oli pere nagu pere ikka, mees, naine ja kaks last.
Ühel päeval siis lahutasid, lapsed jäid emaga, kuna mehel uues kodus uus naine ootamas ja et nad ka ei segaks sealset elu siis esialgu mees nendega ka ei suhelnud. Elatist ka ei maksnud põhjendades et lapsed elavad naisega ja tema neid ei näe. Oleks näinud igal ajal kui ise oleks läinud vaatama...
Kuna naine kaotas töö koondamise tõttu siis pidi ta midagi leidma, et lapsi elatada.
Leidiski, läks soome tööle, lapsed viis oma ema juurde. Teenis soomes hästi, lapsed käisid vanaema juurest koolis, kõik oli korras.
Mehe uues peres sündis ka beebi. Ja siis arvas mees et on õige aeg taotleda laste hooldusõigust, nõuda elatis naiselt välja, saada kolmandale lapsele suuremat lapsetoetust.
Esitas kohtusse hagi. Tõi lapsed vanaema juurest enda juurde. Kohtust saadetud kiri läks naise endisele aadresile ja seal võttis naabrinaine selle vastu, viis mehele.
Kohtus naist eiolnud, oli vaid mees oma juristiga.
Naise mitteosalemist põhjendatigi kohe lastest mitte hoolimisega.
Kohus määras laste elukoha isa juurde, määras emalt ilusa elatisraha. Lapsed olid mõne päeva isa peres siis viidi nad taas vanaemale tagasi.
Mees ajas asju ja naise eesti pangakontolt hakkas laekuma mehele elatis nö laste kasvatamiseks.
Lapsi kasvatas vanaema ja laste emalt tuli raha mida laste kasvatamiseks ja elatamiseks oli vaja.
Paar kuud hiljem naine märkas, et midagi on valesti, eestisse tulles sai selgeks milles asi.
Nüüd tuli hakata temal kohtui kaudu asju ajama ja tõestama kes katab laste kulud, kes kasvatab...