilbade tegemise jne.
Ei ma polnud kade, me olime ühte meelt, et vanemad lapsed tuleb esmalt ellu aidata, et nad ise saaks hakkama. Seepärast läks ka minu panus nende laste toetamisele siis kui oma laps oli veel väike.
Ausalt öeldes tundsin rõõmu kui neil hästi läks jne.
Loomulikult tuleb lapsi toetada kuni neil koolid lõpetatud ja suudavad ise tööga end ülal pidada.Ei pea ajama seadustes järge, et vot nii kaua näeb seadus ette.
Seda, et ma oma lapse arvelt jaomast vabast ajast aitasin ja toetasin mehe lapsi - sellele olen alles jah siis mõtlema hakanud kui lahku läksime.
Ja see oli meie laps, kes sõna võttis ja küsis, et miks koguaeg teisi lapsi toetatakse, aga tema polegi nagu olemas.
Selle peale küsis mees, poisi isa, et aga mis sul puudus on?
Loomulikult ma saan aru, et lastel oli vanuste vahe ja suuremate lastega suhtles mees nagu täiskasvanutega ja noorema kamandas sageli neid lapsi hoidma ja nendega koos olema, tegelema - kes sisi oli dkaasas tema lastega ja kes ei olnud mehe enda lapsed